Teisipäev, 23. oktoober 2007



Käisin siis muutkui edasi. Nägin varsti seda eesti peret ka, kellest räägiti - olid leedukad :) See on nii tüüpiline, et öeldakse, ah ma just nägin ühte eestlast ja siis on kas lätlane, leedukas või soomlane. Selle vanema naiseestlasega ikka sattusin hiljem ka kokku ja paar päeva isegi käisime ühte jalga ja ajasime juttu. Ta oli hästi tark ja selline elurõõmus - töötanud kiidina terve elu ja siis teadis palju ka reisimisest. Andis mulle veel ühe rätiku, sest mul ei olnud mütsi. Hea inimene.
Tema käest siis uurisin neid traditsioone, et mida peab tegema kui kohale jõuab - ega ma ise ei teadnud sedagi, et sinna Jakoobuse kirikusse peab minema - seda vist Mari-liis ütles. Kuulsin siis, et kui jõuad ookeanini, peab põletama ära mingi asja või riideeseme mida oled rännul tarvitanud. Hiljem nägin ühte taani tädi, kes oli aru saanud, et peab kõik riided ära põletama ja sellepärast ei tahtnud minnagi sinna. Siis kuulsin et üks õige rändur kõnnib ka ühe öö. No see kuidagi läks hinge ja üritasingi siis nii teha. Tõusin kuuest. Noh mis öö see enam, aga kuna valgeks läheb alles u. pool üheksa siis ikka oli täidsa pime ja udune. Oligi väga ilus - linn täiesti vaikne, läbi udu vaevu paistavad tänavalaternad.... Kõndisin kõige selle ilu keskel üle ühe silla ja siis läks rada ülesmäge metsavahele. Mittemidagi ei näinud enam. Lampi mul ka ei olnud. Siis võtsin mobiili ja sellega ikka niipalju nägi, et kust rada läheb. Siis kõndisin seal üksi pimeduses ja mõtlesin, et kui praegu mingi väike laps vastu tuleks siis oleks küll õudne - noh seal hiina õudusfilmides alati on väikesed lapsed kusagil udus ja siis neil tavaliselt silmad on sellised üleni valged. Siis hakkas täidsa hirm - mõnes mõttes ju ikka pimeduses on hirmus. Lõpuks kaine mõistus siiski võitis ja hakkasin mõtlema, et hirmus on hoopis see, kui lähen pimedas läbi küla ja kõik koerad kallale tulevad, sest mis nemadki näevad sellise pimedusega. Käisin veel edasi ja siis tuli järsku uni peale. Ja siis oli juba päris sürr - kõnnid nii, et eriti midagi ei näe, udu ja lõpuks peaaegu ei saanudki aru kas on see unenägu või mis asi see on. Siis ikka läks valgeks ja udu lõppes ka ära sest jõudsin mäeotsa. Udu täitis kogu orgu nagu vesi täidab merd.
Jõudsin siis uuesti mägedesse. Seal olid mõned ilusad hetked. Ühe öö ööbisin päris mäe peaaegu tipus - no kõrgus siin neil mägedel u 1600m. Ja hommikul oli jälle udu kui ärkasime, aga selleks ajaks kui päike tõusis olin udust väljas ja juba jõudnud üle mäe harja. Siis oli väga ilus see kuidas igalt poolt see udu voolas üle mägede - nagu jõgi, aga vaikselt ilma hääleta.
Muu elu oli ikka enamvähem sama. Lõpupoole vahepeal natuke rohkem käisin hommikukohvisid tegemas kohvikutes - neil on siin väga hea piimaga kohvi. Lugesin ajalehte ikka ka nagu peab. Või noh, vaatasin sealt pilte. Siin on ühed võileivad populaarsed - lihtsalt saia vahel on kuivalt, võileib on palju öeldud sest võid ei ole, vorst või juust või igasugu asju võib olla. Ma kunagi ei saa aru, mis nad ütlevad ja iga kord on huvitav, et mis toit tuuakse.
