teisipäev, 25. detsember 2007

Mõtlesin, et teen teile väikese üllatuse ja kirjutan kohe teise postituse veel. Tehases endiselt lähvad kirsid samamoodi sõidavad ringi. Homme on jõululaupäev ja siis on poolik päev ja saamegi selle tööga ühelepoole. Ikka jään sellele meie ülemusele vahele päris tihti - kas kirsi söömisega või mõne muu asjaga. Seal vahest igavusest teeme nii, et kui liinid seisavad saab joonistada kirsidest pilte või ehitada torni, et siis kes sinust järgmine on, siis tal on huvitav kui tuleb mingi muster või midagi. Siis ükskord oli nii, et meie ülemus tuli ja hakkas mind kurja näoga vaatama, aga ma ei pannud tähele umbes 2 minutid... siis kõik ümberringi juba nägid ja neil oli naljakas. Eile oli nii, et vähem inimesi oli tööl ja pidi kõvasti rabelema selle pärast. Siis nad aga jätsid viimase 5min pausi ära. See on nii raske kui oled oodanud seda tund aega ja siis millegi pärast seda ei tule. Ma sain sisemiselt päris vihaseks selle pärast ja mõtlesin, et protestiks sellise ebaõigluse vastu viskan ühe ilusa kirsi minema sinna halbade kirsside kraavi. No ja siis viskasingi, aga täpselt kaks sekundit hiljem oli ülemus juba kohal ja vahel ta kontrollib milliseid kirsse ära visatakse ja siis just võttis kohe peoga sealt kraavist ja leidis selle ilusa kirsi üles. See oli nii väike tõenäosus, et niimoodi juhtuda saab. Aga tegelt ta ei ole kuri midagi - rohkem nüüd juba naeru näoga ütleb neid asju vahel.
Õhtuti oma ööbimiskohas teeme ühiselt süüa.



Minu panus küll suhteliselt väike on olnud aga vahest harva ikka midagi olen pooleks lõiganud... Anni on ikka rohkem teinud süüa ja teised. Ma eriti ei oska ise teha, oli küll plaanis õppida aga praegu on nii pikad päevad, et siis pole jaksu. Aga ühised söögid tulevad väga head... oleme teinud suppi ja pannkooke ja kana ja kui rootslased olid, siis nad tegid mingit rootsi rahvustoitu. Eile oli meil külas üks tai tüdruk, kes siis õpetas meile oma maa sööke tegema. Aasialased üldse teevad igasugu peent süüa koguaeg - ikka mingi 3-4 erinevat asja ühe söögikorra jaoks. Meile ta tegi ka väga head asja. Meie vaatasime kõrvalt ja õppisime ja vahepeal laulsime niisama ka ajaviiteks.



Täna käisin neljanda advendi puhul kirikus õhtusel teenistusel - see oli selline hästi lühike ja natuke kuidagi formaalne... Õhtusöögiks tegime eesti kartuli salatit, mis oli küll koduselt hea ja panime 4 küünalt ka põlema. Pärast käisime vaatamas jõulukaunistustega majasid - enamus väga ei ole kaunistatud aga osa on jällegi ülikülluslikult ja siis need on kohe vaatamisväärsused ka kohalike elanike silmis ja ikka inimesi käib seal.



Helistasin Ricale - ta on ka nüüd juba 2 nädalat olnud austraalias - tore oli rääkida taga.
Üks tore asi juhtus veel paar päeva tagasi. Nägin poes ühte last. Selline lugu oligi. Aga see oli hästi armas laps - seisis püsti kärus ja oli natuke mängu nuku moodi, naeratas laialt ja vaatas mulle otsa - noh, ma ei oskagi kirjeldada eriti aga lihtsalt sain suure elamuse sellest. Vahel on tavalised asjad millegi pärast erilised. Oh oleks olnud ainult fotokas kaasas. Meenusid kõik eesti armsad lapsed keda kahjuks nüüd pikalt ei näe...
Soovin siis kõigile toredaid jõule ja uut aastat, mis niikuinii ka tuleb. Lumega on teil vist suhteliselt kehvasti aga vähemalt on teil kuuskesid.
No nüüd on juba teine jõulupüha aga ikka ei ole veel ära postitanud... Viimane päev tehases oli ära ja sinna tuli ka jõulumees. Oh, siis oli alles nalja ja naeru ja küpseõunu taevani.


