Käisin siis muutkui edasi. Nägin varsti seda eesti peret ka, kellest räägiti - olid leedukad :) See on nii tüüpiline, et öeldakse, ah ma just nägin ühte eestlast ja siis on kas lätlane, leedukas või soomlane. Selle vanema naiseestlasega ikka sattusin hiljem ka kokku ja paar päeva isegi käisime ühte jalga ja ajasime juttu. Ta oli hästi tark ja selline elurõõmus - töötanud kiidina terve elu ja siis teadis palju ka reisimisest. Andis mulle veel ühe rätiku, sest mul ei olnud mütsi. Hea inimene.
Tema käest siis uurisin neid traditsioone, et mida peab tegema kui kohale jõuab - ega ma ise ei teadnud sedagi, et sinna Jakoobuse kirikusse peab minema - seda vist Mari-liis ütles. Kuulsin siis, et kui jõuad ookeanini, peab põletama ära mingi asja või riideeseme mida oled rännul tarvitanud. Hiljem nägin ühte taani tädi, kes oli aru saanud, et peab kõik riided ära põletama ja sellepärast ei tahtnud minnagi sinna. Siis kuulsin et üks õige rändur kõnnib ka ühe öö. No see kuidagi läks hinge ja üritasingi siis nii teha. Tõusin kuuest. Noh mis öö see enam, aga kuna valgeks läheb alles u. pool üheksa siis ikka oli täidsa pime ja udune. Oligi väga ilus - linn täiesti vaikne, läbi udu vaevu paistavad tänavalaternad.... Kõndisin kõige selle ilu keskel üle ühe silla ja siis läks rada ülesmäge metsavahele. Mittemidagi ei näinud enam. Lampi mul ka ei olnud. Siis võtsin mobiili ja sellega ikka niipalju nägi, et kust rada läheb. Siis kõndisin seal üksi pimeduses ja mõtlesin, et kui praegu mingi väike laps vastu tuleks siis oleks küll õudne - noh seal hiina õudusfilmides alati on väikesed lapsed kusagil udus ja siis neil tavaliselt silmad on sellised üleni valged. Siis hakkas täidsa hirm - mõnes mõttes ju ikka pimeduses on hirmus. Lõpuks kaine mõistus siiski võitis ja hakkasin mõtlema, et hirmus on hoopis see, kui lähen pimedas läbi küla ja kõik koerad kallale tulevad, sest mis nemadki näevad sellise pimedusega. Käisin veel edasi ja siis tuli järsku uni peale. Ja siis oli juba päris sürr - kõnnid nii, et eriti midagi ei näe, udu ja lõpuks peaaegu ei saanudki aru kas on see unenägu või mis asi see on. Siis ikka läks valgeks ja udu lõppes ka ära sest jõudsin mäeotsa. Udu täitis kogu orgu nagu vesi täidab merd.
Jõudsin siis uuesti mägedesse. Seal olid mõned ilusad hetked. Ühe öö ööbisin päris mäe peaaegu tipus - no kõrgus siin neil mägedel u 1600m. Ja hommikul oli jälle udu kui ärkasime, aga selleks ajaks kui päike tõusis olin udust väljas ja juba jõudnud üle mäe harja. Siis oli väga ilus see kuidas igalt poolt see udu voolas üle mägede - nagu jõgi, aga vaikselt ilma hääleta.
Muu elu oli ikka enamvähem sama. Lõpupoole vahepeal natuke rohkem käisin hommikukohvisid tegemas kohvikutes - neil on siin väga hea piimaga kohvi. Lugesin ajalehte ikka ka nagu peab. Või noh, vaatasin sealt pilte. Siin on ühed võileivad populaarsed - lihtsalt saia vahel on kuivalt, võileib on palju öeldud sest võid ei ole, vorst või juust või igasugu asju võib olla. Ma kunagi ei saa aru, mis nad ütlevad ja iga kord on huvitav, et mis toit tuuakse.
