Laupäev, 17. november 2007

sri lankast ja hetkeseisust


jäin eelmine kord pooleli sinna, et olime jõudnud sri lankale. Anni oma blogis kirjutaski teile, mis seal kõik juhtus. Ma räägin omalt poolt, mis mulle meelde jäi. 
Soe oli. Sellest ei ole ma siiani üle saanud. Ka öösel oli soe. Magades oli ka soe ja vesi oli soe. See ongi maa mida kutsutakse lõunamaaks, või kui mõtled et tahaks kuhugi soojale maale, siis see maa - soe maa. Niiske ja soe, natuke teistmoodi kui meil, ei olnud väga palju seda kõrvetavat, rohkem nagu lämmatavat oli. Aga ei teagi, kas ilmad läksid päev päevalt jahetamaks, või me lihtsalt harjusime, aga mõne päeva pärast ei olnud enam nii hull kui alguses. Mereääres oli tuult ja seal oli tore. Teadsin, et seal kõik ikka kõrvetavad ennast ära ja siis esimesel päeval ei kõrvetantki aga teisel päval nii ootamatult kuidagi hommikul vara korra käisin mereääres, anni veel magas ja ikka kõrvetasin ennast ära. Rannas olid multifilmi krabid - sellised kes kõnnivad külg ees ja kellel on silmad pulkade otsas -- inimest nähes jooksevad nad auku peitu väga kiiret. Peale mõnda päeva mereääres sõitsime nende pealinna. Hästi palju rahvast, hästi kitsas ja autosid hästi palju ja räpane ja palav - - väga väsitav oli seal olla. Kõik need kohalikud inimesed tahavad siis sulle müüa kõiksugu asju ja viia sind oma nende kolmerattaliste autodega ja siis muutkui küsivad ja sõidavad sulle risti ette. Iseenesest on toredad inimesed... kohe hakkavad juttu rääkima ja küsivad kõik mis maalt ma olen ja muid küsimusi ja vahel kohe niipalju, et vaatad et oledki endale uue sõbra leidnud aga siis ikkagi lõpuks tuleb välja et ta tahab sulle tuuri teha või siis võtab kusagilt mingi ahvipärdiku välja ja no ikka tahab sulle müüa midagi.... ikka üritasime nendega kaubelda kaa ja hindasid alla tingida, aga eks ilmselt enamustes kohtades ikka saime nö. petta. Samas jällegi eestiga võrreldes olid hinnad odavad ja natuke rohkem maksmist võiks ka annetusena võtta. Ükskord läksin päris närvi nende peale... Tahtsime veel minna enne pimeda saabumist teeistandusi vaatama ja seal nad siis olid ligi kümmekond tuk-tuki meest (noh selle väikese auto) sulle juba eemalt naeratamas. Siis kõige naeratavamale mehele ütlesin, et tahme sõita paar kilomeetrit edasi teeistanduse juurde. See vist ei saand aru midagi ja ütles mingi hullu hinna, noh seda ei saand aru et me nii lähedale tahtsime. Noh ma siis ei olnud nõus ja seletasin uuesti. Selleks ajaks oli meie ümber juba kõik need kümme meest, kes üksteise võidu kõike seletasid ja tõlkisid teineteisele. Koguaeg nagu kõik noogutasid ja said kõigest aru aga midagi aru nad ei saanud. Kui ma juba kümnendat korda seletasin lihtsalt, et 1 km ja siis näitasin mis suunas ja selle peale jälle keegi küsis: "Were to u want to go" siis lihtsalt hakkasime jala minema ja pärast siis istusime ikkagi ühe auto peale, mis meile sealt järgi kimas. Teeistandused mulle väga meeldisid. Selline kupliline maastik ja kõik ühetaoliselt ägedalt roheline. Ja suured väljad sellised. Jube lahe. Väga ilus oli juba rongiga sõites neid vaadata. Nad asuvad seal saare keskel ja seal on mägisem. Laenasin annnilt fotoka ja läksin pildistama. Anni jäi mehega juttu vestma. Käisin ja tegin pilte kuni jõudsin mingite majadeni , mis olid sellised lagunend küla majad. Natuke vaatasin neid ja ja olin juba ära minemas kui järsku üks naine tuli välja ühest majast ja nähes et ma pildistan kohe tahtis tulla mulle poseerima. Seal oli mingi kahemeetrine järsak meie vahel nii et mina seisin kõrgemal. Algul ta üritas mulle kät anda ja mind sealt alla enda juurde tõmmata, aga kuna seal oli väga libe ja lihtsalt see järs sein siis ma ei tahtnud minna. Tädi aga ei kaotanud pead ja tormas majja sisse, kust tuli redeliga tagasi, mis küll päris üles ei ulatund aga tädi ei lasknud sellest endal pead norgu minna vaid kaapis ennast pool käpli minu juurde välja. Selle aja peale oli tulnud juba kogu küla seda nalja vaatama ja tädi sõbrannagi oli varsti sealsamas üleval. Tegin siis neist mõned pildid ka selle vaeva peale, mis nad olid minu pärast näinud ja lendasin selle tegevuse juures pikali korra, kuna seal oli nii libe. Külarahval oli seda nähes hea meel, sest vaevalt neil seal eriti tihti selliseid naljakaid lugusid juhtub. Ka mul oli tore seda külaelu seal niimoodi vaadata ja oleks aega olnud oleks tahtnud veelgi seal nendega koos aega veeta aga elu on mind õpetanud, et kui eesti tüdruk jääb musta mehega juttu ajama, tuleb igaks juhuks olla valvas. 