Peale seda  sõitsime koos eestlastega jõule pidama mingi 150 km kaugusesse kohta. Seal elas üks vanem mees, kes pidas restorani, siis olime talle abiks söögitegemisel ja saime ise ka süüa ja ööbida. Tal oli armas väike tütar, keda siis sai mõnuga pildistada. Päris huvitav oli näha väikese restorani köögi köögipoolt... süüa saime palju jaksasime...



sõitsime ringi ka veidi ja nägime looduse ilu ja kängurude ilu, keda seal ühes kohas oli hästi palju. Jõululaupäeval käisime katoliku kirikus, kus oli suhteliselt igav ja kuidagi mittejõululik. Tagasi teel hüples üks känguru meie auto kõrval - eestis seda ei ole juhtunud!
Nüüd siis alustame sõitu melbourni poole. Kõike paremat!







neljapäev, 20. detsember 2007



Tsau. Kirsikorjamine sai täna läbi. Viimase päeva puhul anti meile praevorsti ja praeliha ja cocacoolat. Nüüd kolisime uude kohta. Selleks kohaks on üks vana haigla.... see on päris punkar - ruumi on laialt ja rahvast on nii kümne inimese ringis. seal on ka üks mõnus katusealune kus saab istuda ja mis on nagu elutoaks. Homsest hakkame pakkima kirse... see ilmselt natukse igavam töö, selline tõeline liinitöö - - ootan homset põnevusega kuna olen juba ammu igatsenud proovida tööd tehases - ehk see ongi midagi sellist. Mis siis selle 3 töönädala kohta öelda: tore töö... ei olnud füüsiliselt raske ja miskipärast ka ära ei tüüdanud. Igal hommikul tõusime u. kella 5 (kolm nädalat iga hommik!). See on minu isiklik rekord ja arvan, et isegi Hanna Parmanil pole sarnast tulemust ette näidata, võibolla isegi trumpasin Rauli üle. Uus töö hakkab kell 8, nii et ei teagi kas nutta või naerda. Vabal ajal oleme käinud põhiliselt mäkdoonaltsis... natuke sõitsime ka ringi ühe mikrobussiga looduses. Meil on siin mõned sõbrad tekkinud:
Juhan - rootsi poiss kellel on buss. Ta on nelipühi kirikust muideks. Kohalikus kirikus oleme käinud 2 korda ja ükskord kodugrupis.
Ake ja Natali - rootsi poiss ja tüdruk. Lähvad varsti surfama mereäärde ja üldse plaanivad teha igasuguseid veeprotseduure.
Mati ja Liisi - eesti poiss ja tüdruk. Mati. Minu nimega - esimest korda näen kusjuures enamvähem oma kanti vanusega Matit. Naljakas on kuulda küll kui teda kutsutakse ja päris mõnus on teda kutsuda unematiks või lihtsalt küsida kus võti on.


