Neljapäev, 10. detsember 2009

Jaanuari on jälle plaan reisima minna, jälle aasiasse. Miks just sinna ei tea isegi miks. Väga täpselt ei oska ka veel seda öelda kuhu me seal lähme aga pilet Kuala Lumpurisse on juba ostetud. Mulle tundub, et reisimisega on nii, et polegi väga tähtis kuhu minna, rohkem on tähtis kuidas minna, ehk siis et mis sa seal teed või kuidas oled... Reisi õnnestumiseks on mitmeid tingimusi. Endajaoks olen avastanud vähemalt kaks - reis õnnestub siis kui midagi reisil ebaõnnestub ja mida vähem raha seda parem reis. Päris ilma rahata reisimise kogemust mul küll tegelikult veel ei ole aga mingi hetk tahaks selle ära proovida... Ebaõnnest rääkides meenub kuidas eelmine kord motika kumm katki läks ja me seetõttu ühte kohalikku kanavarbadega majasse lõunat sööma sattusime. Ükskord oli kohe selline plaanitud ebaõnnestumine - et tuli öö ja meil ei olnud kohta kus ööbida ja siis võttis üks kohalik meid enda poole... aga jah, näis siis mis seekord saama hakkab- loodame et ikka läheb õnneks! Üks tähtis asi reisiks valmistumisel on igatahes juba tehtud - Lonely Planet on lugemata!


Esmaspäev, 16. november 2009

Unes või unes.

Öösel magades näen ma tavaliselt unenägusid, igal ööl kui ei ole just väga üleväsinud. Ja arvestades seda, et ma inmese anatoomia näitusele enam soodushinnaga sisse ei saa, tuleb tunnistada, et kokku on nähtud ikka juba päris palju unenägusid. Ja alles nüüd saan ma korraga teada, et võib ka teistmoodi. Siiani olen ma unes näinud ainult seda mida mu alateadvus mulle näitas - ikka ja jälle jäänud maha bussist, jooksnud nii et jalad ei liigu, võidelnud elu ees erinevates sõdades, vaid vahest arva lennanud. Kuid tuleb välja, et selle asemel, et lihtsalt vaadata mida sulle näidatakse, võid endal vabalt ise unenäo "kududa", kui nüüd piltlikult väljenduda või "sepistada" kui väljenduda veidi mehelikumalt. Sa võid ennast arendada nii, et unes saad aru et näed und ja kui sa seda taibanud oled siis võid teha mida tahes, sest unes on kõik võimalik. Selliseid unenägusid kutsutakse inglise keeles "lucid dream".

Lucid dream is a dream in which the sleeper is aware that he or she is dreaming. When the dreamer is lucid, he or she can actively participate in and often manipulate the imaginary experiences in the dream environment.

Sisuliselt on see sama, mis juhtus neoga matrixi esimese osa lõpus. Foorumites antakse ideid, mida teha kui unes teadvusele tuled - paljud soovitavad lennata kosmosesse, või kohtuda mõne tuntud inimesega. Samas võib ka lihtsalt läbi seinte käia või teha midagi muud lahetat, mis tava elus võimatu. Üks naine näiteks rääkis, et käib unes poes sokolaadi söömas, sest seal ei tee see paksuks. Äge on see, et kuigi tead, et tegemist on unega on kõik siiski ülimalt reaalne ja oled endiselt kogu olemusega selles maailmas ka emotsionaalses mõttes. Mõelda vaid kui palju öid on raisatud kehva graafikaga arvutimängude peale, kui võiks möllata päris reaalses mittereaalses maailmas.

