Pühapäev, 25. mai 2008

Neljapäev, 22. mai 2008

Tsau! Oleme nyyd Markusega Kambootsias... oh seda elukest kyll siin... oh seda kuumust ja oh neid armsaid vaeseid lapsi, kellest me kuidagi ilma pilti tegemata moo;da ei saa ja oh oh, neid agressiivseid tuk-tuki mehi - oh neid kyll. Siin wifiga pole teab mis head lood, aga vast onnstub moni pilt panna la'hiajal. Mul levi pole telefonil siin, nii et sonumeid eriti pole motet saata.

Neljapäev, 15. mai 2008

Natuke kahju on, et pole siin oma autot. Tihti lugu tahaks peatuda ja pilti teha ilusatest kohtadest aga häälega sõites ei raatsi maha minna, sest mine sa tea palju jälle pärast ootama peab. Vahel on nii, et auto paneb sind kusagil maha ja siis küll hääletad, aga samas loodad, et keegi niipea peale ei võta, sest ümberringi on nii ilus koht. Praegu teeb veel ilusamaks see, et kohati on korraga kõik kolm aastaaega - talv, sügis, suvi...  aga teil on kevad.

Pilt autoaknast:

Panen paar pilti ühest imedekohast küll, kus käisime. Esimese pildipeal see viltune tüdruku on Lõuna-Korea tüdruk Jang, kellega ma nüüd kaks nädalakest olen rännanud. Ta tuli nii Anni asemel, kuna algul pidi koos temaga tulema aga kuna ta ära jäi siis ikka tuli. Teise pildipeal olen koos ühe sakslasega toas, mis tegi ühed suureks, teised väikseks.





Vahepeal kui austraalias farmis töötasime kolisid mu arvutisse sipelgad. Noh ega see vist arvutile hea ei ole, aga mõtlesin, et kuni nad sinna okkaid vedama ei hakka siis las olla... võibolla isegi söövad seal sees tolmu ära või midagi. Siis kui ära läksid jäid ka sipelgad maha. Alles hiljem avastasin, et üks on jäänud kinni ekraani taha kuidagi :) Tempel mällu igaveseks.

Laupäev, 10. mai 2008

Päris palju olen hääletanud nüüdseks. Vahel läheb kiiresti vahel aeglaselt... tore on see, et enamasti ikka ümberingi ilusad kohad. Ükskord sattusin niisugusesse kohta...





võttis kohe hetkeks tõsiseks....





no õnneks mul üle ühe päeva (tunni) seal ei läinud :)

Reede, 9. mai 2008

Kepleri rada



Kõndimine võttis aega neli päeva. Ööbisin telgis enamus ajast. Mida siis öelda kokkuvõtteks, ju et kas siis oli ilus või kole. Noh ikka ilus oli, sest kuidas sa ikka ütled teise maa kohta midagi halvasti. Kui sulle keegi külla tuleb, kas siis tahaksid, et külaline ütleb: "Tore oli, et mind endale külla kutsusid, ainult kahju, et sa nii kole oled". Ei taha ju seda ilmaski.
Ilmaga mul ei tea nüüdi kas vedas või mitte.. .kui jõudsin mäe otsa oli vihmane kohati ja tuuline... järgmine päev ka sadas. Samas jälle tulid siis pilve vahelt päikesekiired vahepeal huvitavalt välja, mida ka üritasin pildistada, aga mis ei tahtnud kuidagi eriti tulla välja. Viimane hommik oli selge ja külm - mägede tipud olid öösel sadanud lumega kaetud ja madalamal oli kohati halla. Mäed on alati ilusad minu meelest... veel ei ole koledaid mägesid külastanud. Mets oli ka ilus - samblane ja jättis iidse mulje. Päris suur osa rajast läkski läbi metsa. Ühe kohapeal olid eriti naljakad samblad... sellised valged ja rippusid puude peal... mulje oli nagu oleks lumi, kohe ehmatasin. Rada muidugi oli hästi korralik ja isegi WC-sid oli põõsaste taga.
Üks ööbimine oli huvitav. Kuna viimane teelõik osustus pikemaks kui arvasin, siis pidin kusagil ööbimiskoha leidma. Muidu olid väikesed majakesed kõik 40 dollarit aga siis leidsin veidi raja kõrvalt järve äärest ühe maja, mida kaardil ei olnud. Seal oli üks vanem mees, kes ütles, et see maja tasuta. Ta oli ise seal mitu päeva juba kala püüdnud. Ütles, et tuli jõulu ajal töölt ära ja nüüd sõidab ringi ja mõtleb elu üle järele... Nii me siis istusime temaga hämaras toas ja vaatasime kaminatuld, kohe mitu tundi istusime...  ja kumbki mõtles oma elu üle järele.















