Pühapäev, 10. oktoober 2010

Neljapäev, 7. oktoober 2010

Olen praegu Riias!

Reede, 17. september 2010

Minu esimene maraton.

No peaks ütlema, et kuigi ma olin ikka ammu juba planeerinud maratonile minna, siis siiski ei suutnud enne sellist õiget trenni teha. Öeldakse, et maratoniks valmistumisel tuleb joosta kord nädalas pikk maa. Mul aga oli nii palju vaja tööl käia, et ei saand mahti, ikka nii kolme päeva tagant käisn jooksmas u. 10 km. Ühe korra jooksin ka 20km, seda mingi poolteist nädalat enne maratoni... 

Ühekorra kui jooksin kadrioru pargis juhtus selline lugu, et kõigepealt ma jooksin nendest sõduritest mööda, kes lossi valvavad. See on väga huvitav, sest nad ei tohi vist pead ka isegi pöörata. Siis peavad sind silmadega jälgima.  No vat ja siis istusin sinna pärast lossi taha ühele pingile, kus on ka see aed rohkete lilledega. Siis vaatasin seda. Vahel ikka peab laskma looduse ilul endasse voolata ka.  Kõige rohkem mulle meeldis üks vana tammepuu  mis seal aias oli - selline hästi harali okstega ja mitte väga suur. Meenus, et kui me seda otsematka tegime, siis nägime sarnaseid puid ka suvalises metsas. Raul teadis rääkida, et need on sellepärast seal, et kunagi oli metsa asemel lagendik ja sellepärast puudel kasvaski palju oksi igale poole aga siis mingi aja pärast kasvas ümber mets. Need metsa harali puud olid tegeltikult päris õudsad, sellised pool kuivand. Ma siis istusin seal ja mõtlesin, et huvitav kas kunagi sinna parki ka mets kasvab... võibolla kunagi kasvab kui tuleb mingi katastroof või midagi.  Vahepeal käisid sealt ajast suured turismivoorid läbi. Neid on niimoodi kõrvalt väga naljakas vaadata - nagu mingi omaette liik.  Aga siis järsku juhtus asi, mis minuga esimest korda elus juhtus, nagu ma ka maratoni plaanisin minna jooksma esimest korda. Nimelt lendas mu põlve peale väike tihane.  Natuke aega istus seal ja siis lendas jälle ära. Ta oli selline kerge.  See oli väga tore hetk, sest tavaliselt ju linnud kardavad inimesi ja noh muidugi oleks veel ägedam olnud kui see oleks juhtund metsas, sest mõnes mõttes võib ju arvata, et eks see üks saiatüki tihane oli, kes oli lihtsalt nii jultunud, et lendas mulle nii lähedale. Aga kuna mul toitu ei olnud ja see ilus aed oli ümber siis oli see ikkagi üks täitsa suht metsik tihane, kes lendas mu põlvele sellepärast, et olin hetkel loodusega nii üheks saanud, sest ma ju mõtlesin nendest puudest ja muust loodusest, mida ma just kirjutasin ka.

Maratonile läksin koos Kuldariga. Algul pidi tulema rohkem sõpru, aga siis neil tuli igasugu asju ette või vigastusi tekkis. Saime Kuldariga kell 8 kokku jaani kiriku ees ja tegime veidike soojendust ja arutasime kui ikka raske saab olema - see arutamine ongi selline väga mõnus osa jooksust, sest joosta on raske aga arutada on kerge. Stardis oli nii, et alustasime eri kohtade pealt ja siis pidime varsti kokku saama. Kuna ma trenni ei olnud palju teinud, siis võtsin kaasa kaks asja, mis mind kindlasti lõpuni pidid aitama. Üheks asjaks oli Kaarli  imekell, mis mõõtis aega ja satelliitidelt tee pikkust ja igast siukseid asju. Teiseks ostsin endale jooksusokid, millel oli peal vähemalt 8 asja kirjutatud, mille pärast need ikka head pididi olema. Kellaga läks nii, et napilt sain selle ikka käima enne starti kuna ta nii pikalt otsis satelliite, et olekski peaaegu jäänd aeg mõõtmata.  

Aga siis läks start käima ja juba me jooksimegi Kuldariga kõrvuti mööda pirita teed. Teadsime et tempo tuleb hästi aeglane võtta ja seda me ka tegime... väga muhe oli niimoodi sörkida... päike ka tuli välja ja...  Siis jooksime ja arutasime, kuidas me seda hetke kunagi oma lastele räägime, et nemad siis kujutavad kuidas me kusagil eesotsas higistame aga näe, meie siin vaikselt sörgime kahe vanatädi kõrval, kes ka meiega samas tempos vaikselt liikusid.  Algul inimesed kõik liikusid meist mööda aga noh kuna me teadsime, tarkade taktikutena, et nad alustavad liiga kiirelt ja lõpus me jookseme neist kõigist mööda, siis oli juba ette hea tunne.  Natuke isegi muretsesin, et äkki ei väsigi ära, et see oleks küll mage niimoodi maraton lõpetada...

Ma muutkui jälgisin kella, et püsiks õiges tempos, sest plaanisin joosta 4 tunniga - olin endale käe peale kirjutanud kõik ajad täpselt välja. Mingi hetke pärast siis eraldusime Kuldariga, et kumbki saaks endale sobivas tempos joosta.  Laudade pealt võtsin jooke ikka iga lauapealt - esimeses punktis oli järjekord aint nii pikk, et pidi peaaegu minuti ootama.  Kui viimsi poolt tagasi tulema hakkasin, siis peale 10-t km-it hakkasid jalad juba vaikselt tunda andma midagi ja mõtlesin, et kas peaks wc-s käima või mitte - olin vist enne veidi liiga palju joonud, nii et kuidagi andis tunda. Samas ei tahtnud jälle aega ka kaotada... lõpuks ikka käisin, mõtlesin nii, et siis saan lõpus rahulikult oma väsimusele keskenduda ja ei ole segavaid tegureid - nii ka läks! 

Kui esimene ring sai täis siis oli täitsa selline tunne küll, et võiks nüüd lõpetada - jalad olid parajalt kanged ja väsimust ka ikka juba oli. Inimesed ka ergutasid nii intensiivselt, et mul koha tekkis tunne veel rohkem, et näe kuidas nüüd ergutavat, et jah ma ju olengi väsinud ka ja siis kilomeetri läbimise aeg läks sellepärast kohe minuti võrra aeglasemaks - näed kuidas hea asi võib vahest halvasti mõjuda. Siis aga võtsin ennast kokku jälle ja jooksin tempos kilomeeter 5.40-ga, nii et 4 tundi oli veel täiesti reaalne. See oligi vast mõnes mõttes kõige ilusam lõik see 20-30km, sest jõudsin veel tempot hoida, vaikselt juba möödusin teistest inimestest nagu algul plaanitud ja siis oli parajalt suur väismus ka peal, et said ikka aru, et jooksed maratoni.

