Neljapäev, 24. aprill 2008

Sõitsin ühe lennuki järel teisega ja kuni lõpuks jõudsin Uusmeremaale. Olen siin olnud juba terve päeva aga suhteliselt ainult lennujaamas koguaeg (kahes erinevas). Ei tahagi nagu välja minna, sest ootus on teinekord parem kui see kui asi kätte tuleb - kas on siis tõesti nii ilus nagu kiidetud kõigi poolt. Haba-haba-haba... homme saan teada. Tuli välja, et uusmeremaal on kõva toll, et toidu asju ei või viia sinna, ega muid asju nad ka ei taha. Lugesin siis lennukis, et mida kõike peab deklareerima ja mis mul kõik olid ka juhuslikult kotis. Peale selle just kästi öelda, kas olete liha pakkinud. Noh ma juba mõtlesin, et äkki mind ei lastagi kui kõik panen jessid need, aga siis mõtlesin, et just proovin. Löön neid aususega. Siis kirjutasin üles, et mul on porgandid kotis ja sai suures kotis ja merekarbid on ka kotis ja muid asju oli veel... Noh siis tädi mul lugeski kõik need ära ja saatis mind mingi spets mehe juurde, kes siis usinalt mu kotis tuhnima asus. Võttis siis kõik toidupoolise välja. Kõige hullemaks asjaks osutusid mu vanaema kuivatatud kuivatatud õunad. Neid ta siis uuris ja puuris ja tahtis ära võtta, aga ma ütlesin, et need on minu jaoks sentimentaalselt väärtuslikud, mis on ka tõsi ja siis ta ütles, et ma võin nad 20 dollari eest hoiule jätta. Noh ma olin nõus aga siis ta arvas, et need on siuksed asjad, et ei tahaks neid hoida ka seal... küsis ikka kui vanad ja ei uskunud kui ma ütlesin üle aasta. Lõpuks läks kellegi käest küsima ja siis tuli ja ütles, et kui sentimentaalne väärtus siis võid ikka kaasa võtta. Oli kena temast küll. Lõpuks oligi nii, et ainult porgandid võeti ära... kõik merekarbid ja muud kurjad asjad võisin tagasi pakkida. Huvitav oli veel see, et telgi võtsid lahti ja vist tegid puhtaks - kah päris omamoodi. Täna siis ööbin jälle lennujaamas - teist ööd järjest juba. Mulle meeldivad lennujaamad tunduvalt rohkem kui hostelid. Palju rohkem ruumi on siin ja kõik on minu päralt... keegi kurjalt midagi ei ütle ka .. .maga või kus tahad keset suurt väljakut. Üks tädi mulle veel juhatas pehmemaid toole. Siis kui igav siis vaatad kuidas inimesed tulevad lähevad. No ma ei tea.
Kuigi praegu tagumik suri maas istumisest ära - kiida veel.

Surfi paradiisid

.



        Meil aiaäärne tänavas kui armas oli see...



.
 

 

Käisin sukeldumas

Lühidalt kokkuvõttes võiks öelda: ossapoiss!