Mõnel missal olen veel käinud. Vahel on missa ja vahel on palvuse moodi kus ise peab lugema ka. Ühes kohas oli nii, et ma olin ainuke kes inglise keelt rääkis ja seal on nii, et loetakse erinevaid asju aga miski pärast peavad kõik siis lugema oma keeles seda - noh mina siis üksi pidin lugema inglise keeles. Olin korraga nagu keskkoolis tagasi - need piibli väljendid on igavesed omapärased, nii et veerisin seal ikka tublisti ja kõik kuulasid, samas ega nad nii või naa suurt aru saanud. Ühe jutu lõpus oli üks eriti metsik sõna, mida kuidagi ei osanud hääldada - siis ütlesin selle kuidagi moodi neile ära ja endal süda rahul jäin veel katsetama seda hääldust nii 5-6 eri varianti proovisin öelda - - järsku panin tähele et kõik vaatavad mind - no nad ei saand aru et mul juba lõppes ja ma lihtsalt seal veel proovisin, see oli päris naljakas mulle.
Ühel päeval jõudsingi siis kohale santiagosse. Ööbisin ühe öö veel mäe otsas, kust juba nägi linna. Minuga ühes toas oli üks väike vanamees, kellel teepeal oli kõik asjad ära varastatud. Siis ta rääkis huvitavaid lugusid, kuidas ta on rännand ja kus ööbind ja. Tal oli üks kaval moodus kuidas saab uute majade pööningule, aga vahel ta norskas seal nii kõvasti, et ikka kutsuti politsei.
Väga suuri emotsioone ei tekkinud kui sinna kirikusse jõudsin. Oli küll suur kirik muidu. Seal siis üks käik läks maaalla kus oli see Jakoobuse haua koht. Ja teine käik viis üles kus pidi ühte kuju kallistama - kallistasin ka, ehk siis midagi head sellest ikka vast sündis. Siis oli seal ka missa kus oli minujaoks kõige efektsem see, et oli üks suur samovari moodi läikiv nõu, mis lasti laest alla ja mis pandi tossama ja siis hakati seda kiigutama üle inimeste peade. Kuna ta oli ikka päris suur siis oli äge vaadata kuidas se edasi tagasi vuhises seal. Santiagosse pikemalt ei jäänudki. Tähistasin veel seda tähtsat päeva ja ostsin ühe mahla ja siis hakkasin minema edasi maailmalõpu poole - mis oli kunagi maailmalõpp kui ei teatud veel et ameerika on ka olemas.
Sinna kõndis 3 päeva ja selleks oli see huvitav, et kõik inimesed kes olid samal teel ööbisid samades majades ja siis sain nendega kohe natuke sõbraks osadega. Poolepealt juba tuli ookean ja siis käisin isegi ujumas korra. Vesi oli külm küll aga mõtlesin, et Virge kindlasti läheks, kuna Markus läheks ja Kalev oleks juba ammu läinud ja siis läksin ka. Rannast sai korjata veel ilusaid karpe. Korjasin mõne korjasin.
Fisterre linn on väike linn mere kaldal ja seal siis mu rännak lõppeski. Kokku tuli u. 890km. Traditsiooni kohaselt siis vaadatakse õhtul veel kuidas päike loojub ookeani ja põletatakse asju nagu ma juba kirjutasin. Õhtul tegin endale veel söögiks makarone aga sõin neid nii palju et hakkas paha. Siis avastasin, et päike on juba loojumas ja hakkasin minema sinna majaka juurde kuhu oli nagu selgus üle 2km, nii et jõudsin kohale liiga hilja - joosta kah ei saand sest kõht oli liiga täis. Noh päikeseloojangut küll ei näinud aga taevas natuke punane oli ikka. Vaatasin siis seal ringi ja kuu tuli välja. Siis tahtsin põletada asju - sokid - muud ei raatsinud. Tuul oli aga päris kõva ja need ei läind kuidagi põlema - mõni auguke ainult tekkis juurde. Noh viskasin need siis niisama ookeani - et äkki ikka parem kui ei midagi- - see oli päris ilus vaatepilt näha kuidas kuuvalguses, mis merepealt peegeldub lendab kaks sokki, päris kaua ja päris kaugele sest tuul oli kõva. Pärast hakkasin mõtlema, et ei oleks ikka pidanud viskama, sest ei taha ju teiste maad reostada aga noh, vast kalad söövad need kiiresti ära. Sellega siis oligi mu rännak läbi. Kokkuvõtteks on isegi raske midagi öelda, sest eks elu siis nüüd näitab, mis sellest kasu oli. Palju sai mõelda elu ja asjade üle, lugeda ja palvetada - - mõnda asja hakkasin ka natuke teistmoodi nägema...