Mõnel missal olen veel käinud. Vahel on missa ja vahel on palvuse moodi kus ise peab lugema ka. Ühes kohas oli nii, et ma olin ainuke kes inglise keelt rääkis ja seal on nii, et loetakse erinevaid asju aga miski pärast peavad kõik siis lugema oma keeles seda - noh mina siis üksi pidin lugema inglise keeles. Olin korraga nagu keskkoolis tagasi - need piibli väljendid on igavesed omapärased, nii et veerisin seal ikka tublisti ja kõik kuulasid, samas ega nad nii või naa suurt aru saanud. Ühe jutu lõpus oli üks eriti metsik sõna, mida kuidagi ei osanud hääldada - siis ütlesin selle kuidagi moodi neile ära ja endal süda rahul jäin veel katsetama seda hääldust nii 5-6 eri varianti proovisin öelda - - järsku panin tähele et kõik vaatavad mind - no nad ei saand aru et mul juba lõppes ja ma lihtsalt seal veel proovisin, see oli päris naljakas mulle.
Ühel päeval jõudsingi siis kohale santiagosse. Ööbisin ühe öö veel mäe otsas, kust juba nägi linna. Minuga ühes toas oli üks väike vanamees, kellel teepeal oli kõik asjad ära varastatud. Siis ta rääkis huvitavaid lugusid, kuidas ta on rännand ja kus ööbind ja. Tal oli üks kaval moodus kuidas saab uute majade pööningule, aga vahel ta norskas seal nii kõvasti, et ikka kutsuti politsei.
Väga suuri emotsioone ei tekkinud kui sinna kirikusse jõudsin. Oli küll suur kirik muidu. Seal siis üks käik läks maaalla kus oli see Jakoobuse haua koht. Ja teine käik viis üles kus pidi ühte kuju kallistama - kallistasin ka, ehk siis midagi head sellest ikka vast sündis. Siis oli seal ka missa kus oli minujaoks kõige efektsem see, et oli üks suur samovari moodi läikiv nõu, mis lasti laest alla ja mis pandi tossama ja siis hakati seda kiigutama üle inimeste peade. Kuna ta oli ikka päris suur siis oli äge vaadata kuidas se edasi tagasi vuhises seal. Santiagosse pikemalt ei jäänudki. Tähistasin veel seda tähtsat päeva ja ostsin ühe mahla ja siis hakkasin minema edasi maailmalõpu poole - mis oli kunagi maailmalõpp kui ei teatud veel et ameerika on ka olemas.
Sinna kõndis 3 päeva ja selleks oli see huvitav, et kõik inimesed kes olid samal teel ööbisid samades majades ja siis sain nendega kohe natuke sõbraks osadega. Poolepealt juba tuli ookean ja siis käisin isegi ujumas korra. Vesi oli külm küll aga mõtlesin, et Virge kindlasti läheks, kuna Markus läheks ja Kalev oleks juba ammu läinud ja siis läksin ka. Rannast sai korjata veel ilusaid karpe. Korjasin mõne korjasin.
Fisterre linn on väike linn mere kaldal ja seal siis mu rännak lõppeski. Kokku tuli u. 890km. Traditsiooni kohaselt siis vaadatakse õhtul veel kuidas päike loojub ookeani ja põletatakse asju nagu ma juba kirjutasin. Õhtul tegin endale veel söögiks makarone aga sõin neid nii palju et hakkas paha. Siis avastasin, et päike on juba loojumas ja hakkasin minema sinna majaka juurde kuhu oli nagu selgus üle 2km, nii et jõudsin kohale liiga hilja - joosta kah ei saand sest kõht oli liiga täis. Noh päikeseloojangut küll ei näinud aga taevas natuke punane oli ikka. Vaatasin siis seal ringi ja kuu tuli välja. Siis tahtsin põletada asju - sokid - muud ei raatsinud. Tuul oli aga päris kõva ja need ei läind kuidagi põlema - mõni auguke ainult tekkis juurde. Noh viskasin need siis niisama ookeani - et äkki ikka parem kui ei midagi- - see oli päris ilus vaatepilt näha kuidas kuuvalguses, mis merepealt peegeldub lendab kaks sokki, päris kaua ja päris kaugele sest tuul oli kõva. Pärast hakkasin mõtlema, et ei oleks ikka pidanud viskama, sest ei taha ju teiste maad reostada aga noh, vast kalad söövad need kiiresti ära. Sellega siis oligi mu rännak läbi. Kokkuvõtteks on isegi raske midagi öelda, sest eks elu siis nüüd näitab, mis sellest kasu oli. Palju sai mõelda elu ja asjade üle, lugeda ja palvetada - - mõnda asja hakkasin ka natuke teistmoodi nägema...
