Laupäev, 3. detsember 2011

Elu on ebaõiglane!

Mõnele lapsele ostame me kommi, teise, veel sündimata lapse, tapame ära. Kodutule koerale tunneme kaasa, näljase hiire lööme maha. Suuri puid kaitseme, väikesi taimi tambime kõblaga.

Elu on ebaõglane!

Et vähegi seda ebaõiglust siluda kasvatan ma juba pool aastat aknal potis umbrohtu.


Neljapäev, 24. november 2011

Innustav lugu

Väikesed asjad on tegelikult suured - see mõte meeldib mulle ja samal ajal ma vihkan seda (2 paradoksi!!)
Elus ei saa nii, et lööd maha Koljati ja kõik on rõõmsad - selle asemel tapad iga päev hoopis palju väikesi mehi, selliseid 1m 50-cm -si ja tihti saad ise tappa.
Arutasime seda teemat ükskord Lauriga ja ärritusime vaimus, et kuidas on nii, et seame endale täiesti tehtava eesmärgi ja alati kukume läbi.
Siis läks kõik aegluupi, taustale tekkis julgustav muusika ja me otsustasime, et nii enam edasi minna ei saa. Ei saa olla nii nõrk! Me panime paika, et teeme igapäev 40 kätekõverdust, 40 kõhulihast ja 1 minuti küünartoengus olemist- iga päev!
... jah, iga päev, mitte üks päev ei viitsi ja teine päev teen topelt. Ja nii kuu aega!
Ja mis te arvate mis juhtus?!
Me TEGIME-gi seda! Tervelt kuu aega, nii et ühtegi päeva ei jäänud vahele. Me suutsime! JAH!
Nii et kõik armsad sõbrad, kui teil on elus raske, siis tulege siia lehele ja lugege seda postitust. Samuti võite helistada mulle või Laurile, või tulge külla ja me räägime oma sütitava loo teile veel üksikasjalikumalt! Kui suutsime meie suudate ka teie! Nüüd on kõik võimalik!

Laupäev, 19. november 2011

Täna vaatasin oma blogisse, et kas on midagi uut... ei olnud, sest ma pean siia ju ise kirjutama asju - selles mõttes on postimees ikka parem.

Kolmapäev, 19. oktoober 2011

Mul ülevalt vasakpoolne tarkusehammas valutab. Seda küll mitte koguaeg, vaid siis kui ma midagi söön. Ja seda ka mitte igakord kui ma midagi söön, vaid umbes nii iga viie päeva tagant. Ja siis on nii et korraks lööb selline päris tugev valu sisse, mis siis on parasjagu nii pikka aega, et tunned ennast juba päris halvasti, kuid siis vaikselt hakkab üle minema. See üleminemise hetk on nii hea - tunned, kuidas järk-järgult muutkui läheb olemine paremaks, mõneks ajaks jääb veel selline väga õrn valutunne, nagu mälestus valust ja siis on jälle kõik hästi. Ütleme nii, et mingis mõttes olen hakkanud seda valu nautima, sest ega muidu ei tulegi meelde see et terve oled, kui neid iga 5 päeva tagant korduvaid kiireid tervenemisi ei oleks!

Reede, 26. august 2011

Otsematk 2

Käisime jälle otsematkal. Seekord oli ühepäevane. Alustasime Tabiverest ja jõudsime õhtuks Tartusse. Kuna matk sattus taasiseseisvumis päevale matkasime ülikondades. Noh nii naljaviluks. Ja et oleks sürrim see elu.


Kõige rohkem jäi mulle seekord meelde üks rapsipõld, mis oli mõnusalt kõrge, et ainult pea paisti välja- olime nagu väiksed posid suures rohus (kohati olid muideks ka nõgesed nii kõrged). Siis enne emajõge oli nii tihe võsa, et kõndisime õhus - võsa peal, sest vahelt läbi ei mahtunud. Lauri suisa kukerpallitas vahepeal mööda võsa, sest teistmoodi ei saanud.
Ühest metsast leidsime salajase linna - majad olid kõik kõrvuti, nagu ehtne tänav aga ümber paks mets.
Emajõe ületamine oli tore, sest jõgi oli mõnusalt lai ja asjad pidi kuivalt üle saama.
Veel kohtasime sõbralikku lehmakarja, kus lehmad olid nagu kutsikad - jooksid meile järgi ja lõid kepsu.

Viimastel päevadel olen hakanud tajuma õhus sügist. Mulle väga meeldib sügis! Teretulemast sügis.










Kolmapäev, 29. juuni 2011

Kehavedelikud

Eelmise postituse viimane kommentaar ajendas mind sarnasel teemal veel edasi kirjutama. Kehavedelikud nimelt on päris huvitavad asjad... või noh, ma lihtsalt puutun nendega oma töö tõttu päris palju kokku ja siis ikka mõtlen neile... aegajalt :)

Minu lemmik vedelikuks on kahtlemata veri. Väga ilus. Ma arvan keegi ei vaidle vastu. Ja üllatavalt variatsiooniderikas. Mäletan kuidas angiograafia praksides pidi reiearterit punkteerima. Kõigepealt katsud pulssi ja siis suskad nõelaga - kui peenike pulseeriv verejuga nõela teisest otsast välja lendama hakkas olid õiges kohas. Ilus helepunane veri ja soe. Veeni veri on ka ilus - mulle meeldib vaadata sääski lähedalt kui nad verd täis lähevad. Vere puhul on huvitav veel ka see hüübimise asi - seda nägin tapamajas. Kohe sellised suured kamakad tekivad kui on palju verd. Nagu tarretis.

