Laupäeval käisime võrkpalli mängimas. Mängisime ära, millest tuli suur jänu. Otsustasime minna poodi, ülemiste suurde poodi ostma juua. Mina, Markus, Jaki ja Eva-Liisa. Poes on igav käia, eriti suures poes, sest pead otsima pikalt taga kaupa. Meil hakkaski igav, eriti Jakil ja siis ta tegi ettepaneku vaadata inimesi, et kui vaatad tükk aega ühte inimest, et siis mis juhtub. Võtsime Jakiga enda ohvriteks ühe pere, või vähemalt see nägi välja nagu pere - mees, naine, laps. Vaatasime neid eemalt - lihtsalt seisime ja vaatasime. Kui nad läksid uude kohta siis me läksime järgi ja jälle eemalt lihtsalt seisime ja vaatasime. Meil oli päris huvitav ja neil läks ka järjest huvitavamaks - eriti sellel väikesel poisil, kes siis koguaeg vaatas ringi, et kus me oleme.
Siis võtsime uue inimese - üksiku väikese poisi, kes omas maailmas ringi tuias mööda poodi. Seisime ja vaatasime mõlemad talle otsa. Kui ta meid märkas muutus ta nägu korraga tõsiseks. Ta vaatas meile vastu ja küsis suud liigutades hääletult - mis on? Me ei vastanud midagi - lihtsalt vaatasime. Siis hakkas poiss vaikselt kassa poole minema ja meie järgnesime talle väikeste sammudega kaugelt - poiss muudkui vaatas seljataha. Siis jäi poiss korraga seisma. Meie jäime ka seisma. Poiss astus sammu meie suunas ja me taganesime. Oli toimunud murrang. Poiss veidi kartlik olek asendus nüüd võidukalt karmi ilmega ja ta tuli teise sammu veel meie poole - taganesime jälle. Seal samas olid ka Eva ja Markus, kes samuti asusid pealetungiva poisi eest taganema. Ümbritsevad inimesed peatusid üksteise järel, et seda vaatemängu jälgida. Poiss sammus nüüd juba üha kiiremate sammudega meie suunas ja meie neljane rivi oli sunnitud hargnema. Me Jakiga tõmbusime paralleelsete riiulite taha, Eva pöördus teisele poole, Markus jäi keskele. Poiss kõndis nüüd otse Markuse suunas. Kui nende vahele oli jäänud umbes pooldeist meetrid ei pidanud Markuse närv enam vastu ja ta viskas asju täis poekorvi maha ja jooksis riiulite vahele. Mul tuli seda kõike vaadates kange naer peale nii et pidin ennast veidi koguma... Lõpuks liikusin taas sinnapoole, kuhu ostukorv maha oli jäänud. Tundus et oht on juba möödas kui korraga kargas ühe riiuli tagant välja sama poiss ja tegi taas tormijooksu Markuse suunas, kes oli just ostukorvi maast üles tõstnud - seekord Markus enam ei taganenud. Poiss jõudis Markuseni ja pani talle rusikaga toksti vastu kõhtu. Markus ei liigutanudki. Selle peale virutas poiss juba kõvemini - ikka ei midagi. Neljandat korda lõi ta juba täiest jõust. Selle aja peale olime kõik jõudnud juba sinna samasse kõrvale.
Küsisin poisilt, et mida ta teeb? Poiss jäi mõttesse - lõin praegu poes ühte võhivõõrast meest täiest jõust rusikaga kõhtu, mõtles ta ilmselt... miks ta seda tegi, seda ta tõenäoliselt enam endale seletada ei osanud. Samas polnudki vaja... oluline oli, et üks tavaline hetk sai muudetud eriliseks...
esmaspäev, 12. jaanuar 2009
Tellimine:
Postitused (Atom)