Viimase päeva õhtul siis hambaid pestes nägin ühte Ungari poissi, kellega oli natuke enne ka rääkinud ja kes samamoodi kui mina tahtis jõuda pärast Salamancale. Noh siis otsustasime seal, et lähme koos ja autostopiga. Järgmine hommik siis olimegi teeääres ja hääletasime - ükski auto peatuda ei tahtnud. Üks naine kanaari saartelt oli mind ka hoiatanud, et hispaanias pole väga tavaline, et keegi hääletab nii teeääres. Umbes 2 tundi hääletasime ja siis mingid itaalia turistid võtsid meid peale ja viisid u . 30km edasi. Järgmise teeääres oli kõik muidu tore, aga autosid praktiliselt ei tulnud. Ja need mis tulid ei peatunud. Hääletasime mingi 2 tundi ... siis kõndisime u. 4km edasi ja üks tee veel tuli samas suunas - hääletasime - ikka ei midagi. Siis läksime bussipeale ja sõitsime santiaagosse. Sealt kõndisime linnast välja ja üks auto viis meid 15 kaugusele bensiini jaama. See ungari poiss kellega ma hääletasin on selline parajalt jutukas ja natuke ka hispaania keelt oskas, nii et minul oli tast palju kasu - bensiinijaamas ta muudkui rääkis ja küsis juhtidelt, et äkki sõidavad järgmisesse linna. Kahjuks keegi ei sõitnud ja me jäimegi ööseks sinna samma bensiinijaama kõrvale. Päevaga 45km - päris masendav. Järgmine hommik oli suht sama lugu - tunnikese proovisime samast kohast edasi saada, siis läksime mõned kilomeetrid kõrvale, kust algas kiirtee. Hääletasime seal 2 tundi. Mõni auto ikka sõitis aga vähe ja peale keegi ei võtnud. Olime mõlemad juba suht masenduses. Lõpuks otsustasime, et lähme tagasi samasse bensukasse kus olime hommikul, et seal ta saab jälle juhtide käest küsida. Otsustasime et hääletame veel viimased 3 autot ja siis lähme. Viimane auto mis tuli peatus! Aga sõitis hoopis santiaago suunas - läksime peale. Mõtlesime, et saame päris kiirtee algusesse, et seal rohkem autosid. Tuli aga välja et seal ei saanud hääletada ja juht viis meid bensukasse natuke siis santiaagole lähemal. Nii et kell oli u. 12 läbi ja me olime läbinud .-15km. Mis maa see küll on mõtlesin mina ja Barnabas(see ungari poiss) mõtles sama ainult ungari keeles. Siis aga läks kõik järsku nagu lepase reega - bensiinijaamast saime auto millega supsti 60km. Siis hääletasime u. 15min - saime edasi 300km, lisaks ostis mees ka meile süüa. Ja siis veel mingi 15min hääletamist ja olimegi salamancal. Saime Helinaga kokku ja nüüd siis elamegi tema pool. Mina niisama kormitan ringi, Barnabas otsib tööd siin ja elamist. Käisin kinos siin juba ja vaatasin mingit hispaania keeles filmi - õnneks oli lastefilm nii et sisust sain aru ja headus võitis. Eile õhtul käisime hispaania toite söömas - üks kaheksajalg oli mida sõime. Nüüd siis olen veel paar päeva siin ja siis paar päeva madriidis ja laup. lendan istambuli kus peaks saama kokku Anniga... eks siis näis kuidas elu edasi läheb.
Ma mõtlen nii, et te ikka kirjutage mulle ka kuidas te elate, sest kui ma endast kirjutan siis ma ju tean niigi seda juba peast. Kirjutage matilohu@gmail.com.