Kuidas seda siis teha? Tuleb teha trenni. On olemas teatud harjutused, mis aitavad sul unes teadvusele tulla... Helariga juba proovisime reallity checki - see käib nii, et pead koguaeg kontrollima kas magad või mitte. Noh ärkvel olles on naljakas, sest sa ju tead et ei maga, aga idee on selles, et hakkaksid seda harjumusest proovima ka unenägudes ja siis kui midagi veidrat juhtub saadki aru et tegelikult magad - siis ainult pead vaatama et suures ärevusest üles ei ärka.
Miks mulle selline unenägude idee nii huvitav tundub on sellepärast, et mul on üks selline kogemus juba olnud. Ükskord nägin unes, et olid jõulud ja ma pidin andma kellelegi kingipaki, aga mul ei olnud. Oli selline väga kriitiline olukord ja piinlik. Korraga sain aru, et see on uni aga üles ei ärganud. Mõtlesin loogiliselt, et kui see on uni, siis on ju kõik võimalik ja järelikult võiks tulla üks mees, kes mulle lihtsalt need kingipakid annab. No ja siis tuligi see mees ja andis! Võimas! Huvitav oli see, et ma veel natuke muretsesin edasi, et mis seal nende pakkide sees on, kuigi ju teadsin et see on uni aga jah ülimalt selline reaalne tundus kõik. Nii et oleks igati põnev midagi taolist uuesti kogeda.

Helistasin täna oma sõbrale Taavile, kes õpib psühiaatriks ja tegeleb ka une uurimisega. Ta küll hoiatas mind, et vahel sellised eksperimendid jõuavad suhteliselt lähedale psühoosi piirile ja igaks juhuks pani mulle juba vastuvõtu aja kirja. Eks tal võib õigus olla küll, aga arvan, et kui väga äärmusse ei lähe, siis vast on võimalik siiski natuke kogeda seda muinasjutumaailma. Elame näeme...