Pühapäev, 4. mai 2008

Neljapäev, 1. mai 2008

Olen nüüd järjega jõudnud Te Anau-sse. Siin lähedal on igasugused maailma kõige ilusamad käimisrajad ja hästi palju inimesi tahab sellepärast ka siia tulla. Ma olen nagu üks väike sipelgas, kes tuli ka. Christchurchist hakkasin hääletama. Juba mulle enne öeldi, et uusmeremaal on tore hääletada. Nii ei läinudki palju mööda kui mind juba esimene auto omal initsiatiivil peale võttis. Jõudsin plaksti järgmisse linna kuhu oligi plaanis jääda. Kokku vist 3 autoga. Üks autojuht veel ütles kui mu maha pani, et sa veel imestad kui kiirelt sa siit uuesti peale saad ja läkski mingi ainult 5 minutit. Olgu öeldud neile, kes arvavad, et austraalias keegi peale ei võta, et seal tegelikult ei olnud ka väga pikalt vaja oodata - 300km 4 autoga 5 tunniga vist nii - seal võtsid peale rohkem suured autod. Ei mäletagi palju Allanil aega läks
Ühe päeva peatusin Dunideni linnas - leidsin hosteli kus net oli tasuta ja laenutati jalgrattaid, mis mul just plaanis oligi laenutada. Seal läheduses oli poolsaar, kus pingviinid ja hülged ja muud loomad pidid olema nagu ei kusagil mujal - kollaste silmadega ja kuidas kõik veel. Rattaga siis sõitsin mööda neid mägesid, mis oli mulle uus kogemus- pool päeva rühid mäest üles jalad pooleks, siis jälle pool päeva lased vabajooksuga alla. Pettumus oli muidugi see, et igal pool taheti raha selle eest kui mingit looma näed... siis ma läksin mööda ühte matkarada tasuta randa ja siis pool maad mingis võsas sumpasin ratas peakohal, mis oli päris raske. Noh seal hülgeid nägin küll suurelt ja lähedalt. Omavahel hammustasid isegi, mis oli minul, väiksel sipelgal, igati huvitav vaadata. Pingviine nägin kahte ainult üpris kaugelt. Ja ühe kohapeal jäin luurele, kus nad veest välja tahtsid tulla, aga koguaeg seal inimesi käis nii, et nad ei julgend tulla kõik peale ühe. Lõpuks sõitsin pimedas tagasi.
Järgmine päev mul hääletamine enam nii hästi välja ei tulnud, kuna tee hakkas kohe kiirteena linnast välja minema ja polnd kohta kus hääletada. Kui kiirteel käisin siis autod hakkasid kõik piiputama, nii et siis isegi seal ei julgend käia. Õnneks leidsin teeäärsest võsast ühe õuna. Rohkem kõpisingi ühe teeotsast teiseni sel päeval. Juba suht pimedas lõpuks üks auto ikka peatas, et viia mind 5 km edasi. Selle juures sai tal veel bents otsa, nii et siis lükkasime ta bensukasse. Siis vaatasin, et üks kohalik lennujaam on lähedal, et kõmbin sinna, magan seal... tuli välja et oma 10km kaugusel ja õnneks mingid noored poisid võtsid mind peale teepeal ikkagi ja viskasid ära. Kohapeal selgus, et lennujaam ikka pannakse ööseks kinni kuna see on nii väike. Häda küll. Noh, siis oli juba nii hilja et läksin lihtsalt ühe heki taha magama. Mäletan, et oli päris pehme, kuna mul on nüüd madrats ja õhk tundus väga värske.
Hommikul hääletasin edasi ja sain päris kiirelt. Kuna oli pühapäeva hommik, siis käisin ka kirikus. Kõigepealt jõin ühe teenistuse järgse kohvi väga viisakate pensionäridega ja siis osalesin Pääste Armee teenistusel. Viimane oli päris tore - kõik olid kuidagi rõõmsad ja energiat täis, kuigi välimuselt kõik nii soliitsed ja soliitses eas ka. Sain ühtedega sealt veel järgmisse linna. Siis seal otsustasin, et hääletan kuni pimedani ja siis panen telgi mõnda ilusasse kohta. Noh pime tuligi ja hakkasin minema ühe mäe poole, mis