Laupäev, 6. oktoober 2007


Kirjutan natuke alates sellest kui teised a´ra la´ksid. Peale seda esimene oo" kohe kasutasin voimalust ja proovisin telgis magamist - noh tassin ju telki kaasas, et siis ei oleks ilmaaegu seda tassinud. Eriti kylm ei olnud ja tore oli see, et sai ja"lgida kuidas pimedaks laheb ja yks nahkhiir lendas mulle peaaegu na"kku.
Mone aja pa´rast loppesid a´ra maed ja laks suht lounaeesti taoliseks. Jama oli, et ka viinamarjad ja muud igasugu mandlipuud loppesid ara. Ústavalt jaid alles poldmarjad. Yksi olles hakkasin tegema pikemaid pa"evi - nii u. 40 km. paevas. Motlesin nii, et kuna on tasane maa, siis kain kiirelt ja kui jalle maed siis on aega neid imetleda. Ja nii ma tegingi. Sest ma ise otsustasin nii. Siis yhel paeval hakkas sadama. Oli uus kogemus ja tervitasin seda igati roomuga, votsin valja ka oma uhke keebi, mis osutus suht imelikuks ruudukujuliseks latakaks mille ma kohe esimesel selga panemisel puruks tombasin - aga ikkagi oli suht tore. Kotis asjad said koik marjaks ja kuna sadas u. 3 paeva siis pidi neid kuivatama igas peatuskohas ja siis jargmine páev said nad jálle márjaks. Jalad said ka ma¨r jaks ja ta´naseks paé vaks olen suutnud ka endale villid tekitada - ka uus kogemus. Tana kaisingi selle párast hasti aeglaselt ja puhkasin pingi peal. Yhe pingipealt nagin kuidas sipelgad maa-alt mullapallikesi valja tassisid, viskasid sellest august nii mone sentimeetri kaugusele ja laksid uuema jarele. Suured sipelgad votsid suuremaid mullapalle ja vaiksemad vaiksemaid. Nad olid nii usinad - oppisin neilt tóókust - - náe kuidas halvast asjast voib saada head. Meenub, et eelmises kirjas jai kirjutamata see kuidas ma pilvesees kaisin, aga eks ma siis parast raagi seda oma suuga seda lugu.
Hommikul koik tousevad vara nagu ma juba ytlesin ja teate, hommikud on toesti ilusad. Ma peaaegu iga hommik motlen, et tana vist on koige ilusam hommik. Tuju on ka suht hea hommikuti, sest kui ikka kell yheksa ohtul magama lahed siis on paris hasti mindud. Tána hommikul oli na´iteks ylilahe udu. Va´ga paks ja paíke paistis labi sellest - peaaegu sama ilus kui Valduri auhinnatud pildil. Ja mis veel oli - - vikerkaar. Aga mitte tavaline vaid udust. Ma ei tea kas see on voimalik aga oli. Kaare kujuline aga nagu pilvedest tehtud - ausona. Tuli kohe Tonis Máe vikerkaare laulu isu peale.
See on p´aris huvitav kogemus, et iga oó tuleb olla uues kohas - suht sarnased koik aga samas ikkagi uued kohad. Linnavahel voi kylavahel saab ka kaia - need on ka tegelt sarnased. Yks kyla mis oli teepeal oli lahedas augus. Konnid mooda tasast maad ja jarsku silt et kohe kyla - vaatad - kyla ei kusagil. Motled tohhohh. Ja siis tuleb auk kus on kyla -nii jarsku ilmub ja sinupoolse nolva peal nii et enne ei nae ka - see oli veel selline hasti vana ja lagund ja lahe. Aegajalt saab ooñbida ka tasuta majades kus on annetusega maksmine. Seal saab vahel ka syya ja on yldse kuidagi kodusem olemine. Inimesed tunduvad sobralikumad ja raagivad omavahel juttu. Yhes kohas oli ka ohtupalvus. Missasid siin ikka on kirikus aga see oli ññmajakohas ja igayks vottis kyynla katte ja ytles midagi omas keeles. No ma jain hiljaks sinna ja siis ei teadnud mida óelda aga ónneks koik ytlesid omas keeles, siis ma ka eestikeeles. Pa´ris lahe oli raa-kida nii, et tead et keegi ei saa aru - void igasugu asju óelda - ma ytlesin nii mondagi :)
Inimestest on paris palju ilmunud sakslasi. Yhe vana u. 70 aastase saksa onuga raakisin , ta ytles, et on siin et leida uus sópru - pa´ris armas! Siis kolm sellist natuke asotsiaalsemat, ilma too-ta meest olid siin - - vist randavadki aasta otsa nii. Vahepeal ma-ngivad suuremates linnades suupilli ja -- suht lahe elu tundub neil olema, igatahes stiilsed vennad olid.