Neljapäev, 5. november 2009

8. veebruar, 2005

hommikul ärkasin selle peale et maq tõi mulle kohvi, pani kohe sedasi laua peale. oli päris ootamatu. isegi kysisin miks ta seda teeb, aga vastust enam ei mäleta. voibolla sõbrad selleks ongi. jõin ära ja läksin õue. kõndisin bussipeatusse ja jäin bussi ootama. teadsin et jään juba hiljaks. oleks pidanud olema
paha tunne, sest 1 kursaõde isegi helistas ja küsis, kas nad alustavad hiljem, aga ei olnud. päike tundus nii hele et oli eriline tunne. kuidagi puhas oli olla kuigi oleks pidanud hommikul pead pesema. tundsin et suudan midagi muuta siin maailmas, sest oli nii valge ja karge, ja kui istusin üksi marsas siis see tunne oli veelgi võimsam. marsa hakkas sõitma ja ma
mõtlesin endamis - istun siin koos nende inimestega, isegi silmanurgast piilusin neid, nende tavaliste inimestega, kes ei teagi kui eriline ma tegelikult olen. ma ei ole nagu nemad. tegelikult olen. aga tunne oli erililne ja sellepärast lubasingi sellise mõtte endale... pikapeale muutus kõik tavalisemaks ja ma jõudsin kooli. üle tee minema hakates mõtlesin, et
oleks päris irooniline, kui ma peale neid hommikusi mõtteid nüüd autoalla jääks, sest tean et seal ülekäigurajal on inimesi jäänud autoalla küll. andsin oma riided ära ja läksin sinna kohta kus teised olid õppimas.
osakonda sisenedes ütlesin sekretärineiule tere. tundus et ta vastas kuidagi natuke reipamalt kui muidu. mätlesin et kas sellepärast, et ma seal
osakonnas ammu käinud ei olnud, kuid ilmselt oli see lihtsalt juhus. enda ettekanne läks suht ruttu, ja teiste ettekandeid oli igav kuulata, sest miskipärast üritavad nad neid teha natuke liiga pähjalikult arvan ma. küllap on see mingi eneseteostus, sest midagi peab ju elus olema head. mul
on muud head. lahkuma hakates tassisime dr järvega ühe tahvli teise ruumi. mätlesin et päris huvitav niimoodi osakonnajuhatajaga tahvlit tassida, et huvitav mis ta mõtleb. möödaminnes nägin mari-liisi töötamas- vaatas mingit varba pilti, teise monitori pealt paistsid ka luud. mõtlesin et olen ikka ännelik inimene et sellist tööd õpin kuna pildid
tundusin nii selged ja monitorid sellised uhked ja päike paistis aknast sisse ja kuidagi rahulik oli. siis läksin gu proovi kuhu jäin hiljaks. teed ületades mätlesin jälle et oleks jama kui autoalla jääks, sest meil just tõsteti palka.
gu proov oli väsitav, sest see on kuidagi emotsionaalselt väsitav kui emotsioone pead tegema. siis käisme maqga poes. poes ostsin palju asju ja ühe kala proovida laskva tüdruku käest ostsin ühe kala kohe ära, et tal ei oleks nii mõttetu seda kala seal pakkuda kõigile. siis läksime bussipeale ja kasiinosse, sest ma vahest
ikka kui mul on münt taskus siis käin naljapärast ja panen selle sinna masinasse. seekord oli maq ka. saatan tegi nii et ta väitis 35 krooni, mul hakkas natuke paha, et kui ta nüüd sõltlaseks jääb on minu süü. samas oli aga nii helge, sest me korra ainult tormasime läbi ja olime vabad, aga samas need teised olid kõik sõltuvuses seal, millest tagantjärgi mõeldes oli kahju ka. teepeal arutasime et oleme veel noored. et see on veel see aeg kus viitsid midagi lahedat teha, kus on veel natuke aega ja natuke ka raha. samas aga nagu midagi erilist ei teegi.
ühesõnaga tuleks asi kätte võtta - vähemalt 1 pöörane asi nädalas ära teha. mätlesime et väiks teha vido kus me räägime asjadest mida tahame vanana teha. et ei oleks vanast peast lihtsalt toas istuv vanamees vaid ikka kasutaks seda mõnusat krõnksu olekut ära ja teeks midagi mida muidu ei teeks. et siis vanana vaatame seda videod ja tuletame endale meelde, et elu ei ole veel läbi.
seminari jõudes andis birjo meile 2 vastlakuklit.
ajasime taga natuke juttu ja tulime oma tuppa kus
sõime siis ja tuuliki küsis miks ta telekas ei näita pilti.
tegime antenni korda tal ja ütlesime, et sellepärast me vahepeal lõhume antenni ära, et ta on sõltlane. no nii natuke nalja tegime, et oleks selline väike naabritevaheline jutuajamine nagu peab. siis läksin vaatama kuidas ilmar noortele poistele kitarri üritab õpetada, et neid nii öelda
tänavalt eemale hoida. ütles et ma läbi astuks, et natuke ka
neid õpetaks. tundsin kohe survet olla kuul. samas nagu ei oska
ka nii käskimise peale. proovisin paari odavat nippi aga vist eriti ei õnnestunud. tulin siis tuppa tagasi ja teadsin et pean hakkama uut ettekannet tegema. olin unine. isegi väga. mõtlesin vabanduseks välja sellise mõtte, et magamine on justkui investeering, millese ma ka tegelikult usun natuke. nyyd olen jälle yleval.
öö ootab! päev on läbi.