Eestis olles mäletan, et ikka mõtlesin, et kas austraalias tähed on ka teistsugused - et peaks ju olema, teisepool maagera teistmoodi. Siis seal juba üritasin vaadata. Ma eriti tähti ei tunne taevatähti aga noh vahel ikka olen omas tarkuses neid vaadanud. Leidsingi üles "sõela"- mis ma arvan, et peaks sõel olema ja siis "võtme" - mille ma ise olen niimoodi nimetanud. Need olid täpselt peakohal, suigus tavaliselt on nad kusagil servas rohkem. Ja suurt vankrit ei näinud. Samas ei näinud ka lõuna risti, mis kui võtta nüüd puhtalt nime järgi võiks ju olla, et kui oled lõunas siis näed taevas tähtedest moodustuvat risti. Nii et selline pluss-miinus leid oli seekord. 
Hospitaliti clubi ühe liigme juures ööbisime päris mitu ööd. Temaga saime kohe algul ühele peole, mis oli huvitav kogemus selliste keskealiste tööinimeste pidu. Sellel meie sõbral oli pere - naine ja kaks last. Lastel olid hästi suured silmad - see oli väga lahe näha neid lapsi, sest lapsed on juba niisamagi alati armsad. Kahjuks väga suureks sõbraks nendega ei saanud ja inglise keelt ka nad ju ei osanud aga sellist pere elu oli huvitav vaadata kõrvaltki. Mees sõidutas meid ringi nii linnas kui maal - vahepeal tal olid mingid autojuhid, kelle ta meid vedama pani. Käisime ka rohkem lõunapool ühes rannas kus sai peaaegu et surfata. Noh kuna mee olime algajad siis võtsime selle kehasurfi laua. Seal siis oled kõhuli peal ja tunne oli nagu mootorpaadiga sõidaks kui ikka selline suur korralik laine tuli. Algul oli natuke raaske saada pihta sellele õigele hetkele , et saada ilusti sinna laine peale.
Esimest korda käisin budistide templis - päris sümpaatsed olid needki. Mulle eriti meeldib see, et peab jalatsid ära võtma ja siis saab paljajalu käia. Huvitav on see kuidas nad toovad neid ohvriande --- lilli ja riisi ---- hästi palju on kujusid ühest mehest - kõik enamvähem samasugused, mõni on hästi suur.
Autoga sõites tavaliselt olid konditsioneerid alati - siis päris jahe lõpuks isegi hakkas teinekord ja kui väljas oli pilves, siis unustasid ära et on tegu lõunamaaga ja iga kord jälle suur üllatus kui seda soojust tunned mis tuleb . Palmid kasvavad seal ka ikka mitte nii nagu hispaanias, et üks palm kusagil on vaid ikka terve trobikond. Riisi põllud ka mulle meeldisid, sest nad olid nii naljakalt vee all kõik.
Mõtlen et näe, juba hakkavadki asjad ununema aga õnneks ikka tuli meelde üks tähtis asi. Käisime saare kõige kõrgema mäe otsas, mille nimi oi "maailma lõpp" - - mulle li see juba teine maailmalõpp paari nädala jooksul. Noh oli päris kõrge ja hilus ja nii, aga mis oli juba äge oli see, et järsku hakkasid sealt alt tulema pilved ja tulid nii kähku nagu ma veel eluski pole näinud. Eemalt vaatad, et alt poolt paar pilve tulevad sinu suunas ja juba 4 minuti pärast on nii, et midagi ei näe ja oled täiesti pilve sees. Tõsiselt äge.
Teistmoodi olid veel sääsed. Kui eestis lendab sääsk käe peale ja hakkab kohta otsima kuhu susata ja vahel käib mingi mitu minutit ringi siis siis lendavad sääsed nokk ees kohe sulle nahasisse kinni ja siis sellest tuleb ka palju täppe. Kätte ka neid ei saa sest nad lendavad väga kiirelt ära jälle ja siis jälle uude kohta kinni.