Siis aga järsku peale 30-ndat kilomeetrit või midagi nii juhtus see millest ikka räägitakse - algas tegelik maraton. Jõud sai kuidagi otsa... aeg läks minut, poolteist aeglasemaks ja hakkasin järjest rohkem muutkui mõtlema, et kui tore oleks hoopis kõndida.  Jooksin jooksupunkti jõudmise nimel, sest seal sai juua ja korraks siis sellel ajal seista või kõndida.  Mingil hetkel kohtasin Kuldariga - jooksima vastassuundades üksteisest mööda - hüütsime üksteisele innustuseks, et oleme suremas ja tunduski nii, et olime väsimusastmelt suht sama pulgapeal. Siis jooksis must mööda üks reibas naine ja ütles, et mis te surete kohe ju tuleb lõpp. No täitsa hull ikka! Ta nägi välja nagu lihtsalt jookseks mingit väikest tiiru maja ümber... siis vihaga võtsin talle sappa ja no mingi aeg isegi kuidagi jaksasin aga lõpuks ikka ei jaksand.

Umbes 36km üritasin mõelda, et nii palju on juba joostud, et no antku see mõtegi mulle nüüd veidi jõudu, aga kui siis mõtlesin et samas on veel 6km joosta siis ei olnud selles nagu midagi lohutavat -  kui jooksed  10km, siis on see ju veel üle poole.  Lõpuks jooksingi lihtsalt selle nimel, et mida kiiremini ma jooksen, seda kiiremini see jooks lõpeb, sest ega ka aeglasemalt joostes ei olnud enam teps mitte kergem.  

Mingi 38km kohtasin teeääres silti - "sa old nii värske". 

39km-l jõudsin mõtteni, et kindlasti ei jookse ma kunagi enam ühtegi maratoni.

40km hakkas vasaku jala terve reielihas krampi minema... selline väga kange oli aga õnneks ikka kuni lõpuni päris kõvasti niimoodi krampi ei läinud nagu vahest säärelihas läheb. Aega ma juba ammu ei jälginud, sest oli selge, et ikka jooksen üle nelja tunni.  Tempo oli selline, et minu ees üks mees vahepeal kõndis vahepeal jooksis ja kuigi mina koguaeg jooksin, siis ikkagi temast mööda ei saanud. Kohati hakkas pilt isegi veidi niimoodi vilkuma või kõikuma, et ikka üritasin tasa ja targu minna, sest nii lõpupeal ei tahtnud enam katkestada küll... 

... ja siis lõpuks see lõpp juba paistis.  Siis päris veel lõpus tegin ühe rootsi pensionärgia hirmsa lõpuspurdi pool longates ja saime vist sama aja.  Aeg tuli 4.17.58. Kaela sai medali ja asusin kohe kohta otsima kus saaks istuda või pikali visata aga seal olid igalpool need munakivid, nii et pidi päris pikalt edasi vaaruma enne kui sain veidi istuda.  

Nägin Tommit ja ajasin veidi temaga juttu, siis läksin edasi... kui algul nagu süda ei olnudki hull siis natukese aja pärast läks süda pahaks - mõtlesin, et kas selle spurdi pärast või millest aga mingi pool tundi oli nii et süüa ei tahtnud... siis juba läks paremaks. Käia oli ikka väga kange  ja seda ka järgmisel päeval.  Kanged olid just need lihased reie tagant ja puusad olid valusad, aga imelik imelik, et juba mingi teisel päeval ei olnud eriti midagi viga - päris kiirelt läks kõik ära. Võibolla sellepärast, et Tiidrek andis mulle ühe Magneesiumi pudeli, mille ma peale jooksu ära jõin - see pidi aitama taastuda.

  Jalale tuli paar villi ka aga muidu midagi väga ära ei hõõrund. Enne just mõtlesin, et soovitatakse vaseliniga määrida ja plaasterid panna, aga ma ei pannud - näed, polnud vaja kah.

Ja nagu nende asjadega ikka on, nüüd juba vaikselt mõtlen, et millal võiks uue maratoni joosta, et ikka saaks alla 4 tunniga.



Laupäev, 21. august 2010

Otsematk

Matkasime Aegviidust Tallinna maanteeni (Anna bensukani). Kaasas olid kaks GPS-i millega sai siis väga täpselt otse liikuda. Tegime sellise reegli, et 30m rohkem ei tohi sirgjoonest kõrvale kalduda. Päris naljakas oli. Eriti algul kui maantee pealt pool diagonaalis võssa ronisime. Ja siis muutkui läksime - läbi võsa ja metsade ja rabade, püksid jalast ja üle kraavi, püksid jalga ja varsti uus kraav. Majasid väga palju teepeale ei jäänud aga mõnel kohalikul võis küll päris kummaline olla näha kui me kusagilt võsast lihtsalt välja ilmusime ja üle õue järgmisse võssa kadusime. Kohati oli nii, et kõndisime mööda ilusat heinamaad ja siis pool viltu kaldus tee ära minigisse erilisse tihnikusse ja eks siis kiusatus oli, et mis me siin rapsime selles nõgeste ja okste hunnikus kui paralleelselt läheb heinamaa või mingi tee, aga kord on kord ja ikka kokkuvõtteks võib öelda, et väga lahe oli. Üks veidi laiem jõgi jäi ka tee peale kust üle ujusime või kes ujus, kes vedas asju peakohal. Ja olge valvel- rabas saavad varsti jõhvikad valmis!
Boonusena oli veel see, et kui Tallinna poole hääletasime siis üks auto pidas suisa ise kinni, ilma et kätt oleks pidanud tõstma - roolis oli Lauri Lehtsaar!

















Kolmapäev, 18. august 2010

Jäigi siia blogisse kirjutamata, et jõudsime kenasti reisilt tagasi. Kokku olime siis teel 2 ja pool nädalat. Praegu ei hakka enam väga detailselt kirjutama, et mis veel juhtus, kuna paljudega olen juba sellest rääkinud.

Küsitakse mida me õppisime... No üks asi mida mina õppisin on kindlasti tänulikkus ja abivalmidus. See on väga ilus hetk, kui sulle keegi lihtsalt niisama midagi annab, lihtsalt et aidata. Teinekord tekkis suur tahtmine kuidagi tasuda seda head aga kuna see tihti võimalik ei olnud, siis tasume selle tulevikus teistele inimestele.

Lisaks sellele õppisime veel palju muud, osad nendest asjadest olid vanad elutõed, mida kõik teavad aga nüüd said need ka praktikas ära proovitud:

kui palud siis saad, kui koputad siis tavaliselt avatakse, kui ei koputa, siis keegi ei ava, sest nad lihtsalt ei tea et sa uksetaga oled.

Õppisime, et alati tasub küsida, sest mõne inimese lahkus võib olla ootamatult suur.

Inimese lähedal viibimine ja kasvõi vaikimine sünnitab pisitasa sõprust - nagu ma juba varem siin kirjutasin - toimis ka seekord.

Rekkad ei viitsi peatuda kui neil on suur hoog sees.

Turvaline koht linnas magamiseks on trepikoda.

Raha saab kiiremini küsides kui mütsiga kerjates.

Pealtnäha kurjad inimesed võivad osutuda väga lahketeks.

Tühi kõht on parem kui liiga täis kõht...

Jumal teab kuidas on kõige parem, nii et tasub teda usaldada ja oodata vaadata mis tal plaanis on.

Ümber linna ei tasu jala minna, tuleb sõita linna sisse ja siis linnaliini bussiga sinna teeäärde kuhu lähed hääletama - hoiad palju aega kokku.