Teisipäev, 3. november 2009

Eile oli esmaspäev. Pidin jälle tööle minema. Kõik saigi alguse hommikul, sellest et ma ärkasin. Hommikul on mul selline väike traditsioon, et alati ma lükkan kella edasi vajutades ühte nuppu - 10ks minutiks. Olen enda üle päris uhke, sest ma vajutan unise peaga tavaliselt alati seda õiget nuppu, kui vaiutaks valet siis isegi see kell enam ei ärataks. Noh peale teist äratust ma siis tõusin üles ja kuna vaatasin et konverentsile enam ei jõua siis pesin ka hambaid. Muud mul hommikul aega teha ei olegi, sest ma ei tee kunagi kohvi sest ma joon seda haiglas. Nii on kord juba paika pandud mu enda poolt ja olgu siis see nii. Üksi on ju igav lihtsalt juua ja mulle kohvi ei maitse ka. Läksin siis tööle. Kuid mitte nii ruttu- ärgem rutakem sündmustest ette - ma läksin ainult autoni ja suur oli minu üllatus, kui ma nägin et auto klaas oli kinni tuisanud sellise külmunud kihiga, mida ma juba ülevalt aknast nägin, et kõik kraabivad oma autoklaase. Mul on selleks kraapimiseks pooleks läinud parkimiskell, mis ongi sellepärast pooleks läinud, et ma temaga klaasi kraabin. Tavaliselt ei viitsi kogu akent ära kraapida. Teen sellise paraja pilu ja siis hakkan minema - väike põnevuse moment on ka siis. Ja vaikselt hakkab puhur akent sulatama ja samal ajal hakkab ka minema soemaks seest - lõpuks juba näeb täiesti hästi välja kui oled kohale jõudnud, mis iseenesest on mõttetu, sest mis kasu sellest on kui sa istud haigla ees autos ja näed hästi välja küll aga ei sõida - siis seda ma ei teegi, sest see on nii mõttetu ja nii jääks rämedalt tööle hiljaks kui seal niimoodi istuksin. Minnes kuulan ka raadiot, pool vägisi, mu elus on muidugi olnud ka perioode kus ma ei kuulanud ühel päeval. Tööl ei saanud ma sellel päeval eriti tööd teha. Koguaeg tuli erinevaid asju vahele ja siis jälle keegi istus minu laua taga kuni lõpuks ei olnudki mul enam kohta. Otsustasin siis minna kalevi kergejõustiku halli jooksma, seniks kuni töökohtade seis paraneb. Algul oli seal vähe inimesi, seejärel tuli lisaks palju inimesi, nii et lõpuks olime kõik koos nagu üks töökas mesilaspere kandmas mett oma tarusse piltlikult kui ma väljendan, või siis sipelga pesaga võib seda võrrelda. Või siis antiloobi karjaga või mistahes karjaga ainult et me ei söönud seal vaid ikka tegime sporti. Või võib ka öelda, et me olime nagu üks mets - puu puu kõrval ja osad olid nagu väikesed puud, kes siis olid lapsed ja osa oli nagu võsa - noh võsa olid need kes sulle teepeale jäid ette, kuigi ka neist võivad sirguda kunagi suured puud. Meie käed siis täpsemalt olid nagu okste rollis ja keha oli tüvi ja jalad olid juured - mida suuremad juured on seda suurem puu - mida pikemad jalad, seda pikem on inimene! Ma olen siiamaani hoidnud ennast tagasi kõrgust hüppamast, sest muidu hüppan oma jala kohe haigeks. Rohkem painutan tulevase painutusvõistluse tarvis ja seekord tõstsin ka igasugu kange. Alati kui ma neid kange tõstan, mõtlen samal ajal ka elu mõtte üle, sest see kangi tõstmine tundub nii mõttetu. Samas jälle nii lähevad musklid hästi suureks. Kõik imestasid, et miks ma nii hilja tööl olin. Selgitasin neile siis üksipulgi kõike nagu ma siin juba kirjutasin - nii tulebki välja, et tööjuures me ikka vahel omavahel räägime, mitte igaüks ei vaata omaette arvutist pilte. Vahepeal tuli sekretär minupeal mõõtma oma raudrüü pikkust, mida ta seal lauaall salaja koob kui patsente ei ole - ta lubas ka tuua homme pilte sellest, kuna kõigile tundus hämmastav, et ta selliseid asju teeb - soomusrüüsid nimelt. Päev oligi selleks korraks nagu läbi, mis tööd puudutas - õppisin veel kiirelt ära kuidas öelda venekeeles - kas sa mõnitad mind? ... ja siis ütlesin seda kõigile vene rahvusest töötajatele harjutamise mõttes. Enne päris ära minekut veel vaatasin korra üle ühe tuttava patsiendi, kes meil on seal haiglas. Täna oli päris eriline päev, see tähendab siis eile, kuna mulle tuli külla Hanna. Tavaliselt inimesed ei viitsi tulla
lasnamäele, kuna see asub nii kaugel aga Hanna on teisest puust. Temaga on väga huvitav rääkida, sest ta on mu iidol olnud juba lapsest saadik. Sain mitmes osas palju targemaks ja loodetavasti saab temast minu esimene tuttav punkar kelle käest ma saan igasugu selliseid küsimusi küsida, mida võõraste käest ei julgeks. Päev oligi selleks puhuks peaaegu ühelpool. Vana tava kohaselt veel korraks tegin arvuti lahti ja vaatasin kõik tavalised leheküljed üle, mida ma alati vaatan - noh postimees ja mõni blogi ja mail ja... siis vaatasin et kell on juba 11. Mul on viimasel ajal see plaan olnud, et nagu Valdur käskis siis nii kui kell 11 saab - ma kohe magama. Seekord siis logisin ennast onlinest välja kell 11 et kõigi moraal ikka kõrge püsiks, kes mind endale eeskujuks seavad ja kuulasin veel ära ühe neegerteadlase kõne teemal, et kreatsionismi ei tohiks ameerika koolides ikka õpetada, kuna ta pidurdab teaduse arengut. Noh jah, ma ise muidu´ka kreatsionist ei ole. Ja siis läksin magama. Selline päev mul tuli seekord... keskelt läbi võttes ikka lahedam kui mõni tavaline päev, sest eks ma sellepärast kirjutasingi siia ka sellest, et te ka võiks näha mis elu ma elan.