Üks asi juhtus veel (näe muutkui tuleb meelde). Jäin ükspäev korraks voodisse magama ja siis ärkasin sellepeale, et mul oli üks käsi otsast ära. Noh eks ta tegelikult oli surnud aga ma ei tundnud kuni õlani seda ja olin üleni unine, nii et siis tõesti ehmatasin. Ja hakkasin voodis ringi vaatama päris tõsimeeli, et kus mu käsi on. Ja natuke eemal siis see lebaski. Tõeliselt rõve tunne oli tõsta oma elutut kätt, teise käega padjapealt üles. Õnneks lõppes kõik õnnelikult.
Praeguseks oleme jõudnud austraaliasse juba. Melbourn on nagu tartu. Nii et te kõik kes tartus olete, oletegi samahästi kui melbournis - aint oodake suve, sest siin siiski lund ei ole. Elasime 3 päeva hostelis ja otsisime tööd netis... net oli raamatukogus - nagu tartu üliõpilasraamatukogu :)
Siis 2 päeva olime hosp. klubi mehe juures. Sellel oli uhke korter ja korteri juures veel jõusaal, tenniseplats ja ujula. Siis tegimegi kaks päeva sporti - mängisime vesitennispalli ligi 2 tundi nii et pärast kõik lihased haiged. Õhtuti tegime koos süüa. Siis järsku leidsime töö. Töö on kirsikorjamine ja melbournis 500km põhjasuunas. Väga head palka selle eest ei maksta aga samas kohapeal kulusid ka ei ole, sest magame telgis - väikeses ---- väga väikeses. Nii et saame anniga veel lähedasemaks. Homme on esimene tööpäev et siis näeb ja sellest on ka hea meel, et saab kirsse süüa. Teie kirjad on endiselt teretulnud ja suur rõõm, et mõned ongi kirjutanud!!!
Meil mõlemal kummitab laul "Mis maa see on". See oli ühest videost mille mu pere mulle saatis. 
Mis maa see on!

Teisipäev, 6. november 2007


Helina juures elasin nagu kuninga kass - kui tahtsin olla eestis siis olin toas, kui tahtsin olla toas siis olin toas, kui hispaanias, siis läksin õue. Tegin tavalisi asju, sest enne olin mõelnud, et välismaal olekski olla tore just nii, et ei tee mitte turisti asju, mida peaks tegema vaid tavalisi asju - ja mul see õnnestus küll omajagu. Ühel päeval käisin kinos, ühel päeval käisin jooksmas, siis ühel päeval käisin yhel külas Helina sõbrannal ja siis ühel päeval käisime mängimas võrku pargis. Siis õhtuti ja hommikuti sõime koos ja see oli tore aeg. Helina tavaliselt kuidagi väga kiirelt tõi kusagilt toidud, nii et ei jõudnud talle appigi minna, mida ikka viisakusest oleks olnud ilus teha. Nii see elu seal läks, et kahjugi ära minna oli aga samas muidugi edasi minna ka põnev. Läksin siis ühel päeval Madriidi. Madriidis elab meie sõber Lisanna, kes seal elab juba teab mis ajast. Tal korter on kohe kesklinnas, nii et selle leidsin natuke igavalt kiiresti üles. Madriidis oli hästi palju inimesi. Igaüks tahtis teineteisest mööda minna, nii et siis oli tänavatel palju sagimist. Samuti oli seal igasugu pillimehi ja silmamoondajaid ja neid mehi, kes teesklevad et nad on kujud. Mulle sellised asjad pakuvad huvi ja istuda ja inimesi vaadata, ma vist juba olen maininud seda, on ainult rõõm. Imestust äratas see, et kui metroos mängisid pillimehed, siis see oli hästi kaugele kuulda - - hästi hästi kaugele, mitte lihtsalt noh kaugele. Lisannaga siis muudkui ajasime juttu, mis oli päris kosutav peale seda kuud aega mitte eriti rääkimist. Vahepeal olime juba nii tuusad, et lihtsalt istusime netis ja ei teinudki midagi erilist. Samas ikka käisime linnapeal ka. Lisanna oskas rääkida üllatavalt palju igasugu asjade kohta ja teadis kus on tähtsad majad. Üks hästi suur park oli seal, mis oli ilus ja korras ja mulle meeldis väga. See oli kõige uhkem park mida ma eluski olen näinud. Lisannaga oli hispaanias juhtunud selline asi, et kui ta enne eriti süüa ei teinud siis nüüd oli ta hakanud tegema ja sai minu silmis sellega ka kohe kuulsaks. Ta nimelt tegi igasugu huvitavaid asju - nii pool oma leiutisi, mis kõik olid head. Lõunad olid nii, et hakkasime sööma sööki ja siis ta läks korra kööki ja tuli jälle mingi uue toiduga tagasi mille ta oli praadinud. Eriti head olid ühe vanaks läind saia tükid, mille ta kuidagi huvitavaks tegi oma kokkakunstiga. Igatahes mul tekkis tahe teha ise ka edaspidi keerulisemat sööki. Madriidist läksin Istanbuli, Londonis olin öö lennujaamas. Tahtsin seal oma arvutist vaadata filme ja natuke närvi ajas see, et seal olid teistmoodi pistikud. Vaatasin filmi "Terminal" olles ise terminalis - heh.