Noh, vot igasugu selliseid asju... Valduriga oli huvitav rääkida elust ja kõigest - tuli välja, et meil on palju sarnaseid mõtteid.
Kui rääkida sellest, et kui madalale me siis laskusime oma kodutu eluga siis võibolla oli see siis kui ükskord mööda tänavat käies leidsime maast ühe pooliku küpsise. Kõht oli parasjagu väga tühi ja küpsisel oli kreem vahel, nii et me tegime selle pooleks ja sõime ära. Prügikastist otsimiseni me sellel reisil ei jõudnud.

Nüüd on aga nii, et käin jälle tööl ja õhtul poest läbi minnes teinekord ikka mõtlen, et vaata kui lihtne - tahan jäätist ja muutkui ostan.

Sel nädalavahetusel on plaan teha üks eesti sisene matk. Idee on selline, et minna sirgjoones ühest punktist teise, nii et ei lähe mööda teed ega midagi vaid lihtsalt lähed otse. Miks see mulle lahe tundub on, et nii vast näeb kohti ja asju mida tavaliselt ei näe ja kuhu muidu ei satu. Selline mõnus võsas ragistamine vast tuleb!

Lõppu panen Ukraina reisi  alguse ja lõpupildi!


 

Teisipäev, 13. juuli 2010

Oleme jõudnud järjega musta mere äärde, oleme külas Alinal, kes on üks tuttav eesti/ukraina tüdruk, õpib Krimmis. Elu on huvitav, sest kunagi ei tea, mis saab järgmisel päeval, mida sööd või kus magad. Praeguseks oleme ööbinud järgmistes kohtades: bensukas, rekkas, poemüüa poja sõbra kodus(mina, Valdur ja kass), hotelli rõdul, tänaval, kiievi 23korruselise maja katusel, rongijaama kohviku lastetoas, rongis, hotelli fuajee diivanil teeseldes istumist.

Laupäev oli näiteks selline päev:
Ärkasime pargis, kus meid kolmandat korda ära aeti. Hommikusoo;giks soime ta'naval yhe puuotsast mureleid. Tahtsime leida internetti. Läksime uhkesse hotelli ja küsisime - nad ütlesid et net maksab aga andsid muud infot ja helistasid ühte turismibüroosse, et me tuleme. See oli väga hea, sest selle kõne peale kohtlsid nad meid väga viisakalt (muidu on ukrainas ikka kõik teenindajad väga kurjad), andsid meile tassi kohvi ja lubasid ka oma arvutit kasutada. Sealt lahkudes oli meil kõht tühi ja küsisime inimestelt supiköögi kohta. Esimene mees ütles, et kiievis ei olegi supikööki aga andis meile 40 kohalikku raha. Üks kodutu aga seletas lahkelt kus supiköögid on ja me läksimegi seda otsima. Teepeal astusime sisse ühte kohalikku jõusaali nimega "bicseps". Seal võttis meid vastu Ukraina esikulturist, kes ütlses, et esimene proovitreening on tasuta. Panime aja kirja õhtupoolikuks ja läksime edasi. Supikööki otsides ronisime üle ühe aia ja sattusime eksikombel Aserbaidzaani saatkonda, kus üks mees (tõenäoliselt saatkonna kaitseall)hakkas ärevalt valvurit hüüdma. Midagi hullu meiega siiski ei tehtud - saadeti lihtsalt minema. Supiköögis sõime kõhu täis, mille järel nunnad soovitasid meil tungivalt lahkuda. Seejärel oli meil vaja saada endale kaks särki, et minna eelmainitud trenni. Uurisime poodide kohta, kuid läheduses midagi ei olnud. Astusime sisse teepeale jäänud hostelisse, kus meid tervitas viisakalt Tanja. Ütles, et üks öö maksab 150 krooni ja lubas teha meile 130-ga kuna me oleme nii vaesed. Meil aga oli ainult see saadud 40 raha. Küsisime siis särke. Ta isegi läks otsima ja lõpuks leidiski kaks särki (ilmselt ühe tema külalise omad). Lubasime pärast tarvitamist tagasi tuua. Meie treeneriks sai musklimees nimega Dimitri, kelle onu elab ka eestis. Pumpasime usinasti - rind, selg, delta, bitseps, kõht. Tundsime ennast meestena. Seejärel täitsime trenni põhieesmärgi - pesime oma riided ja ka ennast - hea tunne jällegi puhas olla. Viisime riided tagasi hosteli, kus meile lahkelt teed pakuti ja küpsist ja jalkat vaatasime ka. Tundsime end juba nagu kodus kui oli jällegi aeg tänavale kasida. Teel metroo peatusse nägime ühel platsil uhket pidu - valged uhkelt kaetud lauad, ülikondades mehed, pikkades kleitides naised. Peopaikk oli ümbritsetud aiaga mida valvasid profesionaalsed turvamehed. Peitsime asjad põõsastesse, panime jalga kaltsukast tasuta saadud peopüksid ja asusime hiilima. Peotelgi tagaosast jalutasime enesekindlalt vesteltes nurgataga suitsetavate peoliste sekka ja seejärel juba telki. Istusime lauda ja viipasime kelnerile - "One coffee please!". Kelner: "American or latte?". "American pleas". "Just a moment", ja kelnerlikul kombel tõtates läkski ta meile kohvi valmistama. "We were in!!!" Kahkjuks oli enamus sööke juba söödud, nii et saime vaid saia, leiba, torti, ohtralt apelisini ja õunamahla. Lasime kohalikul fotograafil ka selle kauni hetke jaa'dvustada, vast netist leiame kunagi pildi.
Lahkudes pistsime veel veidi leiba saia taskusse, nagu ikka ka kooliajal sai tehtud.
Jo]udsime viimase metroo peale ja so'itsime linna serva. Ja'litades kohalikke noori saime yhe 23 korruselise kortermaja altuksest sisse. Huvitaval kombel olid ko'ik vaheuksed lahti, nii et paa'sesime katusele, kust avanes romatiline vaade o'isele kiievile - meie seni ko'ige ilusam oo;bimiskoht. Isegi mo'ned pappkastid leidsime kylje alla.



Pilt meie treenerist

Laupäev, 10. juuli 2010

Oleme jo'udnud kiievisse. Magasime ta'naval kuna ei leidnud kohta. A'rkasime kell 2 sellepeale et politseinikud tonksisid meid jalaga. Proovisime magada veel kahes kohas - igalt poolt aeti a'ra, aga oleme sellele vaatamata va'rsked ja kerjamiseks valmis.
Hambaharja ja pasta saime!