Teisele kohale tuleks ilmselt uriin. Ka see on suhteliselt ilus, kui on selline normaalne kollane. Uriinis solberdamist tuleb mul ikka päris tihti ette, sest tööl teeme sellist asja nagu epitsüstostoomi paigaldamine. Torkame täis kusepõide ühe metallist toru läbi kõhu eesseina ja siis hakkab sellest torust ja toru kõrvalt uriini jooksma igale poole kuniks siis saab selle varsti pidama ja torule koti otsa.

Siis tuleksid ilmselt pleura ja astsiidi vedelik. Need on küll seotud mingi haigusega, aga kui ei ole mädased siis samuti sellised läbipaistvad ja kollased. Patsiendid ikka ehmatavad tavaliselt päris ära kui võtad neil pleuraõõnest 2 liitrit vedelikku ja siis näitad - tundub uskumatu, et selline hunnik vedelikku võib lihtsalt kehaõõnde koguneda heast peast. Aga näe võib.

Kummaline on see, et kuigi inimese keha on omamoodi selline tipp meistriteos ja väga ilus, siis just orgaaniline materjal võib olla ka üks kõige rõvedamaid asju. Näiteks õudusfilmides on igasugu kollid mitte tolmused või muidu määrdunud vaid just igatepidi ligased -- ja see peab olema kõige õudsem ja on ka kusjuures...

Ma arvan et tee mõtlete, et mäda on kõige koledam. Tegelikult ei ole - mul on veel midagi hullemat varuks. No näiteks see silmanurga mäda ei ole ju eriti kole. Mäda võib olla vahel täitsa selline ilus nagu piim või karamellkisell. Just see, et ta pole täiesti vedel teeb ta lahedaks. Haava mäda võib olla jällegi ka päris vastik, samas jälle vistrike enamikule just meeldib pigistada. Mäda võib väga hullult haiseda, see on tema, ütleme niimoodi - varjupool.

Aga okei. Mis on siis kõige hullem?! Kahtlemata röga! Kui töötasin neurointensiivis hooldajana siis oli üheks minu ülesandeks röga ämbrite tühjendamine. Kuna seal osakonnas olid enamus kõik juhitaval hingamisel, siis puhastati hingamisteid aspiraatoriga, mis siis kõik jooksis kokku sinna potsikusse- röga ja tatti segu. Ja kui see täis sai siis võtsin mina selle pangetäie ja kallasin vetsupotti. Kuna seal peal oli aga selline üsna väike ava, siis ei olnud alati üldsegi kerge kogu seda sisu ühe ropsuga ära valada, ikka jäi midagi tilbendama ja klimpidena valguma. No ja siis tuli see jääkidega tops veel ka puhtaks pesta. Iga kord ikka tekkis selline väike okserefleks.

Nii et vat mis kõik inimeses peidus on - ilus ja kole üheaegselt.

ps. meenus veel see, et väga ilus on ka liikvor, aga noh, seda just väga tihti ei näe.... ja pisarad (vaatan et läksin vist liiga meditsiiniliseks nii et mõned sellised tavalisemad asjad unusid ära). Pisarate poolepealt on ilus just see kui nad on veel seal silma sees, nii et silmad läigivad tavalisest rohkem aga pisaraid ei ole veel tekkinud. Selline kuidagi siiras tundub see.




Pühapäev, 19. juuni 2011

On aeg ärgata, kell on seitse läbi kolmkümmend minutit.

Ma ei tea kas olen teile rääkinud sellest kuidas aru saada kas oled piisavalt kaua maganud?!

Ühesõnaga mul on endal üks väga hea meetod aastatega välja kujunenud. Nimelt tuleb jälgida seda mäda (või selle kohta vist öeldakse ka rähk?! kuid kuna see on natuke imelik sõna siis ma kasutan mäda), mis silma nurka koguneb. Kui ärkad ja silmad on udused, siis ujub mäda alles silmas ringi ja on kindlasti liiga vara et tõusta - maga julgelt edasi kui on võimalik! Kui mäda on jõudnud silma nurka, aga on selline pehme, siis on nii ja naa - oleks hea veel veidi magada, aga no võib ka põhimõtteliselt üles tõusta kui ikka on vaja. Kõige õigem aeg ärgata on aga siis kui mäda on formeerunud silmanurka selliseks tahkeks puruks, mis katsudes kohe ära kukub - siis võid olla julge, et tuleb asjalik päev.

Muidugi võib proovida ka tunnetada, et kas oled väsinud või puhanud, aga kuna tunded on teinekord petlikud, siis soovitaksin lisaks seda meetodit. Kasuks tuleb ka see kui teil on liftis peegel -- see on just paras hetk mäda vaatlemiseks ja tööle jõudes juba teate mitu tassi kohvi on vaja juua...

Pühapäev, 17. aprill 2011

Olen valves jälle kolmapäeva õhtul alates kella 20-st. Võid vabalt tulla kui tahad, ainult et kunagi ei tea palju tuleb uuringuid - vahel on mitmeid aga vahel võib ka olla et ei ole ühtegi.

Neljapäev, 13. jaanuar 2011

Külastasin üle pika aja jälle Tartu Ülikooli Raamatukogu. Tekitas omamoodi nostalgiatunde küll. Tore on käia seal, eriti sessi ajal ja eriti siis kui ise ei pea õppima. Nüüd küll enamusel arvutid ees ja siis ei tundu nii igav. Võtsin ka ise ühe raamatu sealt arstiraamatute riiulilt ja natuke lehitsesin. Tuli välja, et juba olingi unustanud, et naftiliin ja tonaftaat sarnanevad oma toimelt asoolidega, kuid blokeerivad ergosterooli sünteesi selle varajasemas faasis: inhibeerides ensüümi skvaleeni epoksüdaasi, takistavad skvaleeni muutumist lanosterooliks.