Vahepeal proovisime ühe päeva ka sellist tööd nagu tinning. See tähedab seda, et käid ploomi põõsaste vahel, mis ei ole veel valmis ja siis rapsid ja rüüstad neid, nii et osa ploomid maha kukuvad. Et pidi siis kuidagi kasulik olema - see on eriti lihtne töö ju minu arust.
Kirsi korjamisega oli nii, et Anni muudkui korjas rohkem kui mina. Kohe esimesest päevast alates. Lõpuks ta oli juba farmis kuulus - võõrad inimesed kui nendega rääkida, siis juba teadsid et anni korjab palju. Ei jõudnudki nii kaugele, et talle pähe teha. Huvitav küll kuidas tal nii kiirelt läheb... mõtlen et arvatavasti on asi selles, et meestel on nii suured käed, et siis on ju raske väikest marja sõrmede vahele saada. Seal uues kohas saab meil olema tunnipalk - u. 160 krooni tunnist. Mõtlesime, et vast siis jääme kuni jõuluni siia ja siis peale jõule lähme melbourni - seal on eesti päevad. Aga jah, niigi siin eestlasi ikka oleme kohanud. Kokku 11 eestlast - ja seda alles olles ainult ühes farmis ja 3 nädala jooksul... muidugi üks neist ütles, et ta ei näinud 9 kuu jooksul kedagi.
Singapuri reisist jäi mul kirjutamata üks õpetlik lugu. Ostsin sealt endale fotoka. Seal on kuulu järgi kõik tehnika väga odav ja oligi nii. Käisin ja küsisin erinevatest kohtadest hindu ja kõige paremad olid ühes suures kaubamajas, mis iseenesest oli rohkem sellist turu tüüpi, et sai tingida ka seal. Ja siis nii juhtuski, et küsisin jälle ühest suvalisest boksist hindu ja seal siis mees ütles, et ütle, mis on parim pakkumine siiamaani mis oled saanud ja me pakume parema - inglise keeles ütles. No ja siis tegigi parema pakkumise. Ma siis põhimõtteliselt jäin nõusse. Lisaks veel kauba peale lubasid anda fotoka koti ja 2G mälukaardi. No ja kui kaup nagu oli justkui koos siis nad kohe tahtsid krediitkaarti ja ma kah siis mõtlesin, et okei ja otsekui kiskusid selle mu käest ja tegid arve ära. No ja siis oligi korras. Mehed olid nagu muutunud mehed... seal lõpuks oli kokku neid 5. Tõid siis fotoka ja hoopis ühe odavama objektiivi. Kui ütlesin, et juttu oli teisest, siis tegi mees suured silmad ja ütles, et nemad said aru, et oli see odavam ja et kallimat küll ei saa. Kui mainisin mälukaarti, siis võttis mees kusagilt ühe 8M kaardi ja ütles palun väga. Muudkui üritasin neile selgitada aga selle asemel, et mind kuulata hakkasin nad mulle hoopis veel mingit filtrit ja lisaakut pähe määrima. Hirmus tunne päris tuli peale - raha oled maksnud ja su ees on 5 meest, kes muudkui ajavad sulle mingit täiesti teist juttu ja eelmisest kokkuleppest justkui keegi midagi kuulnud ei olnud... Mingi pool tundi nendega seal jupsisime. Õnneks lõppes kõik õnnelikult ja saime ikka need asjad suure vaevaga, mis tahtsime. Olgu siin siis teile õpetuseks, et ei tohi lasta endal krediitkaarti käest rebida nii kergelt. Praegu siis ongi kaamera, aga ega väga ei oska pilti teha - - üritan vabadel hetkedel midagi lugeda ja vast hakkavad siis mingid normaalsemad pildid kunagi tulema.
Singapuris oli mulle üllatuseks veel see, et seal elasid hiinlased või noh aasialased aga ütleme lihtsuse mõttes hiinlased. Mul unus see täidsa ära kuna sri lankal olid kõik sellised tumedad. Esimest korda kus siis olin hiinlastega riigis - oli väga põnev neid vaadata. Üllatas veel see, et ikka olete vast teiegi kuulnud, et hiinlased on väikesed - seal olid aga päris suured - - kohe mitu minust pikemat tüdrukut tuli vastu. Säh siis sulle, et saad käia nende keskel nagu suur mees.... Siin jällegi on korealasi palju, need on küll lühiksed... ei tea siis, neid vist mitut eri sorti olemas ilmselt.
Ööbisime seal ühe aasia tüdruku juures, kes elas 17-ndal korrusel... majast välja tulles soovitas ta meil käia mööda katuse aluseid, et enesetapjad meile pähe ei kukuks. Meelde jäi veel üks turu moodi söögikoht, kus siit ja sealt tellid toitu ja siis kõik tuuakse sulle sinu lauda kätte igalt poolt väikestest kioskitest - omamoodi.
Mõnda kängurut olen ka näinud kui olen jooksmas käinud. Ühest isegi sain pilti teha aga natsake udune tuli. Üldiselt leidsin väga ilusa jooksmise raja... siin on ilusad sinised lilled igalpool, mis kasvasid ka selle tee ääres kus jooksin - nagu keegi oleks istutanud. Ja siis suured lagedad väljad ümber, lambad söövad ja jänkule ma jõulud teen, jänkud hüppavad. Päikese loojangud on ka ilusad siin - taevas läheb iga päev ise värvi ja pilved on kuidagi lahedad ka. Mõtlen, et kahju, et Tiidrek läheb aafrikasse, võiks tulla hoopis siia, kuigi see on väga lahe, et ta aafrikasse läheb iseenesest ja Maili ka ja Kaarel ka.
Head jõulu ootamis aega teile siis ja me ka ootame... naljakas on vaadata neid jõulukaunistusi siin tavaliste puude otsas - rohkem nagu nali. Annil on üks jõulu CD kaasas, äkki see aitab meeleolu luua - praegu kuulan seda, aga mingit meeleolu küll ei ole.