Kolmapäev, 7. juuli 2010

Tere. Oleme joudnud poola mingisse linna. La'inud on toredasti. Kui alustasime nii, et olid vaid lyhiksed pyksid ja sa'rk, siis valgas panime end korralikumalt riidesse. Tasuta onnestus saada pikad pyksid ja dressipluusid, mina sain mytsi (oe soovitusel), siis saime veel pastakad ja ma'rkmiku, tikud, yhe ra'tiku, mida kasutame kotina ja lugemiseks raamatu. Tundus lopuks, et nagu saakski igalt poolt koike tasuta - naljakas, aga jah, valgas lahked inimesed. Kysisime ka too'd aga seda ei o'nnestund saada. Et midagi syya saada korjasime veits pudeleid ja ostsime yhe leivapa'tsi, millest ja'tkus kaks pa'eva. Poes olid ka yhed ilusad o'unad, mida meile osteti kui me palusime, et kas te meile need o'unad ostaksite. Yldse tundub nii, et kui inimeste ka'est midagi kysida, siis nad on va'ga lahked.
Haa'letada on meil pa'ris raske, sest kuigi me oleme normaalsed mehed, siis va'lja see vist eriti ei paista ja keegi meid peale vo'tta ei taha. Juba oleme tunde teeaa'res passinud suure palava ka'es. O'nneks aga on nii, et kui la'hme autojuhtidega raa'kima siis saame ikka peale. Esimese pa'eva o]hul raa'kisime valkas [yhe rekkamehega, kes lubas meid hommikul a'ra viia. Andis meile ka kohvi ja vorstisaia, mis oli va'ga hea. Yldse on ko'ik toit nii hea mis me saame, sest meil on kohud natuke tyhjad. Mees andis meile ka oma teki. Magasime siis tema teki all ja va'ga palju saa'ski oli meid soo'mas. Va'ga palju. L]puks kolisime muru pealt betoonile, sest seal oli va'hem saa'ski. Eile(teisipa'eval) siis haa'letasime pikalt ja keegi meid peale ei v]tnud... siis raa'kisime niisama juttu, elust ja Jumalast. Lopuks saime lati leedu piirile, kus moningast venekeelset vestlust yhe rekkajuhiga selgus, et ta on hoopis eestlane. Oli va'ga tore mees. Andis meile syya, ja oo;bisime tema rekkas, et oleks va'hem saa'ski. Tema meid to'igi siia va'iksesse poola linna, kus me nyyd oleme. Netti saime yhe uhke hotelli fuajees, siin pesime ka pesu vetsus ja nii. Nyyd siis yritame edasi. Oleks vaja saada hambapasta ja veidi syya, mingi tekk ei teeks ka paha. Prygikottide peale oleme isegi mo'elnud ka. Tahaks mingit too;d leida, aga ega see vist va'ga kerge ei ole.

Pühapäev, 4. juuli 2010

Täna lähme Valduriga prügi välja viima ja telefoni teel nii paar nädalat meid kätte ei saa... võibolla vahel õnnestub netti pääseda, siis saab paar sõna öelda. Prügi välja viima selles mõõtes, et Lauri soovitas, et kui lähete reisile, siis minge kui läheks korraks õue prügi välja viima aga siis lähete hoopis reisile. Nii me üritamegi teha, et ei võta kaasa asju ega raha. No mingid riided on ikka seljas, sest ikkagi tänavale minek.
Olge siis tublid seniks.

Reede, 25. juuni 2010

Unistuste hetk!

Suvi kipub tihti vaimses mõttes nagu käest ära minema. Paljud harivad üritused lähevad suvevaheajale ja inimese osaks jääb vaid oma mõtteid mõelda või telekat vaadata. Et seda tühimikku veidi täita postitan oma blogisse mõned filosoofilist laadi tarkuseterad minu sõbra Markuse sulest, mis peaksid teie vaimu hoidma erksana terve suve - mõtteainet võib jaguda isegi aastateks. Rõõmsat vaatamist!

Pühapäev, 6. juuni 2010

Istusin bussipeatuses ja närisin peperoni vorsti. Siis tõmbasin tüki kurku. Oleksin võinud sealsamas lämbuda, sest kõik käis ju sedavõrd kiiresti ja olin korraga päris nõutu, et mis siis nüüd ettevõtta või kust abi otsima minna. Kuid mu kehal oli juba plaan valmis ja ta hakkas innukalt köhima. See plaan tuli välja oli geniaalne, sest juba mõne sekundi pärast lendas vorstitükk kurgust ninna. Kriitiline olukord oli möödas, kuid selline väike ebamugavustunne ninas siiski andis tunda. Vaevalt jõudsin mõelda, et mis siis nüüd, kui keha justkui ütles mulle: "Ole mureta, mu väike sõber... jäta see probleem minu hooleks ja mõtle suuremaid mõteid kui see mõte vorstitükist". Ja sedamaid tuli mulle aevastus peale ja vorstitükk lendas ninast välja.

Teisipäev, 1. juuni 2010

Olen avastanud et mul on düsgraafiku kalduvused. Kuna mind on pikalt koolitatud, siis tean tegelikult, et vahest võib s-i kõrval olla ka nõrk d. Kuigi ma mäletan siiani seda pettumust, kui õppetaja olles ise enne öelnud, et s-i kõrval on alati t, pärst siiski teatas, et vahel ei ole. Mul see düsgraafia väljendub nii, et kui ma kirjutan kiiresti ja olen hästi süvenenud sellesse mida ma kirjutan, siis ma võin teha täiesti absurdseid kirjavigu. Noh, see on juba ammusest ajast et näiteks "pakter" kirjutasin ülikoolis. Viimasel ajal olen oma radioloogia vastustes leidnud selliseid sõnu nagu "davapärasest" ja kõige juba ütleme nii et hirmutavam sõna tuli mõned päevad tagasi - "häggi" - mis siis tegelikult pidi olema "äkki". Njah, see ongi selline asi, et kui siis uuesti sõna loed, siis juba ta tundub vaadates nii ebanormaalne, et igaüks saab aru et valesti, samas ikka ja jälle tuleb taolisi vigu sisse. Aga no mis teha. MRI ajust võiks muidugi igaks juhuks teha.

Pühapäev, 9. mai 2010

Laupäev, 8. mai 2010

Esmaspäev, 12. aprill 2010

Sellel nädalavahtusel käisin S-is. Laupäeval olin ka P-s ja siis juhtusin nägema A-d ja M-i. Nende väike L üllatas mind sellega, et kuigi ta oli alles I siis ta juba naeratas nii mõnusalt läbi une nagu oleks juba T. Silmad tal ka liikusid. Igatahes väga armas.
Siis jõutsin I ja E-ga tagasi S-i, kus meid ootasid juba M, E ja J. Nendega läksime S vaatama. Oli päris lahe. Sõitsime D-ga isegi läbi vee nii et kõik pritsis. Kiirelt vaatasime ka S tammi. Õhtul käisime saunas. Pühapäeval hommikul käisin K-s ja M ja E ja J läksid tagasi T-i. I ja E-ga käsime surnuaias ja pärast M juures. Seal olid ka T ja H ja muidugi V, kellega ka veidi juttu ajasime. Nii et nüüd siis mul juba teine nädalavahetus kus olen viibinud looduses. Eelmine nädalavahetus käsin A, A, H-i ja R-iga R-s kus olime suisa ühe öö ka. Oli väga tore nii siis kui ka nüüd. Võibolla isegi järgmine nädal teeme A-ga mingit möllu.
Aga praegu on E ja olen T-is, I-s ja teen oma igapäevast tööd nagu ikka. Kuna kevad on tulnud, siis ärge unustage, et juba saab õues jooksmas käia ka!