Yks sveitsi tydruk kondis tagurpidi ja ytles, et sveitsini valja, et jouluks vast jouab koju. Isegi kitarr oli tal seljas. Inimesed ikka elavad omamoodi osad - seda ongi tore na-ha.
Kohtusin siin ka kahe eestlasega. Yhega olin kaks paéva tegelt juba na-inud aga ytlesin muutkui "holla" voi "hai" ja ei saand arugi et eestlane. Natuke kyll kahtlustasin korra, et kuulsin, et on yks eesti tydruk louna-aafrika mehega ja see mees tal oli jah siuke karvane. Aga siis motlesin, et kyllap ikka on sakslane. Aga siis yhes oo" maja kohas oli hasti lahke mees-administraator, kes viis meid kokku. Ja samal ajal oli veel yks u. 50 aastane eesti naine. Ta"na kuulsin jutte yhest eesti perest - ema, isa, 3 last - kusjuures yks pidi olema veel kahene ainult. Noh na"is kas siis kohtan neid. On kosutav kyll raa"kida eesti keeles vahepeal. Siin yksi ka"ies olen ikka juba vaikselt hakanud ka iseendaga raa"kima. Vahel laulan. Olen pidanud endale ka yhe kone ja teinud yhe na"idendi. Vana tava kohaselt teen ka beatboxi aegajalt. Pleier on ka, aga unustasin sinna laule votta. Noh moned on aga need juba tyytavad a"ra.
Soo"giks tegin ta"na endale makarone. Tavaliselt soo"n aga yhte pikka saia, mis on siin eriti popp. Samas ega lyhikesest saiast ei saaks ka kohtu ta"is.
Hispaania keelt ma ei oska, sellest sain aru kohe kui Helina ara la"ks. Siis ikka vahel la"hen sinna oo"maja kohta ja kysin inglise keeles, et palju see maksab - - no ei saa sellest aru keegi. SIis peremees muutkui paneb oma ka"si peaalla, et kas ma tahan magada. No ma ytlen et tahan kll aga tahan teada, enne et palju maksab. No ta ikka ei saa aru midagi ja muutkui naitab seda sama asja voi siis kysib seda paberit mis randuritel on, et mis na"itab et ikka oled palverandur ja saad seal oo"bida. A ma ei taha seda ka talle anda, sest siis ta paneb sinna kohe pitsati ara ja oledki sunnitud oo"majale jaa"ma sinna. Noh olen koike proovinud - ytlen vahel "euro", et a"kki saab aru et rahast raa"gin, voi naitan so"rmedega, et palju siis maksab - - ikka ei midagi tavaliselt. SIis lopuks annad talle selle "passi", paneb oma pitsati sisse ja siis klo"psti 5 eurot palun. Nyyd yhelt eestlaselt sain sonaraamatust kirjutada moned va"ljendid - - vaatab kas la"heb paremini. Aga see on kll, et kui inglise keelt ei raa"gi inimene siis void vabalt panna eesti keelest taga - - endal lihtsam ja ta nagunii midagi aru ei saa... a ka"tega ikka midagi saab na"idata- noh kui na"itad suu peale siis nad, midagi hakkavad raa"kima, aga siis ja"lle ei saa aru mis nad ytlevad.
Koduigatsust on ka tulnud moni pa"ev. See on pa"ris huvitav tunne, selline omamoodi hea.