tundus sümpaatne, aga just siis üks auto võttis mind peale. Natuke omaette oli kahju ka, et ei saanud seal mäe peal ööbida, sest hommikul oleks olnud kindlasti ilus. Aga see mees, kes mu peale võttis oli nii hea, et lasi mul isegi oma kodus ööbida ja kuna öösel sadas siis seda parem oli. Huvitav on see, et kui mind võtab peale alla viiekümnene meesterahvas, siis teine küsimus peale seda, et kust maalt ma olen on, et kas ma narkootikume tarbin või müün. Huvitav kas ma näen kuidagi kahtlane nende arust välja... samas austraalias oli ka üks vuntsidega iisraeli poiss, kes ka rääkis, et temakäest koguaeg küsitakse narkotsi või siis pakutakse.
See on lahe, et pole aja peale vaja kuhugi jõuda... isegi mitte aja peale, vaid kuhugi polegi vaja jõuda, sest igal pool ümberringi on uusmeremaa... siis olengi täpselt seal kus olen ja vaatan mida näen - selline elu mul praegu on. Kui tahan, siis näiteks magan juba kella seitsmest, sest mis sa pimedas ikka muud teed.
Uusmeremaal on sügis. Puud on kollased ja vahel hommikuti on väljas samasugune lõhn nagu siis kui maalt kooli minema hakkasin. See on väga võimas lõhn, ei teagi miks nii mõjuv. Võibolla sellepärast, et sügisel kooli minnes oli alati väike ärevus sees või siis millegi muu pärast. Aga kodusem on see küll kui austraalia soojus. Kaks asja hakkavad mulle selle reisi peale pärale jõudma. Üks on see, et mida ekvaatorist kaugemale, seda külmem... muidu tundus ikka et mida põhjapoole seda külmem aga lõunapool on ka külmem. Ja siis teine asi on, et inimestele meeldib rääkida sellest, mis neid huvitab.
Kui austraalias olime, siis jäi sinna aega palju igasuguseid pühi - jõulupühad ja eesti vabariigi aastapäeva püha ja ülestõusmispühad, mida ühel tapamaja töötajal siiski lihavõtte pühadeks on sobilik kutsuda. Enne tulekut mõtlesin, et võibolla on pühade ajal välismaal olles just kuidagi võimsam tunne, et siis kui tähistad võõral maal samamoodi kui kodus, siis nagu oleksidki kodus käimas, aga mitte. Jõuluajal ei olnud jõulu tunnet. Nagu tavaline päev. Paar korda mul tuli jõulutunne alles 3 kuud pärast seal lihakombinaadi laos, kus temperatuur jääb nii 0 kraadi ringi. Seal ma vahepeal liimisin kaste ja see külmus ja liimi lõhn kuidagi natuke lõid mingi meeleolu. Lihakastid olid nagu suur kingipakkide rodu, mis muudkui liikusid linti mööda kuuse alla.
Vabariigi aasta päeval tegime vähemalt niipalju, et valmistasime Liisi näpunäidete järgi enda riietest eesti lipu, mis siis majapeal uhkel või vähemuhkelt lehvis veel päris pikalt. Aga noh, see oliga laias laastus kõik. Ei väga ülevaid tundeid ei tulnud ja isamaalisi laule ka ei tulnud. Ülestõusmis pühadel ma juba teadsin ette, et võib nii minna, et midagi ei tule. Siis ostsin julmalt eelmine päev endale kuus muna. Munade värvimiseni siiski ei jõudnud. Aga see ei olegi kõige tähtsam, sest kõige tähtsam on koksimine. Kui aga hommikul ärkasime üles, siis olid kõik kusagile välja läinud, nii et asi lõppes sellega, et minu parem käsi koksis minu vasaku käega. Õhtu poole tegelikult oli ikka selline väike "pereringis" koksimine ka ja Anni isegi kuidagi koortega neid mune värvis... nii et ikka püha pühalt veidi paremuse poole on läinud. Mis ma tahtsin öelda on see, et peab olema ikka õige keskkond ja siis tulevad ka õiged tunded nagu see koolitunne mul tuli seal teksti ülevamal pool kui külmem ilm oli.