Esmaspäev, 5. aprill 2010

Viimase aja kõige suurem läbielamine juhtus mul pühapäeval, kui sõitsin bussiga Tartust Tallinna poole. Lugesin parajasti Tõde ja Õiguse raamatu esimest osa. Seal oli Krõõt jäänud oma teise lapse ootele ja kui sünnitusvalud pihta hakkasid olid kõik just kusagile ära läinud. Andres ilmselt oli väljal niitmas koos Jussi ja Mariga, Saunamadis küttis sauna ja Oru rahvas oli oma kodus. No ja siis juhtuski nii, et ta sünnitas lapse päris üksi ära ja veel roomas mööda põrandat, et ta puhtaks pesta, sest jõudu ei olnud püsti tõusta... ja pärast kõike seda jääb teadmine, et mehe jaoks on see ikkagi üks suur pettumus, sest sündis tütar, mitte poeg nagu oodati. Karm ma ütleks.

Neljapäev, 25. veebruar 2010

Mõtlen ikka vahel evolutsioonist. Ka täna mõtlesin, kõndides Solarisest Viru keskuse poole. Ise ma arvan, et ikka Jumal tegi maailma aga võibolla ta tegi selle kuidagi niimoodi evolutsiooni abil. Et ta ka katsetas, algas väikestest rakkudest peale ja siis järjest täiustas. Tundub loogiline, sest ta on ju ka inimene - no nii ei saa tegelikult öelda, ma tean, sest ta ei ole, aga võibolla meie olemus on ikka kuidagi sarnane tema omaga, ma arvan küll. Usun et mingi põnevuse moment ikka oli Tal kogu selle universumi ehitamisega ja see eeldab seda, et tuli katsetada, sest kui kõik oleks juba automaatselt kusagil kapis valmis olnud siis oleks ju igav.

Kui mõtlen aga evolutsiooni teooriale kust Jumal on välja jäetud, siis see tundub väga ebatõenäoline aga mingil määral siiski loogiline. Üks asi aga millest ma aru ei saa on see, et miks elusad olendid selles teoorias elada tahavad? Miks nad püüavad oma elus olekut iga hinna eest säilitada? Kui elu tekkimine oli juhus, siis tähendab see seda, et elul kui sellisel pole iseenesest mingit väärtust. Maakeral on ju suva, kas tema peal on kivi või näiteks vihmauss. Vihmauss üritab elus püsida, aga miks ta üritab? Kõigil on ju temast suva... miks toimus areng järjest keerukamate organismide suunas? Selleks, et kindlustada elu püsimine järjest keerulisemates oludes - konn ei saa külmas hakkama aga imetaja saab. Aga kui elu tekkimine on juhus siis pole keegi elu püsimisest tegelikult huvitatud... kõik võiks lõppeda, kogu elu võiks kaduda ja sellel poleks mingid tähtsust, sest poleks kedagi, kes seda isegi märkaks või suudaks kuidagi teadvustada. Lihtsalt kivi oleks kivi peal nagu üks kuulus poeet on kunagi öelnud.

See on üks põhjustest, miks ma arvan, et Jumal on siiski olemas, sest kui millegil poleks mõtet, siis oleks see ikka suht mõttetu.

Varem mõtlesin ma veel ka sellest üpris tihti, kas Solarise kask on päris või kunst - ma nagu sain aru, et ta ei saa olla päris, sest ta on ju ruumis. Samas jälle kui vaatad teda siis ta tundub täpselt nagu päris. Nüüdseks on aga selge, et ta ikka ei ole päris, sest talle on oksad külge liimitud kui lähedalt vaadata. Nii et nüüd ma sellele eriti enam ei mõtle.

Reisilt olen ka nüüdseks tagasi. Loodan, et jõuan veel enne maale kui lumi ära sulab. Väiksena meil alati oli suur mägi lumest, mis talve jooksul kogunes ja siis sai sealt kelguga alla lasta. Sellel aastal on niipalju lund tulnud, et saaks teha vist kasvõi maja kõrguse mäe. Kui ma oleks alles väike poiss, siis ma nii väga tahaks, et kui ma oleks nii suur nagu ma praegu olen, siis ma teekski selle suur mäe päriselt ehitaks valmis.

Esmaspäev, 15. veebruar 2010

Täna hakkame tagasipoole lendama!

Teisipäev, 9. veebruar 2010

Viimaste pa'evade ma'rksona voiks olla buss. Oleme jaava saare idaosas ja ka'isime kahte vulkaani vaatamas. Yleyldse tunnen ennast kui vulkanoloog juba, sest see oli kokkuvo'ttes juba 3-s mille otsa ronisime. Seni vaadatud vulkaanid pole ainult pa'ris too;korras olnud, nii et laavat pole kahjuks veel na'inud, aga lootus pole kadunud. Need hetked, kus me just ma'e otsas ei viibi olemegi veetnud bussis. Viimane bussiso'it (kokku 4 erinevat bussi) kestis kella 12/st pa'eval kuni kella 6-ni ja'rgmisel hommikul. Publik bussid on siin paras vaatamisvaa'rsus. Kui meil ta'idab buss vaid transpordi funktsiooni, siis siin on funktsioone tunduvalt rohkem. Ko'ige po'hilisem on muidugi see, et iga nurga peal kus buss va'hegi kiirust alla vo'tab hyppab mo'ni kaupemees sisse, et myya riisi voi vett voi mingeid kartuli kro;psu moodi asju, samuti saab osta kleepekaid voi taskulampe. Huvitav on see, et mo'ned kaupmehed kargavad bussi ja siis jagavad kauba kohe laiali - annavad inimestele ka'tte. Siis hiljem hakkavad kokku korjama ja siis ilmselt ongi suurem to'ena'osus, et kui oled juba pa'hkli kotti natuke aega oma ka'es hoidnud, et siis nagu tahadki seda osta endale. Ko'ige huvitavam asi mida bussis myydi oli pea inimese pikkune ma'ngukrokodill.
Lisaks kaupmeestele hyppavad bussi ka muusikud. Ko'ige suurem oli vist neljast inimesest koosnev ba'nd - 2 kitarr ja trummid ja laul ja siis nad laulavad seal vaheka'igus moned laulud ja lasevad mytsi ringi ka'ima. Esimene ba'nd kes niimoodi bussi hyppas oli kusjuures ta'itsa heal tasemel. Hiljem on muidugi na'htud igasugu mehi. Yks na'iteks musitseeris nii, et sahistas yhte pallikest ja siis vahpeal puhus seda vilet mida spordivoistlustelgi puhutakse.
Igal bussil on va'hemalt yks reisisaatja, kes ko'va ha''lega karjudes inimesi bussi kutsub ja siis neid istuma juhatab ja yleyldse nagu meeleolu yleval hoiab. Eile proovis Markus ka vahepeal seda ametit ja kohalikel oli va'ga lo'bus kui valge mees neid indoneesiakeelsete lyhilausetega tervitas ja edasi juhatas.
Teine asi mida oleme ko'vasti teinud viimasel ajal vo'i noh koguaeg on tingimine. See vahepeal tyytab va'ga a'ra. Aga noh, hinnad on sellised, et esimese hooga o;eldakse bussipileti hinnaks na'kku 150 krooni raha aga hiljem selgub, et pilet on ikkagi hoopis 16. Nii siis ongi juhtunud olukordi, kus mingi puuvili ja''b meie poolt ostmata kuna 3kr/se kilohinna asemel kysitakse 5krooni. Voib tunduda va'ga tobe euroopast vaadates ja meile endalegi vahel tundub, et kulutada palju aega ainult 2 krooni pa'rast aga samas siin olles tekib mingi trots sisse. Ja nagu To'nis ytles: turgu ei tohi rikkuda!