Nüüd on tegelikult aeg juba edasi läinud sellest kui ma seda postitust hakkasin kirjutama... Oleme praeguseks töödanud u. juba nädal aega seal tehases. Töö seisneb selles, et on lint kuhu kukuvad ühest torust kirsid ja siis hakkavad seal lindi peal sinust mööda sõitma. Sina siis pead vaatama ja siblima kätega nende sees ja kui leiad paha kirsi siis tuleb see ühte kraavi visata mille põhjas ka liigub lint, mis viib pahad kirsid prügimäele. Lahe on see, et seal on meil ka üks ülemus, kes siis käib muutkui kontrollimas. Ta on selline väga stiilne - üks aasia naine, taist, ja siis ta on päris kuri. Nii et tekitabki tunde nagu oleks kusagil hiina tehases ja nii väga paljud inimesed elavadki oma elu... kusjuures raha ka eriti ei saa (ühte dok. filmi kunagi nägin selle kohta). See tädi jah algul tuli ja siis nagu nukitsamehes, kus see nõiamoor otsis Kusti rohu hunnikust väikese porgandi, siis tema võtab ühe kirsi, mis on sul jäänud nägemata ja paneb sulle sinna ninaette ja kuni sa vaatad, et mis ta sulle sinna pani, siis juba läheb teine paha kirss sust mööda ja siis ta võtab selle ja paneb sulle jälle ette.... mulle esimesel päeval ütles, et: there will be no tomorrow! Aga mulle ikka meeldib kui ta tuleb... vaata, et vahel meelegagi teed aeglasemalt, et ta tuleks, sest muidu on kole igav. Kokku kaheksa tundi sõidavad need kirsid sul muutkui ninaeest läbi ja see ongi kogu töö. Algul läks süda ka pahaks peaaegu sellest, et nad koguaeg liikusid. Ja praegugi on, et kui liin jääb seisma tekib tunne, et nagu hakkaks tagurpidi liikuma. Ja üleüldse kui vaatad siis vahepeal tundub, et liin seisab ja tehas liigub või siis et ise liigud ja kirsid seisavad.
Vahepeal läheb nii igavaks, et mõtted saavad otsa. Pleierit kuulame. Algul on iga kahe tunni tagant paus ja siis on iga tunni tagant. Pauside ajal tuleb mul natuke keskkooli tunne peale - seal ka olid ju söögivahetunnid ja muidu vahetunnid. Kunagi Anniga vaidlesime, et kas selline liini töö on raske või kerge. Ma arvasin, et on kerge, Anni arvas, et on raske, erapooletuid ei olnud. Ja tuleb tunnistada, et tal vist oli sootuks õigus, sest kuidagi rohkem väsinud oleme kõik kui peale korjamist. Algul jäi kael ka jube kangeks. Aga nagu ma ikka alati lõppu lisan, siis jällegi uus kogemus see minu jaoks on ja teades, et seda väga pikalt tegema ei pea on iga igavletud minut puhas nauding (noh nii naljaga öeldes)
Vahepeal sõitsid meie rootsi sõbrad ära ja nüüd on nende asemel kaks uut eesti sõpra. Nende kaudu tegelikult saimegi selle tehase töö. Nüüd koos teeme süüa igal õhtul ja päris kodune niimoodi. Eile vaatasin Gerdi reisi pilte ja ta oli käinud juba igasugu vihmametsades ja siis tuli selline tunne peale, et tahaks ka austraaliasse. Teisest küljest oli jälle hea tõdeda, et ma olengi siin. Nii et vast varsti saab ringi käia rohkem ka ise ja näha seda isevärki maad. Üks possum või mingi siukse nimega loom ronib meil maja ümber. Nagu poolenist väike karu või siis hästi suur hiir - ja väga inimest ei karda ka.



Mõned päevad hiljem kuulsime meiegi siin Tarmo õnnetusest ja oleme kurvad koos Teiega. Nüüd sellest juba üle nädala möödas. Olge siis kõik endiselt Maqle ja ta perele toeks ja lohutuseks, sest rasked ajad on kindlasti osalt veel ees. Ise rääkisin Tarmoga viimast korda reisi ajal vist Eva messengerist. Ta küsis, et kus me täpselt oleme, et saaks siis palvetada meie eest õiges suunas. Sellise sõbraliku ja abivalmina ta mulle meelde jääbki. ... alati jagus aega, et tuua laste külalistele tassike teed!


Panen ka siia oma telefoni. See on siis austraalia nr. +61488092954. Kes oskab võib sellist asja teha, et helistada meile läbi skaibi. Kuldar sai sellega hakkama ja täiesti toimis. Algul ei saanud tükk aega aru, et ta helistab, kuna pole telefoni helisemisega enam harjunud. Siis ei tundnud teda kohe häälest äragi... aga väga tore et helistasid! Võite teisedki vahel proovida, kõne hind võist tuleb veidi kallim kui tavaline mobiili kõne aga mitte väga kallis. Praegu nii, et 8st u. kella 18ni oleme tööl, et siis meie õhtupoole ja teie hommiku poole on meil vaba aeg.
Praegu siis niipalju. Olge tublid.