laupäev, 24. oktoober 2009

Olen valves praegu tööl ja siis istun internetis nagu ikka. Vaatasin orkutist kuidas mu sõpradel läheb - kõigil on ilusad pildid, järelikult läheb vist hästi. Orkutil on üks naljakas asi, et ta pakub mulle koguaeg uusi inimesi sõpradeks, no on üks selline riba kohe kust siis peaks neid kuidagi lisama. Ma mõtlesin, et miks ta mulle neid võõraid inimesi pakub aga siis sain aru, et see on vist seotud sellega palju meil on ühiseid sõpru. Ühega näiteks oli mingi 50 aga ma eluski ei old omast arust näinud teda. Vaata kui huvitav. See on nagu inimese treiler - coming soon! Sest noh loogiliselt võttes kui ikka on 50 ühist tuttavat, siis mingi hetk ikka puutud taga kokku ka reaalsetes oludes, vähemalt loogiline oleks. Öeldakse veel, et raamat on alati parem kui film - pole just eriti teemaga seotud, aga mul lihtsalt tuli see meelede see ütlus.

neljapäev, 15. oktoober 2009

Lugesin eesti ekspressist artiklit selle kohta kuidas üks mees tahab igal pool sularahas maksta aga see on päris raske, sest igal pool on virtuaalne raha. Ta ei taha olla panga klient aga tööjuures sularahas ju enam palka ei maksta. Olen isegi seda uurind, et kas sularahas võiks saada palka aga lihtsalt selle pärast, et oleks tore saada neid rahapakke ja siis tunduks raha hästi palju. No see ekspressi mees ei taha, et kõik näeks pangas kui ta poest midagi ostab - et privaatsust nagu pole. Ma mõtlesin siis et nii õige ja et peaks ise ka niimoodi tegemam, et ainult sularahaga. Artikli kommentaatorid ütlesid ka -nii õige! ja ma mõtlesin veel enam -- nii õige! no ja siis paar viimast kommentaari ütlesid, et ja mis siis sellest on, et kui keegi teab mis vorsti ma ostan - et kui väga tahvad teada, panevad või sule sappa. Ja veel ütlesid nad, et kaardiga on palju mugavam asju ajada ja ma mõtlesin et... nii õige!
Noh ja selline ma siis olengi- üks hetk mõtlen ühte ja siis juba teist ja mis on kõige igavam, et tõde on nagu alati ilmselt jällegi seal kusagil vahepeal... nagu alati.