Laupäev, 24. oktoober 2009

Olen valves praegu tööl ja siis istun internetis nagu ikka. Vaatasin orkutist kuidas mu sõpradel läheb - kõigil on ilusad pildid, järelikult läheb vist hästi. Orkutil on üks naljakas asi, et ta pakub mulle koguaeg uusi inimesi sõpradeks, no on üks selline riba kohe kust siis peaks neid kuidagi lisama. Ma mõtlesin, et miks ta mulle neid võõraid inimesi pakub aga siis sain aru, et see on vist seotud sellega palju meil on ühiseid sõpru. Ühega näiteks oli mingi 50 aga ma eluski ei old omast arust näinud teda. Vaata kui huvitav. See on nagu inimese treiler - coming soon! Sest noh loogiliselt võttes kui ikka on 50 ühist tuttavat, siis mingi hetk ikka puutud taga kokku ka reaalsetes oludes, vähemalt loogiline oleks. Öeldakse veel, et raamat on alati parem kui film - pole just eriti teemaga seotud, aga mul lihtsalt tuli see meelede see ütlus.

Neljapäev, 15. oktoober 2009

Lugesin eesti ekspressist artiklit selle kohta kuidas üks mees tahab igal pool sularahas maksta aga see on päris raske, sest igal pool on virtuaalne raha. Ta ei taha olla panga klient aga tööjuures sularahas ju enam palka ei maksta. Olen isegi seda uurind, et kas sularahas võiks saada palka aga lihtsalt selle pärast, et oleks tore saada neid rahapakke ja siis tunduks raha hästi palju. No see ekspressi mees ei taha, et kõik näeks pangas kui ta poest midagi ostab - et privaatsust nagu pole. Ma mõtlesin siis et nii õige ja et peaks ise ka niimoodi tegemam, et ainult sularahaga. Artikli kommentaatorid ütlesid ka -nii õige! ja ma mõtlesin veel enam -- nii õige! no ja siis paar viimast kommentaari ütlesid, et ja mis siis sellest on, et kui keegi teab mis vorsti ma ostan - et kui väga tahvad teada, panevad või sule sappa. Ja veel ütlesid nad, et kaardiga on palju mugavam asju ajada ja ma mõtlesin et... nii õige!
Noh ja selline ma siis olengi- üks hetk mõtlen ühte ja siis juba teist ja mis on kõige igavam, et tõde on nagu alati ilmselt jällegi seal kusagil vahepeal... nagu alati.

