Neljapäev, 31. jaanuar 2013



Vastutava meeskonnaliikme roll peab olema Arst/Radioloog

Kolmapäev, 30. jaanuar 2013

Eestis ma ei ole.


Olen jälle Keenias. Ju siis esimene kord ikka meeldis. Täna hommikul käisime elevante vaatamas. Meie lähedal on üks kosk, mida kõik  turistidki meelsasti külastavad. Sealt edasi läheb jõgi ühe oru põhjas, millel on kõrgemad kaldad. Vahel käime seal kallastel jooksmas. Sellel alal elabki elevant.  Neid ei näe seal koguaeg aga aegajalt tulevad nad oma karjaga kohale ja söövad seal rohtu. Täna kui nõlvapeal käisime olid meie jooksurajal suured värsked elevandi junnid. Lähedal telkivad kohalikud sõjaväelastest sportlased rääkisid, et elevandid madistasid seal kogu öö. Läksime mööda kallast edasi kuni nägimegi oru põhjas elevandi karja- kokku u. 20 elevanti. Siis istusime ja vaatasime kuidas nad seal on. Mõlesime, et kui lähedale võib minna... Tiidreku sõber jooksja rääkis, et seal olla ikka mõni surma ka saanud, et elevant võib kallale tulla kui närvi läheb. Me siis igaks juhuks allapoole ei läinud. Pärast kui hakkasin tööd tegema, otsisin youtubist elevandi videosid kus nad inimesi ründavad - mõni oli päris jõhker. Kui elevant tuleb siis ei tohi ära joosta vaid peab karjuma,  ütles üks video.

Alustuseks päris hea jutt tuli -- elevantidest ja puha, päris kohane aafrikale.
Üks asi veel - kui eile Mailiga jooksmas käisime nägime poodi mille nimi oli "Dünaamiline lihapood". Siin on kõigil poodidel kusjuures suht naljakad nimed.


Kolmapäev, 9. jaanuar 2013

First dentistry was painless.
Then bicycles were chainless,
Carriages were horseless,
And many laws enforceless.

Next cookery was fireless,
Telegraphy was wireless,
Cigars were nicotineless,
And coffee caffeineless.

Soon oranges were seedless,
The putting green was weedless,
The college boy was hatless,
The proper diet fatless.

New motor roads are dustless,
The latest steel is rustless,
Our tennis courts are sodless,
Our new religion — godless.

Arthur Guiterman

Neljapäev, 3. jaanuar 2013

Kellel nüüd jäi kripeldama, et mis mu päevast edasi sai, siis neile kohe räägin.
See oli üks väsimusega võitlemise päev. Nii juhtub kui oled suhteliselt hilja magama läinud ja see on minu lõputu võitlus - tundub, et olen õhtu-inimese tüüpi ja nagu ma kusagilt lugesin, on see suisa geneetiliselt nii korraldatud. Kui oled tööl väsinud, siis on kiusatus olla selline veidi pahur ja patsientidega mitte rääkida. Ja sisimas ajavad väikesed tühised asjad sind närvi. See on halb. Kuid iga halva vastu on rohtu! Antud juhul aitavad nii kohvi kui coca-cola. Täna kaldus mul rohkem coca-cola poole ära, nii et peale teise pudeli ostmist tunnistas isegi meie söökla müüja, et talle kaa tegelikult coca-cola maitseb.
Tööd oli rohkelt ja selles mõttes oli huvitav, et paljudel tundus tõesti midagi viga olevat. Kui inimene on haige aga sa ei saa aru mis tal viga on, on kaval nipp ta suunata edasi teisele uuringule, mida ma ka ohtralt tegin.
Töölt koju teekond viis mind toidupoest läbi, kus seisin taastkord vastakuti huvitava müsteeriumiga.
Kui lähed vorstiletti ja tahad osta terve juraka  vorsti, ilma et ta seda pooleks lõikab või midagi, siis alati küsi see lõikaja tädi, et kas ta lõikab otsad ära või mitte! See on nii naljakas küsimus. Miks ta seda küsib? Miks ta neid lõigata tahab?? Aga alati ta küsib.. alati!! Kui näiteks võid lähed ostma, siis müüa ei küsi ju et kas ma võtan sul selle kaane all oleva hõbepaberi moodi asja juba lahti....
Täna oli seal vorstileti taga 4 müüjat kuna poes oli palju rahvast. Siis nad hakkasid korraga ise ka arutama, et miks nad neid otsi ära lõikavad (oli nagu selline valgustushetk) ja tuli välja et ega nad ei teagi. Samuti selgus, et ainult ühele tegelikult meeldib neid lõigata, kahele ei meeldi ja üks jäi erapooletuks. Üks väitis koguni, et tema isegi ei küsi otste lõikamise kohta.  Lasin siis omal otsad ära lõigata (sellel tädil, kellele meeldis),  ostsin veel ühe coca-cola ja tulin koju.
Nii kui madratsi peale pikali viskasin jäin kohe magama. Magasin 18-st kuni kella 3ni öösel. Nüüd just ärkasin ja selline hea puhanud tunne on küll. Täna olen küll varjane ärkaja mõtlen siin endamisi ...

Kolmapäev, 2. jaanuar 2013

 Täna oli rõõmus hommik. Seda sellepärast, et sain jälle need veenäidud ära saadetud. Ma ei teagi, miks see alati mulle nii raske on aga on - õnnestub umbes iga 3-4 kuu tagant ainult. Noh, sest ega neid igal ajal ei saa saata vaid ainult kuu algul kui koridoris on väljas see väike silt - "esitage vee näidud". Kui see on maha võetud, siis tea, et oled juba hiljaks jäänud. Kui siis saadad võid saada vaid ühe väikese sõimukirja, mis ütleb tegelikult üsna viisakalt, et veenäite ei saa enam esitada.
Kui tänasest hommikust veel rääkida, siis kaks asja olid veel huvitavad. Esiteks see, et kui ma tulin uksest välja ja hakkasin minema üle ühe muruplatsi tööle, siis hetkel on nii et talvega seoses on lumi maas aga kuna just oli suur sula, siis see rada mida mööda ma lähen on vähem sulanud kui kõik muud kohad ja siis ma käin nagu mingit kõrgemat harja mööda. Ja teine asi oli see, et kui ristmikul hakkasin üle minema, siis ootasin punase tule taga ja minu vastas ootas mingi 7 inimest. Kõik ootasid rahulikult kuni siis kõik need 7 inimest korraga astusid teepeale kuigi oli alles punane. Miks nad kõik korraga astusid, mõtlesin mina? Nüüd tagantjärgi mõeldes võib muidugi olla ka see, et ikkagi tuli läks roheliseks, mida ma lihtsalt ei märganud.
Aga nüüd siis olen tööl ja ootan mis edasi saab.