Reede, 21. märts 2008

Varsti 100 000 täis!

Mõtlen igasugu mõtteid nagu inimesed seda ikka teevad nii ka mina. Mul on kujunenud mõned lemmik teemad, millest ma küll koguaeg ei mõtle, aga jälle aeg ajalt tulen tagasi nende juurde. Noh näiteks, et kas maailmas on üks inimene või on hästi palju inimesi, kuna kõik ütlevad enda kohta mina...  kas asi, mis on olemas aga keegi ei tea et ta on olemas, et kas ta siis on olemas või ei ole...  et kui palju on sarnasusi elu ja tüüpilise muinasjutu vahel...
 et kas ikka külm on parem kui
kui kuum ja noh, niisuguseid mõtteid.  Üks asi millele ikka mõtlen on see, et kas on sobilik oma lapsepõlve ideaale vanemast peast hüljata või mitte. Väiksena ju sai palju neid suuri vaadatud ja imestatud, miks nad mõnda asja teevad ja teist asja ei tee... näiteks imestasin alati, et kuidas saab inimene päeva nii ära elada, et üldse ringi ei jookse või et miks kõik koguaeg aktuaalset kaamerat vaatavad. Okei nüüd sain ise suureks ja mida ma teen - mõtlen, et küll laps oli loll ja teen ikka neid asju mida kõik teevad... siis ilmselt saan vanaks ja teen jälle teisi asju. On see siis normaalne või mitte. Äkki peaks elama kohe lapsest peale nagu vana inimene, kui võtta nii, et vanal inimesel on õigus, sest tal on kõige rohkem elukogemust... milleks siis raisata elu multikate vaatamisele. Samas jälle äkki lapsel on õigus ja kasvades paneme kõik puusse... öeldakse ju et lapsed on siirad ja olge nagu lapsed. Igatahes on siin palju mille üle mõelda sellel ajal kui käed lihatükke kotti panevad.
Mäletan, et väiksena tahtsin kord teha midagi erilist... midagi mida keegi veel teinud ei ole. Siis tuli hea mõte, et loen miljonini, sest ma ei teadnud kedagi, kes oleks sellist asja teinud enne. Hakkasingi siis lugema - lugesin tavaliselt enne magama jäämist ja kirikus ja vahel ka muul ajal. Jõudsin 80 000-ni aga siis jäi asi kuidagi soiku või vaius unustuse hõlma.  Et aga mu lapsepõlve mina võiks enda täiskasvanuks 
vananenud mina üle natukenegi
uhke olla, siis võtsin asja taas käsile ja loen nüüd edasi. Praeguseks on juba 86 000! Jooksmas olen samuti käinud ja jäätist söön siin ka palju,
 nii et usun, et kõik ei ole veel lootusetult kadunud.

Laupäev, 15. märts 2008

Raul ja Katrin tulid

Jooksin neile vastu, lennujaama. Ja seal nad olidki, oma tuntud headuses. Maailm tõmbus kohe rohkem kokku ja oli tunne nagu ei olekski enam kodust eriti kaugel. Jalutasime siis tagasi linna, sest taksot ei hakanud võtma. Esimese päeva veetsime niisama toas ja vahelduseks ujusime vaikses ookeanis. Käisime toidupoes ja Raul ja Katrin läksid omi asju otsima ja mina omi. Korraga tulen riiuli vahel välja ja vaatan - Raul! Ehmatasin ära hetkeks, et ta ei saa ju siin olla, aga siis kohe tuli meelde, et ta saab. Huvitav oleks veel mõnda sõpra sedasi kohata.
Järgmisel päeval läksime kohta nimega, mis mul enam meelde ei tule. Seal pidi olema kõiksugu ilusad jõed ja metsad. Olidki. Ka üks vana sild oli. Siin üldiselt on puudus vanadest asjadest. Ma juba vaikselt hakkan mõistma euroopa väärtust... seal on vanalinn. Siin kusagil ei ole... tundub kuidagi järjest armsam, kui kujutan ette, kuidas vanad majad seisavad hästi üksteise ligi. Käisime vihmametsas... teepeal nägime ühte suurt sisaliku moodi looma ja raul nägi kusagil põõsas väikest madu. Tahtis teda kohe oksaga surkima minna, aga õnneks madu läks minema.





Lõpuks läksime ujuma. Oli väga tore koht, nimi oli "paradiisi auk". Kivide vahel voolas jõgi, mis oli väga selge veega... ujusime ja viskasime võidu lutsu ja kuna kalad paistsid ujuma vees püüdsime ka kala. Kala ei saanud, aga kusagilt kivide alt tulid kilpkonnad, kes hakkasid meie sööta näksima. Kaks neist tõmbasime ka välja. Päris imelik tunne, kui näed teda konksuotsas - kuidagi natuke paha on vaadata, kala väga paha ei ole. Lõpuks panime ta vette tagasi ikka ja nii.