Viimase päeva õhtul siis hambaid pestes nägin ühte Ungari poissi, kellega oli natuke enne ka rääkinud ja kes samamoodi kui mina tahtis jõuda pärast Salamancale. Noh siis otsustasime seal, et lähme koos ja autostopiga. Järgmine hommik siis olimegi teeääres ja hääletasime - ükski auto peatuda ei tahtnud. Üks naine kanaari saartelt oli mind ka hoiatanud, et hispaanias pole väga tavaline, et keegi hääletab nii teeääres. Umbes 2 tundi hääletasime ja siis mingid itaalia turistid võtsid meid peale ja viisid u . 30km edasi. Järgmise teeääres oli kõik muidu tore, aga autosid praktiliselt ei tulnud. Ja need mis tulid ei peatunud. Hääletasime mingi 2 tundi ... siis kõndisime u. 4km edasi ja üks tee veel tuli samas suunas - hääletasime - ikka ei midagi. Siis läksime bussipeale ja sõitsime santiaagosse. Sealt kõndisime linnast välja ja üks auto viis meid 15 kaugusele bensiini jaama. See ungari poiss kellega ma hääletasin on selline parajalt jutukas ja natuke ka hispaania keelt oskas, nii et minul oli tast palju kasu - bensiinijaamas ta muudkui rääkis ja küsis juhtidelt, et äkki sõidavad järgmisesse linna. Kahjuks keegi ei sõitnud ja me jäimegi ööseks sinna samma bensiinijaama kõrvale. Päevaga 45km - päris masendav. Järgmine hommik oli suht sama lugu - tunnikese proovisime samast kohast edasi saada, siis läksime mõned kilomeetrid kõrvale, kust algas kiirtee. Hääletasime seal 2 tundi. Mõni auto ikka sõitis aga vähe ja peale keegi ei võtnud. Olime mõlemad juba suht masenduses. Lõpuks otsustasime, et lähme tagasi samasse bensukasse kus olime hommikul, et seal ta saab jälle juhtide käest küsida. Otsustasime et hääletame veel viimased 3 autot ja siis lähme. Viimane auto mis tuli peatus! Aga sõitis hoopis santiaago suunas - läksime peale. Mõtlesime, et saame päris kiirtee algusesse, et seal rohkem autosid. Tuli aga välja et seal ei saanud hääletada ja juht viis meid bensukasse natuke siis santiaagole lähemal. Nii et kell oli u. 12 läbi ja me olime läbinud .-15km. Mis maa see küll on mõtlesin mina ja Barnabas(see ungari poiss) mõtles sama ainult ungari keeles. Siis aga läks kõik järsku nagu lepase reega - bensiinijaamast saime auto millega supsti 60km. Siis hääletasime u. 15min - saime edasi 300km, lisaks ostis mees ka meile süüa. Ja siis veel mingi 15min hääletamist ja olimegi salamancal. Saime Helinaga kokku ja nüüd siis elamegi tema pool. Mina niisama kormitan ringi, Barnabas otsib tööd siin ja elamist. Käisin kinos siin juba ja vaatasin mingit hispaania keeles filmi - õnneks oli lastefilm nii et sisust sain aru ja headus võitis. Eile õhtul käisime hispaania toite söömas - üks kaheksajalg oli mida sõime. Nüüd siis olen veel paar päeva siin ja siis paar päeva madriidis ja laup. lendan istambuli kus peaks saama kokku Anniga... eks siis näis kuidas elu edasi läheb.
Ma mõtlen nii, et te ikka kirjutage mulle ka kuidas te elate, sest kui ma endast kirjutan siis ma ju tean niigi seda juba peast. Kirjutage matilohu@gmail.com.