Teisipäev, 16. oktoober 2012

આ અનુવાદ કાર્યક્રમો તદ્દન સારી રીતે કામ! મિત્રનું બ્લોગ પોર્ટુગીઝ ભાષા હું વાંચી અને હું બધું સમજવું. ખૂબ સરસ.

Neljapäev, 19. juuli 2012

Las vaikus kõneleb!

.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.
.

Neljapäev, 23. veebruar 2012

Ko'ik teavad, et ko'rbes pole vett. See on nagu selline po'hiasi mis ko'rbe iseloomustab. Sellegi poolest kohtasime rahvusparkide piiridel pa'ris mitmel pool silte - vette hyppamine keelatud. Pa'ris irooniline. Vo'ibolla oli see mo'eldud nendele, kes hakkavad neid viirastusi juba suurest palavusest ja vedeliku puudusest na'gema...
Teine sarnane paradoks olla, et ko'rbes saab ko'ige enam inimesi otsa uppumise la'bi. See juhtub siis kui seal vahel harva vihma sajab. Kuna maa on ha'sti kuiv, ei la'he vesi maasisse vaid hakkab voolama ja siis tekivad kanjonitesse ja orgudesse jo'ed, nii et kui sa telgiga na'iteks magad seal ja jo'e ka'tte jaa'd siis upudki a'ra. Ka praegu ootasid kohalikud pikisilmi sellist yleujutust - see juhtub tavaliselt kevadeti aga mitte iga aasta... ko'ik raa'kisid kui yhest suust kui imeline see on ja kyllap ongi, eriti ko'rbe inimese jaoks. Meie saime kyll veidi vihma, kuid voolavat vett ei na'inud.

Ko'rb kus Margoga ka'isime kandis nime Negevi. Alustasime siis Eilatist ja mina joudsime va'lja Aradisse (400km) - aega vottis see veidi va'hem kui 3 na'dalat.
Ko'rb on kivine ja ma'gine, nii et po'himo'tteliselt matkad nagu ma'gedes ikkagi - yhest ma'est yles teisest alla, vahepeal on platood ja tasandikud, kanjonid.
Tulles tagasi selle juurde, et ko'rbes ikkagi ei ole vett, siis pidime oma joogi ja soo;givee seljas kandma. Ko'ige rohkem oli vaja vedada nii 3 pa'eva vett, siis sai ja'lle kusagil pudelid a'ra ta'ita. Meil siis oli kummalgi 6 liitrit maksimaalselt kotis. Lisaks sellele tuli kaasas tassida ka toitu - ko'ige rohkem 8 pa'eva varu.
Nii et kotid olid algul pa'ris rasked.

Tavaline pa'ev na'gi va'lja nii, et a'rkasime u. kell 6 kui valgeks la'ks ja tegime lo'kke peal syya. Kuigi puid on ko'rbes va'he, siis alati ikka mingeid oksi leidsime - osa neist olid mingid kuivand poo'saste juured ja taolised asjad. Ja po'lema la'hevad va'ga ha'sti, kuna on kuivad! So]ime peamiselt makarone ja putrusid - ko'ike seda mida on kerge tassida... Pa'eval so'ime leiba ja midagi sellist mis annaks energiat nagu rosinaid voi sokolaadi voi kohalikke mingeid asju kaa. Toiduga oli nii, et ikka oleks tahtnud rohkem syya enamus ajast, aga kuna ylearu ei jaksa vedada siis oli selline minimaalne kogus. Yhte kohta lasksime yhel tuttaval ette viia kaks puuvilja konservi - kyll need olid head vahelduseks.
Nii et siis pa'ev la'bi ka'isime. Puhkepausidel vahepeal lugesime kaa. O'htul la'ks pimedaks mingi kella 6 paiku taas. Siis tegime ja'lle lo'kke ja nii 9/st la'ksime magama. Magasime magamiskotiga lageda taeva all, Margo ka vahepeal telgis. Oo;sel ja pimedaga la'ks pa'ris jahedaks, nii et pa'ris tihti oli veidi kylm. Aga samas ja'lle ilus - vaatad ta'hti vo'i kuud vo'i pilvi.

Kui ko'nnid siis tekivad jalgadele villid. Kui ko'nnid edasi tekivad villide alla villid, ko'nnid veel edasi siis tekib villidesse veri. Huvitav on see, et ka varvastele tekivad villid ja varbad la'hevad naljakalt kandiliseks.

Esimesed 11 pa'eva oli meil kaasas yks prantsuse poiss nimega Emanuel. Tema vo'tsime selleks, et kui teed pilti siis jaa'b pildipeale ilusti kaks inimest nagu me margoga kahekesi olimegi - tema siis niio;elda ma'ngis seda, kes parasjagu pilti tegi.
Ta oli pa'ris huvitav mees. Jala oli ra'nnanud juba yle 2 aasta. Ja suht selline ilma rahata reisja. Sai siis palju lugusid talt kuulda ja juhtnoo;re, et kuidas elus hakkama saada. Kohati tundus, et ta oli nagu minu edasiarendatud variant -- paljud asjad mis ma ise olen mo'elnud teha oli tema juba a'ra teinud voi tegemas.