Sellest järgmisel päeval läksime sellisele matkale, mis kestaks rohkem kui üks päev. Et saaks looduses telkida. Algul läksime kohalike loomade loomaaeda ja Katrin leidis sealt endale koju jäänud lapse asemele uue, kui nii natuke nalja teha.





Võtsime siis kätte igasugu metsikuid elukaid ja isegi madu pandi kaela. Minu kaelas muutus ta kuidagi rahutuks ja tahtis kohe mitu tiiru mu kaelale peale teha aga siis õnneks võeti ta ikka ära. Ikka tugev on see loom - nagu üks suur lihas, kuidagi tunnetasin ta jõudu kui ta roomas mu käes... oli tugevam kui arvasin.




Siis läksime ühte loodusliku paika mida siin kutsutakse rahvuspargiks... matkarada oli nii 9 km pikk ja kohe kui saime minema hakkata nägime looduses enamvähem sama suurt püütonit kui meil just enne kaelas oli rippunud. Katrin sammus sellest umbes poole meetri kauguselt mööda ja ei märganud, Külli märkis ja siis andis häiret. Matkarada läks muidu mööda sihte, mis olid tehtud vist elektriliinide vedamiseks. Lahe oli see et iga natukese ajatagant tuli mõni jõeke ületada... hüppasime kivilt kivile, mõne jaoks tuli võtta ka varbad paljaks. Kohati oli ka ilusaid troopilisi palmidega kohti. Koht kuhu jõudsime oli üle ootuste... päris kõrgelt tuli kosk... vesi otse ei kukkunud aga voolas mööda kaljusid. Vahepeal moodustusid kividest väikesed platood, mis olid vett täis nagu väikesed tiigikesed kus sai ujuda. Ühtegi teist inimest ei olnud, mis oli väga hea. Ujusime kose all ja vahepeal pikutasime päikest soojadel kividel. Koht oli tore ka muidu ronimeiseks... nii parasjagu sai mööda kive üles ronida, et ei olnud eriti ohtlik aga kohati ikka pidi mõtlema kuidas edasi saab... ja kõrgelt oli ilus vaade. Sinna oleks jäänud kohe mitmeks päevaks. Kahju et Anni ei saanud meiega kaasa tulla, sest ta töötas.





Ööbima läksime lähedale metsa, sest seal oli koht kus sai teha lõket. Kuna ma natuke mööda kive ronisin, siis teised olid juba sinna läinud. Algul ei saanudki aru kuhu nad kadusid aga siis tuli Raul mulle järgi. Oli läinud pimedaks ja kõndisime tema pea külge pandud lambi juhatusel. Siis avastas Raul laheda asja -- kõigi ämblike silmad, kes metsa all olid sätendasid vastu kui jaaniussi tuled. Ja tuli väja, et seda nägi ainult see, kellel lamp oli peas - see nagu oleks olnud mingi võlu lamp. Selgeks sai see, et  metsas on ikka väga palju ämblike... tulukesi oli umbes nagu jõulu ajal küünlaid surnuaias. Ja siis kui läksid lähemale vaatama, iga tuluke oli tõesti ämbliku silm - mõni oli hästi väike, mõni peopesa suurune.. aga sätendasid kõik ühetugevuselt enamvähem. Siis istusime lõkkeümber ja läksime magama. Unes nägin seda, et mingid väikesed tulukesed lendavad meie peadekohal ja Külli teadis rääkida, et need on ühed liblikad - noh päriselt. Järgmisel päeval käisime veel koskedes ujumas ja siis jalutasime tagasi. Seal kus meie auto oli jooksid vabalt ringi mingid väiksed kängurud ja hästi palju kalkuneid. Kuna tulles hakkas palav siis läksime veel ujuma. Raulil olid ujumisprillid ja siis vaatasime kalu. Oli igasuguseid... ootamatult kohtusin,ühe umbes meetri pikkuse mao moodi kalaga, kes oli päri jubeda näoga, nii et kui ta minu poole ujuma hakkas andsin prillid igaks juhuks Raulile tagasi. Teadmatus on vahel parem kui kuld. Õhtul grillisime mere ääres ja proovisime känguru liha. Ah ja ronisime ka ühe linna keskel oleva suure mäe otsa ja vaatasime öist linna. Hommikul läksime veel kalale ookeani äärde - päike tõusis ja oli hästi vaikne. Kala ei saanud... aga ilu saime. Ja siis korraga olidki nad juba läinud... tore aeg oli koos. Homme jällegi siis tööle. Liha liha liha liha....

Varsti kirjutan teile veel ühest teisest päevast, kus käisime kalal, aga kala ei saanud ja see tuleb hästi lühike kiri. Siis tahaks veel kirjutada tööpäevadest, sellest kuidas me töötame ja mida me täpselt kuhu tõstame.