Kolmapäev, 30. september 2009

Tundsin, et täna on hea päev siia ühe jutu kirjutamiseks. Jutt ise on järgmine:
Jänesel oli kolm poega. Kõik olid karvased nagu ta isegi ja neil olid ka sabad lühikesed nagu ka kõigil jänestel. Kuid nendel jänestel oli ka üks eriline asi, mille pärast nad erinesid kõigist teistest - neil olid nimed. Metsa jänestel ju ei ole nimesid tavaliselt, sest noh, kes neile seal nimesid siis paneks - karu ju ei pane, sest ta ei oska rääkidagi. Paneks kõigile jänestele nimeks "mõm", või siis "mesi". Noh aga nendel jänestel kellest ma hakkasin rääkima olid nimed sellised: esimese nimi oli Jänkujuta ja ta oli pärit sealt mõmmi aabitsast. Teise nimi oli Orava Olga ja ta oli ka pärit sealt mõmmi aabitsast ja tuli välja, et ta oma iseloomult oligi rohkem orav, ja noh tal oli selline pikk saba ka ikkagi. Kolmas oli Rebase Rein - see oli kaval nagu rebane ja tõi mõmmile alati mingi jama kaela. Niipalju siis nendest. Kui te mõtlete, kes oli jänesepoegade ema, siis teda hüütigi lihtsalt emaks ja lapsed ei teadnudki, et kas tal on päris mingi nimi ka, sest metsloomi see väga ei huvitagi. Tähtis on, et oled koguaeg selline ergas ja kui mingi krõps kusagilt kostab, siis ise otsustad kas hakkad jooksma või siis jääd lihtsalt vaikselt niimoodi kuulatama hetkeks ja siis sööd edasi.
Keda nüüd hakkas rohkem huvitama, siis võib mingilt looduskanalilt vaadata täpsemalt, et mis edasi sai.

Esmaspäev, 10. august 2009

Olen viimasel ajal ikka aeg-ajalt spordiga tegelenud. Põhiliselt käin jooksmas. Öeldakse, et spordis ikka juhtub vigastusi ja nii läks paraku ka minuga. Olin nädalavahetusel Suigus. Seal on üks 6 km ring... asusin seda jooksma. Korraga aga tunnen midagi väga imelikku - nimelt oli minu põlvekeder jalaküljest lahti tulnud ja loksus dressipükste sees jooksu taktis edasi tagasi. Samas valu see ei teinud, lihtsalt oli selline rõve tunne. Pärast kodus selgus, et kõik oli siiski omal kohal - hea kui vahel õnnetused nii hästi lõpevad.

Kolmapäev, 3. juuni 2009

Pühapäev, 31. mai 2009

Vabamüürlaseks sünnitakse!

Kompuuter tomograafia uuring ajust.

Reede, 13. märts 2009

Isiklikud rekordid - tehke üle või midagi!



Jooks
100m - 14.2
200m - 31
400m - 1.11
1500m - 5.25
10km - 49.09


Kõrgushüpe - 155cm
Kaugushüpe - 4.85m
Teivashüpe - 1.80m

Rinnalt kangi surumine - 55kg
Päevas läbitud kilomeetrid kõndides - 48km

Igal õhtul kell 23 magama minemine - järjest poolteist nädalat.
Ühel päeval vaadatud filmide arv kinos 4.
Järjest söödud McD.jäätiste arv 6.

Need on tehtud kusjuures mingi suht viimase kahe aasta jooksul kõik, mitte mingi siis kui ma veel olin noor ja tugev. Nii et kui te tahate mulle kirjutada, millise rekordi te üle tegite siis keskkooli aegsed rekordid ei lähe arvesse kui te just parasjagu seal ei käi muidugi mõista. Eriti huvitav oleks teada saada Karli ja Robi tulemusi nendel aladel!

Esmaspäev, 9. märts 2009

Ilma naljata...