Pühapäev, 13. aprill 2008

Tere! Olen jälle siin, et kirjutada teile, mis mul koguaeg juhtub.
Tööl on oma ilusad asjad ja oma varjupooled. Kõige rohkem mulle meeldib see hetk, kui läheme pesuruumi ja saame tädi käest valged maskid. Ma ei tea miks mulle see meeldib. Võibolla sellepärast, et need maskid on hästi valged ja mustust ei ole seal...voi siis et üks tädi on seal aafrikast ja teda on nii huvitav imestada, et kuidas ta nii tumeda nahaga on - kusjuures huuled on ka isegi tumedad.... ja siis kui sealt pesuköögist välja hakkan minema, oma samme seadma ühte teise kohta, siis on nii, et ühel pool on mäed, väikesed mäed, mis paistavad kauguses ja taevas on oranzikas ja päike ei ole veel tõusnud, nagu minugi töö ei ole veel alanud ja teisepool on kõik tehase töölised pinkidel istumas valged mütsid peas ja teevad suitsu. Ja siis mina olen seal vahel - vaatan ühele poole ja teisele. See kestab keskmiselt 10 sekundit iga päev.
Tööl ma kõige tavaliseltmalt võttan ühtesid lihatükikesi suuri ja pistan nad kotti ja panen lindipeale tagasi. See on paras igav töö, sest kellegagi rääkida eriti ei saa ja tükid ka tulevad ühte moodi 10 tundi järjest. Eks ma siis mõtlen ja vahel kui tuleb mõni hea mõtte siis on jälle värskem tunne ja vahel olen juba suutnud ka niimoodi teha seda tööd, et teadvus lülitub natuke välja ja pärast ei mäleta möödunud 10 minuti kohta midagi. Aga käed ikka teevad tööd ja teavad ise mida võtta mida jätta. Vahel tuleb nii suur tüdimus, et muudkui vaatad kella - kõige väsinumatel päevadel vaatan kella kolm korda minutis.... aga on ka teistsuguseid päevasid. Näiteks eile olin põrandapoiss. Siis muutkui korjasin lihatükke maast ja mis ma sealt veel leidsin ja jalutan ringi ja polegi nii hullu midagi. Raha tuleb vahel raskelt vahel kergelt. Kõige kergem töö on olnud selline, et istun ühe teise mehega mingi papihunniku otsas - 15minutit ootame, või noh töötame niimoodi. Siis tuuakse meile üks kasti kuhi ja me paneme selle peale ühe papitüki ja teibiga neljast nurgast kinni. Ja siis vajutame ühele nupule. Siis jälle ootame 15 minutit. Siis vahepeal saab üks vajutada nuppu ja vahepeal teine ja raha tuleb - 180krooni tunnis :)
Mõni päev jälle raha ei taha kuidagi tulla. Kui töötasin seal tapmisruumis ühe päeva, rohkem polegi seal olnud, siis olin sealgi põrandapoiss. Seal on põrandapoisi töö palju raskem. Esiteks tilgub sulle igalt poolt verd pähe, või siis keevat vett, kus osad oma nuge pesevad. Kuna sa pead seal puhtuse ja korra eest vastutama, tuleb igalepoole ime kohtadesse ronida ja võtta seda vedelat rasva ja muud mingit plöga ja samas koguaeg hoiduma nende rippuvate lehmade eest, mis sulle otsa tahvad liikuda, keeled suust välja rippumas. Iga natukese aja tagant tuleb võtta kärutäis lehma sõrgi või ninasid või tagumikke ja kallata nad ühte väga vastiku haisuga auku. Üleüldse on seal igasuguseid lehma osi pilla palla. Kõnnid ja siis siit võtad ühe kõrva ja sealt mingi teise asja. Isiklikult mulle oli kõige huvitavam kui leidsin silmalau - ilusti ripsmed kõik reas olid ka. Ükskord kukkus lehma sisikond liini pealt maha. Me siis ühe teise sõbraga üritasime seda tagasi vinnata aga see oli nii suur ja raske, et kuidagi ei jõudnud - selline pehme ka, et ei saa kuidagi kinni ju võtta. No ja siis see muidugi läkski meil katki käes ja rohi kõik tuli välja. Iga poole tunni tagant pidi hüübinud verd pühkima põranda sees olevatesse aukudesse. Naljakas, et veri võib sedasi päris hunnikusse koguneda kui seda palju on... selline süldi moodi rohkem. Ükskord läks üks auk umbe ja ma ei teadnudki mida teha. Siis ülemus tuli suvalt mööda, pani palja käe küünarnukini sinna vere sisse ja sobras seal natuke ja saigi lahti... pärast seda hetke sai minust taimetoitlane kuni selle päeva lõpuni.
Korra sattusin ka kohta, kus lehmadele see surma hoop antakse - isegi ei olnud nii hull kui ma arvasin. Kuidagi hästi kiirelt ja muuseas käis see - tapja mees rääkis sõbraga juttu ja siis korra pööras ja pani kõmm ja siis jälle rääkis edasi.
Olgu etteruttavalt öeldud, et tööd on jäänudki ainult kahe päeva jagu ja siis algab jõudeelu.

Spetsiaalselt Matimatile, aga samas ka kõigile teistele!

Lubage mul esitleda: meie reisikaaslane Külli!





Ja laast pat not liist -  teine reisikaaslane Hanna!