Ta'na ko'ndisime kella kuue paiku va'ikestel ta'navatel ja vaatasime kuidas lapsed kooli la'hevad. Kui ema viib oma lapse kooli, siis peale seda kui laps on motikalt maha hypanud ja kooli uksest sisse hakkab minema vo'tab ta ema ka'e ja paneb endale vastu otsaesist.

Oleme lo'unamaal aga meil ko'igil on ko'va nohu.

Siin on vihmaperiood ja hetkel sajabki vihma

Ja'reldus: elus on mo'ned asjad loogilised, mo'ned ja'lle ei ole.

Minu o'dedest noorim hakkas blogi pidama! ootan huviga tema postitusi, sest veri on ikka paksem kui vesi!

Mul tuleb igalt poolt nahka maha - selliste suurte latakate kaupa :) See on nagu selline uuestisynd mones mo'ttes.



Pühapäev, 7. veebruar 2010

Reede, 5. veebruar 2010

Nyyd olemegi yhel saarel. Siin on palju rahvast ka. Oleme 2 pa'eva snorgeldanud aga midagi va'ga erilist ei ole. Vorreldes eelmise aasia reisi snorgeldamisega on kesisem tunduvalt. Aga muidu on ilus koht. Ta'na ainult kogemata korvetasin ennast a'ra pa'ikese ka'es. Mo'tlesin, et olen juba pa'ikest saanud kyll ja eriti ei muretsenud aga moned kohad ikka ei olnud - na'iteks polveo'ndlad... nyyd kui pysti tousen on selline tunne, nagu nahk ka'riseks sealt... Ka'el on yks laik kust nahk oli just maha tulnud, nyyd po'letasin selle uuesti a'ra, ilmselt tuleb nahk ja'lle maha sealt - varsti on auk ilmselt selle kohapeal.
Turisti kohtade ja tavaliste kohtade vahe on siin ikka va'ga suur. Kui mujal ko'ik inimesed kogunevad sind vaatama ja hyyavad midagi, siis siin ei tee inimesed sust va'lja, va'ljaarvatud muidugi need kes sulle midagi tahavad myya. Ta'na siis votsime kanuu ja soitsime yhele rahulikumale saarele maqga... seal oligi nii, et muidu nagu aasia kyla ikka aga inimesed ei tule ise suhtlema - mingis mo'ttes vahelduseks muidugi on see tore ka... saab rohkem oma mo'tteid mo'elda ja ko'rvalt vaadata nende loomulikku igapa'eva elu. Ta'na tekkis meil arutelu, vaadates kohalikke loomi ringi sagimas, et kui ma oleks kana, aga oma mo'istusega, et kuidas siis oleks. Et kas suudaks inimestele kuidagi teatavaks teha, et ma olen inimese mo'istusega vo'i nad ei saaks sellest aru ja teeks ikkagi must suppi lo'puks. Vo'i siis kui o'nnestuks midagi erilist teha, siis vo'ibolla saaks minust hoopis kanajumal kohalike jaoks, sest siin on pa'ris palju hindusid. Muidugi oleks ka palju probleeme sellises olekus - kuidas na'iteks kuke ka'est minema paa'seda?! Ja siis kui olen munenud muna, noh olles kana, et huvitav kas siis on kuidagi emotsionaalselt raske vaadata kui inimesed selle a'ra soo;vad vo'i on suva? noh igatahes palju kysimusi... ja kusjuures pa'rast seda arutelu tuligi yks kana ja vaatas meid, vaatas pikalt... pa'riselt!
Muideks siin saartel on ko'ikide kasside sabad a'ra loigatud - miks seda ei olegi veel teada saanud. Poisid ytlesid, et neid syyakse koos maagiliste seentega aga ma arvan et nad tahtsid meile nalja teha.