Oled sa kunagi mo~elnud, et inimese hambad pole midagi muud kui pehmetest kudedest välja tungivad luu otsad, mis siis naeratamisel nähtavale tulevad, nagu tulevad nähtavale ka jalaluu otsad, kui on lahtine luumurd. Just nägin kuidas üks inimene naeratas, nüüd on päris paha olla...

Esmaspäev, 12. jaanuar 2009

Poeskäik

Laupäeval käisime võrkpalli mängimas. Mängisime ära, millest tuli suur jänu. Otsustasime minna poodi, ülemiste suurde poodi ostma juua. Mina, Markus, Jaki ja Eva-Liisa. Poes on igav käia, eriti suures poes, sest pead otsima pikalt taga kaupa. Meil hakkaski igav, eriti Jakil ja siis ta tegi ettepaneku vaadata inimesi, et kui vaatad tükk aega ühte inimest, et siis mis juhtub. Võtsime Jakiga enda ohvriteks ühe pere, või vähemalt see nägi välja nagu pere - mees, naine, laps. Vaatasime neid eemalt - lihtsalt seisime ja vaatasime. Kui nad läksid uude kohta siis me läksime järgi ja jälle eemalt lihtsalt seisime ja vaatasime. Meil oli päris huvitav ja neil läks ka järjest huvitavamaks - eriti sellel väikesel poisil, kes siis koguaeg vaatas ringi, et kus me oleme.
Siis võtsime uue inimese - üksiku väikese poisi, kes omas maailmas ringi tuias mööda poodi. Seisime ja vaatasime mõlemad talle otsa. Kui ta meid märkas muutus ta nägu korraga tõsiseks. Ta vaatas meile vastu ja küsis suud liigutades hääletult - mis on? Me ei vastanud midagi - lihtsalt vaatasime. Siis hakkas poiss vaikselt kassa poole minema ja meie järgnesime talle väikeste sammudega kaugelt - poiss muudkui vaatas seljataha. Siis jäi poiss korraga seisma. Meie jäime ka seisma. Poiss astus sammu meie suunas ja me taganesime. Oli toimunud murrang. Poiss veidi kartlik olek asendus nüüd võidukalt karmi ilmega ja ta tuli teise sammu veel meie poole - taganesime jälle. Seal samas olid ka Eva ja Markus, kes samuti asusid pealetungiva poisi eest taganema. Ümbritsevad inimesed peatusid üksteise järel, et seda vaatemängu jälgida. Poiss sammus nüüd juba üha kiiremate sammudega meie suunas ja meie neljane rivi oli sunnitud hargnema. Me Jakiga tõmbusime paralleelsete riiulite taha, Eva pöördus teisele poole, Markus jäi keskele. Poiss kõndis nüüd otse Markuse suunas. Kui nende vahele oli jäänud umbes pooldeist meetrid ei pidanud Markuse närv enam vastu ja ta viskas asju täis poekorvi maha ja jooksis riiulite vahele. Mul tuli seda kõike vaadates kange naer peale nii et pidin ennast veidi koguma... Lõpuks liikusin taas sinnapoole, kuhu ostukorv maha oli jäänud. Tundus et oht on juba möödas kui korraga kargas ühe riiuli tagant välja sama poiss ja tegi taas tormijooksu Markuse suunas, kes oli just ostukorvi maast üles tõstnud - seekord Markus enam ei taganenud. Poiss jõudis Markuseni ja pani talle rusikaga toksti vastu kõhtu. Markus ei liigutanudki. Selle peale virutas poiss juba kõvemini - ikka ei midagi. Neljandat korda lõi ta juba täiest jõust. Selle aja peale olime kõik jõudnud juba sinna samasse kõrvale.
Küsisin poisilt, et mida ta teeb? Poiss jäi mõttesse - lõin praegu poes ühte võhivõõrast meest täiest jõust rusikaga kõhtu, mõtles ta ilmselt... miks ta seda tegi, seda ta tõenäoliselt enam endale seletada ei osanud. Samas polnudki vaja... oluline oli, et üks tavaline hetk sai muudetud eriliseks...