Istanbuli jõudes, ei teadnud täpselt seda mida edasi teha, sest mul oli küll külalislahkuse klubist üks sõber valmis vaadatud, aga täpselt ei teadnud kus ta elab ja istanbul osutus ka väga suureks linnaks, kus on aasia pool ja euroopa pool. Hakkasin siis umbes minema ühe bussiga mingis suunas ja mu hea õde Ene saatis mulle täpsema aadressi vahepeal sõnumiga. Siis leidsin üles õige koha - see oli kohalik ortopeedia haigla, kus Ahmed parajasti oli öövalves. Oli huvitav näha natuke nende haiglat ja töötingimusi. Siis ta vahepeal viis mu oma koju ja läks ise tööle tagasi. Oli töödanud juba järjest 5 ööd. Siis hommikul tuli ta koju ja siiski oli tal veel rammu minuga terve päev linnapeal kolada. Sõitsime ühe laevaga natuke ja käisime peatänaval. Oli palju asju meil ühiseid millest rääkida - ta oli fotograafia huviline lisaks meditsiinile ja ka arvutimees. Minu seal olles ostis ta oma arvutile järjekordse uue klaviatuuri - mäki oma, mida ta siis aegajalt käega silitas öeldes ise samal ajal vaikselt - "pleasure"! Järgmisel hommikul läks ta jälle tööle ja ma läksin siis omapead. Tahtsin minna ühte kuulsasse mosheese, sest ma kungagi enne ei olnud käinud üheski. Kui jõudsin sinna kohale, mis juhtus päris vara hommikul, siis seal ei olnudki peale minu kedagi ja ma olin seal üksinda majas. Vaikus ja rahu oli seal tänu sellele. Meeldis väga - vaip suur maas oli mõnus ja selline lihtne ja avar. Läksin siis edasi kuhu jalad viisid ja tuli välja, et ma olin käinud ikka kogemata ühes kuulsuseta moshees ja kuulsamais oli nii pikk järjekord et sinna ei viitsindki minna. Siis tuli Anni - tuli nagu leebe tuul ja tõi mulle nii mõnesuguseidki eesti asju ja mõned kingitusedki minu sünnipäevava puhuks, mille eest kõigile asjaosalistele suured tänud!! Oli siis alles rõõmu ja hõiskeid ja isamaalisi tundeid. Proovisin vaheldumisi kumb on parem kas must leib või kebab - no mõlemad olid suht head. Igatahes läksime me lennujaama ja hakkasime sõitma dubai poole. Lennuk oli uhkem kui muidu - ja suur ja lai. Rõõmu tegi see, et kõigil oli seal oma väike telekas ja sai isegi mängida arvuti mänge teiste reisijatega. Ka süüa sai. Dubais vaid hetkeks hingasime sisse ühe sõõmu lõunamaist õhku ja see tundus küll soe olema, kui kohe edasi lennujaama ja rutuga uuele lennukile, mis sri lanka suunas lendas. Jälle sama lennuk, sama telekas väike - oh rõõmu. Ja siis oligi hommik - - üks öö jäi suht vahele. Sri lanka. Inimesed olid kõik pruunid ja kuidagi kiitsakad juba lennujaamaski kes olid - aga silmad olid suured. Sõdureid oli ka - kuigi siin politsei näebki välja nagu sõjamees.
Kui lennujaama uksest välja astusime siis oligi midagi võimast nagu ma olin lootnud et on, noh midagi hoopis teistmoodi, ja oligi - - selline tunne oli nagu astuks eesti suvisel päeval kasvuhoonesse. Tõesti tõesti, niivõrd lämbe ja niiske, et vaata et pole midagi hingata - üle ootuste.... võtsime kohaliku bussi ja sõitsime lähmimasse linna - igal pool see palavus meie ümber - - - rohkem mul pole praegu mahti kirjutada, kuigi praegu juba hakkame sri lankalt varst ära
minema. Eks siis varsti jälle, kuigi ajas maas. Aga onne 13 seerjad tehakse ka ette a"ra enne kui telekas na'idatakse!