Teisipäev, 2. veebruar 2010

Esmaspäev, 1. veebruar 2010

natuke kui nyyd ajas tagasi minna, siis kui me sealt dsungli saarelt a'ra la'ksime, selle puust laevaga, nagu juba varem mainitud, siis olime meiegi seekord nagu silgud pytis. Oli kahtlemata va'ga huvitav seal niimoodi olla - osa rahvast, nagu o;eldakse voi noh ma ytlen nii. Laeval kohtasime yhte norra meest, kes oli elanud aasta nende pa'ris toeliste pa'rismaalaste juures, kes ikka pidid veel kusagil saare taga otsas olema. Tema ka'est oli va'ga huvitav kysida ko'ike seda, mida ta on kogenud ja ta nagu oligi meie ideaal, kes tegi teoks selle mis meil ebao'nnestus. Samas pean tunnistama, et ei tea kas ise viitsiks niikaua elada sellises kohas. Norra mehel oli ka yks pa'rimaalane seal laevas kaasas, kes siis esimest korda nyyd suuremale saarele la'ks. Kunagi peaks sellest koigest ka yks dokumentaalfilm valmima.
Samal ajal kui mina selle norra mehega raa'kisin, voi noh lyhemalt o"eldes, et mitte koguaeg o'elda norra mees, norrakaga raa'kisin, vo'i siis juttu ajasin vo'ib ka o'elda, said moned meie seast ja'lgida kuidas kohalikud moslemid tegid mingit imelikku palvust, mille ka'igus kuidagi yritati viia ekstaasi yhte naist aga jah, ma seda kahjuks ise ei na'inud. Siis lo'puks ma la'ksin pytti nagu silk, et magada. Ko'ik magasid sealr risti ra'sti kes kus sai, kauba vahel mida oli ka palju. Eriti palju oli muideks banaane. Laeva kylje uksed olid lahti ja tuul puhus sealt mahedalt, seal oli tore istuda ja mo'elda, et kui kukuks va'lja, et kas siis upuks a'ra voi ei upuks.
Kui jo'udsime yle vee, siis kiiresti kiiresti so'itsime uude linna, ikka et oleks vaheldust. Seal me natuke aega ei teadnud mida tegema hakata. Ka'isime haiglat vaatamas, nagu ma juba lyhidalt kirjutasin, nyyd markusel ikka parem juba. Soo'mas ka'ime ka ikka aegajalt - osalt sellepa'rast, et proovida uusi toite, osalt selle pa'rast, et ko'ht la'heb tyhjaks. Selle linna ko'rval oli yks suur ma'gi, vulkaanima'gi. Otsustasime sinna otsa ronida ja kuna mingi traditsioon on, et sinna peab oo;sel minema siis me ka otsustasime oo;sel minna. Giidi ei vo'tnud, kuigi ko'ik ka'sikisd meil teda votta aga me ei tahtnud, osalt sellepa'rast et la'heb palju raha, osalt sellepa'rast, et siis ei saa teha seda mida ise tahad. Pealegi kuna ma'gin oli nii linna la'hedal, siis oli seal ha'sti palju ka'ijaid, noh mitte hetkel, vaid nii yldiselt. Nii oligi, et kui ei saanud aru kust minna tuleb, pidi vaatama kuhu prygi rada la'heb. Jo'udsime kella 12 oo;sel peaaegu tippu. Siis tuli eemalt a'ike ja me hakkasime kartme, et ja'rsku loo'b meile sisse ja ja'ime toppama. Ma siis tahtsin teha va'lgust pilti, mille peale muidugi a'ike ja'i ja'rgi kohe. Noh, mul natuke see plaan tegelt oligi, sest need asjad ikka nii toimivad, et seda mida tahad ei saa, siis tulebki kaval olla. La'ksime edasi ja sattusime kokku kohalike poistega, kes seal juba paar pa'eva telkisid. Nad pakkusid meile kohvi ja ajasime juttu. Suisa isegi laulsime vastastiku laule. Siis magasime paar tundi ja la'ksime ta'itsa tippu, et n'ha pa'ikseto'usu. Pa'ike to'usiski ja me na'gimegi seda. Nii oligi la'inud meie plaan korda. Yllatuseks veel oli see, et seal toesti olid ka vulkaani sellised augud mis tossasid ja yks oli eriti sygav ja ja'rskude servadega. Ma polnudki enne nii vulkaani moodi vulkaani na'inud. Siis veel niisama natuke passisime seal yleval ja vaatasime kuidas pilved igaltpoolt tulid. Siis la'ksime alla ja so'itsime yhe imeliku ja'rve aa'rde mis asus ma'gede keskel yhes suures augus. Buss so'itis pool tundi sinkavonka sinna alla. Ujusime ja'rves ja ko'ik oli rahulik. Ja'rsku aga tousis tuul... ta'iesti imelik, pa'ike paistis ja ko'ik oli nagu ennegi ainult tuul la'ks ja'rjest tugevamaks. Samuti oli seal yks koer, kes hakkas kuidagi imelikult ka'ituma. Noh, me saime kohe aru, et nyyd pole muud kui et yks looduskatastroof on tulemas. Just natuke enne tuule tousu oli markus ka tunnetanud va'ikest maava'rinat, mida mina kyll ei tundunud, aga yks kohalik ka ytles, etnagu oli olnud. Niisiis la'ks tuul muutkui veel va'ga eriti juba ko'vaks ja me otsustasime minna ja'rve juurest majade juurde. Siis hakkas sadama ka veel ja yks kohalik kullakaevur kutsus meid enda majja ja andis kohvi. Vahepeal loojus pa'ike ja taevas la'ks ebatavaliselt oranziks (ma ei tea ta'pselt kuidas seda va'rvi kirjutatakse). Siis meil oli tekkinud vahepeal veel yks so'ber kes viis meid autoga linna tagasi. SUures paduvihmas soitsime ja see oli selline hirmus kihutaja mees aga o'nneks suht osav. Ta raa'kis, et sellise vihmaga voib see tee lihtsalt a'ra vajuda, et eelmise sajuga oli tekkinud teisel pool ja'rve maalihe - meil tekkis natuke hirm. Ilmselt seda see koer ette ennustaski. O'nneks siiski maa ei lihkunud ja jo'udsime tagasi koju, kust siis ja'rgmisel pa'val juba Balile lendasime.
Praegu siis oleme endiselt balil. 2 pa'eva oleme surfanud. Noh natuke vahel saame laua peale pysti ka aga eks ta ikka nigelalt va'lja tuleb. Profid raa'givad, et selles kohas kus me oleme ikka lained pole ka va'ga head, kyllap ons to'esti see viga. Muud midagi siin ei oskagi teha. Pyhapa'eval ka'isime kirikus kus oli inglise keelne teenistus. Sealt saime endale yhe hiinlasest sobra, kellega pa'rast ka korra kokku saime. Peale surfamise oleme ka'inud paar korda massaazis, kuna siin on tund aega ~ 40-50 krooni. Ko'ige populaarsem na'ikse olevat jalamassaaz. Proovisime seda ka, aga seal ma'e otsas ka'imisest olid lihased haiged nii et ma ikka paar korda karjatasin ka kui see massaaziinimene mu saa'remarja pigistas.
Homme vist vo'tame motikad ja nats so'idame ringi - kusagil olla veel eriti suured lained, siis tahaks na'ha neid. Ja kuna lennukist oli na'ha et vahetult enne maandumist lendas lennuk yle maantee, siis sinna tahaks ka minna lennukite maandumist ja tousmist vaatama. Siis vist la'hme teisele saarele snorgeldama.
Loodan, et eestis on ikka ko'ik ilusasti!

Laupäev, 30. jaanuar 2010

Jo"udsime balile. Siin on ha'sti palju turiste. Tulime siia selleks, et proovida surfata. Siin peaks olema suht ko]ige odavam asju rentida kuna konkurentsi on palju. Balil ka'ivad lisaks laa'nemaailma turistidele ka oma maa turistid, kes ka'ivad siin muuseas ka selleks, et vaadata laa'nemaailma turiste. Igatahes va'ga naljakas. Niisiis juhtuski, et kui oma seljakottidega randa jo'udsime, osutusime va'ga populaarseteks. Ridamisi inimesi astus ligi, et meiega pilti teha, moned ja'id niisama juttu ajama... selles mo]ttes pa'ris mugav, et ise ei pea nagu kontakti otsimagi - k0'ik tuleb koju ka'tte. Ainuke jama on, et kui selle ta'helepanuga liiga a'ra harjub, siis eestis vo'ib pa'ris nukker olla pa'rast...

Neljapäev, 28. jaanuar 2010

Nii. Aega on nyyd la'inud vahepeal. Soitsime sibureti saarele, et kohata metsikut loodust. Soit laevaga oli lahe... puust laev, sai lamada tekil ja vaadata ta'hti terve oo;. Meil oli ka kajut kus meid na'ksisid prussakad. Ylejaa'nud rahvas oli keldris nagu silgud p[tis, tagasi soites olime ise ka seal, sest oli huvitavam. Kui saarele joudsime kohtasime yhte saksa tydrukut, kes ahve uurib sealkandis. Siis ta raa'kis kuidas seal ikka aeg/ajalt moni kohalik tuleb ka'si paistes ja siniseks to]mbunud ja kysib meditsiinilist abi kui moni madu on hammustanud... tema paarimees oli just saadetud saarelt a'ra malaariaga ja noh natuke ehmatas meid a'ra kyll selline jutt. Oleks huvitav taga kaasa minna olnud aga kahjuks tal ei olnud paadis piisavalt ruumi ja meil oli ajaliselt vaid 4 pa'eva kuna T]nis pidi siis tagasi minema hakkama. Votsime yhe kohaliku paadi, mis viis meid veidi moo;da jo'ge yles yhte kylla. Tundus nii, et mida saare sisemuse poole minna, seda metsikumaks la'heb. Raa'giti, et kusagil seal yleval elavad pa'ris ho'imud, kes nii pool paljalt ringi jooksevad... Pidasime pikalt siis la'biraa'kimisi ja lopuks saime kaubale, et la'hme koos giidiga, kes oli seal kohustuslik moo;da dsunglit 2 kyla jagu yles ja siis paadiga moo/da joge veel ko'gremale, kus on need paljad inimesed. Me oleks tahtnud minna ilma giidita, sest Tonis oli vaadanud ellujaa'jat ja mina lugenud Tarsanit, nii et oleks lodvalt ise hakkama saanud aga kord on kord. Dsunglis oli va'ga palav, nii et ma enamva'hem ikka pidin vaatama vahepeal, et pilt tasku ei la'heks... vedeliku puudus tekkis vist. Mets ise oli piisavalt metsik minu jaoks kyll va'hemalt, kuigi sealkandis vist mingeid loomi eriti polnud. Tee oli monusalt mudane ja lo/gane koguaeg, nii et olime lopuks ylepeakaela maa'rdnud. Esimene kyla mis tuli oli ha'sti selline ilus - dsungli sees ja kuidagi tundus selline armas. sealt la'ksime suht kiirelt la'bi. Tagumine kyla meenutas aga ootamatult hoopis suvilarajooni - laudadest tehtud yhesugused majad, numbridki peal. Nii me siis veetsimegi ohtu selles metsikus suvilarajoonis, mis patukest salata... telekat vaadates :) Sellel saarel olid enamus inimesi kristlased, siis pyhapa'eva hommikul ka'isme ka kirikus - aru va'ga ei saanud, aga Jumal oli sama. Otsustasime, et edasi kaugemale ei soida, kuna kohalikud raa'kisid, et seal ei olegi mingit kyla, vaid kaks inimest elavad, kes siis raha eest panevad oma suled kylge. Soitsime tagasi paadiga sinna keskmisesse kylla. Seal elasid ka moned endised ta'toveeringutega ho'imu inimesed... elektrit ka ei olnud... Ilmselt seal ka palju valgeid polnud ka'inud, sest igalpool kus me ka'isme ja'litas meid ~ 50/70 inimeste/laste grupp. Pyytsime seal siis joest kala, aga yhtegi ei saanud. Ma'ngisime kohaikega vorku, mis on seal pa'ris populaarne - igas kylas on plats. No ja siis lihtsalt istusime siin seal ymber suur rahvakari. Kylarahvas soo'b seal mingit imelikku kohalikku toitu - saagu on nimi.. selline ta'rklisest tehud ja lehe sisse keeratud asi... koguaeg ainult seda soo;;dvadki - lahe, ei pea motlema mida syya!
Ja'rgmise oo; veetsime dsunglis... meil oli ammu see plaan aga kuna giid oli meiega kaasas ei teadnud kas o'nnestub. Leitsime mingi sellise katuse aluse ja ytlesime giidile, et tahaks oo;seks jaa'da sinna ja ootamatult oli ta nous, ise la'ks kylla tagasi. Esimene asi mis yritasime oli bambusest tuld teha... tuli neid puu tykke yksteise vastu hoo'ruda - ma yhest ellujaa'mis raamatust seda lugesin. No ja hakkaski suitsu tulema... kui me koik kordamoo;da ennast oimetuks olime saagindu, siis lopuks saime ka tule ka'tte. Va'ga voimas tunne oli. To/nise initsiatiivil ehitasime ka yhe bambusest katusealuse, kust ta oo;sel la/bi vajus. Magada oli va'ga kehva sest kuigi olid saa'sevo'rgud siis mingid v'aikesed kihulased na'ksisid meid, neid oli meeletus hulgas. Aga tekialla ei saand minna sest siis oli jube palav. Lo]puks ma siis magasingi niimoodi pyksid peas ja sokid ka'te otsas.
Nyyd pean minema, sest aega ei ole rohkem kirjutada... Ta'na ka'isime kohalikku haiglat vaatamas, sest makul on sinusiit. Palvetaime, vast homseks on terve. Kohalikus radioloogia osakonnas ka ka'isime - neli oli Logiq 5, meil on 9 vist. Nyyd la'hme oo/seks yhe vulkaani otsa ja siis vist lendame balile voi lombokile, et saaks surfamist proovida.

Kolmapäev, 20. jaanuar 2010

Reisil nyyd siis olemegi.

Reis on kulgenud seni p'ris p]nevalt. Kes ei usu, et me oleme v'lismaal, siis vaadake, t'pit'hti siin ei ole, sellest te saategi aru et oleme va'lismaal. Ja'ime aasia lennust maha... lend eestist hilines kokku 4 tundi peaaegu ja meil oli kahe lennu vahe ka 4 tundi... terve lennu ikka lootsime et j]uame, vo`tsime kogu pagasi yles ja puha aga ikka ei jo~udnd. Ka'isime siis yhe pa'eva londonis, mis oli ka suht tore. Siis la'ksime malaisiasse, kus olime oo' lennujaamas. Ajavahe to~ttu oli nii, et eesti oo'sel siis lendasime ja kui j]udsime malaisiasse algas seal ja'lle ootamatult oo;. yritasime ja'lle magada kuid kella 3/st olid koik kopsti yleval - nii imelik, et yldse und polnud. Siis joudsime jakartasse, kus lagsime misjona'ri perele kylla. Seal oli supper lahe. Selline toeline slummi elu... ja kui on keegi oma inimene ka seda veel na'itamas on ekstra tore. Ma'ngisime kohalike lastega naljama'nge ja kylameestega malet ka ma'ngisin. Seal varsti peaks tulema yleujutus, aga praegu veel oli nii, et m]nelpool oli vett aga Egoni kodus veel polnud = v]ibolla la'hme tagasi teel sealt veel la'bi. Nyyd oleme sumatral ja so]idame na'dalaks tsunglisse yhele va'iksemale saarele, seda tsunglit kutsutakse hellitavalt malaaria tsungliks, nii et v]tsime mingit kohaliku rohtu isegi. To~nis Roosimaaga ka just natuke aega tagasi kohtusime - kimab siin motikaga ringi, ta on meiega vist nii na'dalakese.
Lund siin ei ole. Selles linnas kus praegu oleme on moni aeg tagasi olnud suht suur maava'rin, nii et osad majad on ta'itsa lo;ssis. Pyyame siis valmis olla kiiresti aknast va'lja hyppama.
Minu nimi ta'hendab indoneesia keeles "surnud", nii et koik saavad selle kiiresti selgeks :)

Neljapäev, 7. jaanuar 2010

Käisin siis sündind last ka Tartus vaatamas nagu lubasin. Nii armas!

Reede, 1. jaanuar 2010

Minu õde sünnitas täna endale ühe lapse juurde. Ta tegi sellise öösünnituse, mõtles, et las olla mehele ka väike üllatus uueks aastaks, et kui ärkavad siis on uus laps niimoodi magab armsalat voodis juba aga noh, ikkagi kogemata ta lobises enne kõik välja ja siis viidi ta haiglasse sünnitama, nii et kõik läks hoopis tavalist moodi nagu ikka need lapsed sünnivad. Sündis poiss, sest kuna meie peres olen mina oma õest järgmine laps, siis olen olnud ka talle heaks eeskujuks, mille pärast ta nüüd sünnitaski juba teise poisi järjest. Nii et olge siis rõõmsad ka kõik teised inimesed, kes te pole minu õed, et jälle on üks eestlane juures ja tehke ise ka midagi lahedat ikka uuel aastal.

Siia panen veel ühe pildi kuidas võiks näha välja Merikese ja Taavo perepilt mingi 30 aasta pärast, siis kui Joonas on parajasti poes ja ainult see uus laps on kodus.