Kui enamus kordi oo;bisime lageda taeva all vo'i kusagil koopa moodi kohas, siis vast kokku 4 korda olime ka kellegi juures oo;majal. Selle raja aa'res elavad nn "raja inglid", kes on oma kontaktid pannud yles netti ja kui neile helistada siis votavad nad sind tasuta oo;majale. Va'ga toredad ja lahked on ko'ik.
Kui kusagile linna jo'udsime oli minu esmamulje alati see, et maailma lo'pp on saabunud ja inimesed ha'vinud. Eriti oli selline tunne esimeses kylas. See oli ma'e otsas. Ko'ik tundus kuidagi ra'situd ja lagunev - ma'nguv'jakud ja korvpalliplatsid seisid tyhjana, igalpool palju kola, kuid ei yhtegi inimest. Ko'ndisime terve kyla la'bi - ikka ei kedagi, vaid paar koera haukus. Korraga so'itis nurgadagant kolmerattalise rattaga laps va'lja - see la'ks juba va'ga o'udsaks... Siis lo'puks leidsime ka yhe ta'iskasvand mehe, kes meile vett andis. Tasapisi siis ilumus ka inimesi va'lja. Keset kyla oli raamatukogu, kuhu tuli yks ema oma lapsega. Ko'ik inimesed otsekui ilmusid kusagilt tyhjusest ja siis la'ksid ja'lle sinna tagasi. Mul oli koguaeg selline tunne, et see on mingi film. Ja sama oli ka suuremates linnades. Alati esimene emotsioon oli, et kedagi nagu ei ole. Ko'rbe va'rk, vo'ibolla nad olid lihtsalt toas vo'i too;l kusagil.

Ko'ike huvitavam oo;bimine oli meil Eelia juures. See mees na'gigi va'lja suht umbes nagu oleks piiblist va'lja karanud - selline habemega ja vastavate riietega. Pani meid vaipadest telki magama, ymber lambad, kitsed, kaamel ja muud loomad.
Kuked olid seal haiged - oo;la'bi kiresid iga natukse aja tagant.

Kuna iisraelis ka'ivad nii naised kui mehed so'java'es 3 aastat, siis na'eb igal pool so'java'e vormis noori. Pa'ris kummaline kui kohvikusse astub sisse kaks automaatidega teismelist tydrukut...
Meie rada la'ks kahe pa'eva jooksul la'bi sojava'e harjutusala = siis na'gi seal igasugust so'jaasja - tankid so'idsid ja pommid plahvatasid. Helikopterid ja ha'vitajad lennukid soitsid yle pea. Igal pool vedeles kuule maas. Ha'vitajaid na'gi lendamas tegelikult kogu meie reisi jooksul. Vahel lendasid nad oo;sel va'ga madalalt yle pea hullu myrinaga... nagu ufod.

Kui iisraeli rahvas sai omal ajal ko'rbes mannat, siis meil la'ks umbes sama ha'sti. Na'iteks ykskord juhtus nii, et olime just soo;nud a'ra oma viimase toidu (see oli kaheksandal pa'eval, ja'rele ja'i ainult 1 va'ike sokolaad veel), kui korraga soitis meist mooda mini 10 dziipi. Kes siis natuke eespool peatusid. Sinna oli tekitatud vaipadest selline lamamiskoht ja selle ko'rval soo;gilaud, kus rikkalikult igasugu liha ja salateid ja puuvilja. Tuli va'lja et need olid kohalikud talumehed po'hjapoolt, kes korraldasid va'ljasoidu. Nad siis kutsusid meid ka soo;ma. No te ei kujuta ette kui hea selline soo;k on kui sa oled 8 pa'eva soo;nud ainult jaopa'rast makarone ja putru... ohh.. see oli ikka vo'imas.
Taolise reisi yks po'hilisi vaa'rtusi minu jaoks vist ongi see, et kui paned end olukorda kus ko'ike napib, on fyysiliselt raske ja ebamugav, siis o'pid taaskord vaa'rtustama seda, mis sul tavaelus igapa'evaselt olemas on -- toit, koht kus magada, bussid autod... Samuti tajud seda kui palju head meelt voib teha see kui sulle antakse na'iteks tykk leiba voi tass teed - andja jaoks va'ike asi aga saaja jaoks midagi va'ga erilist... nii et kui tulevikus on vo'imalus, siis vast annad ka ise, mitte ei mo'tle, et ah, mul on kiire...

Ma tahtsin tegelt jala jo'uda va'lja Jerusalemma aga matemaatika vedas alt ja arvutasin mo'ned pa'evad valesti, nii et aega ei jagunud. Siis tulin bussiga ikkagi (lohutan end sellega, et Jeesuski tuli so'ites jerusalemma). Margo siis ja'tkab ko'ndimist nyyd yksinda.

Tundub nagu oleks ko'ik need inimesed kes mujal linnades puudu olid kogunenud siia. Lihtsalt liiga palju on neid. Vanalinn on iseenesest lahe oma selliste igasugu kangialustega aga tugevalt ylerahvastatud. Kummaline on ka see, et need piiblist loetud pyhad kohad ei ole sellised nagu ette kujutad, vaid kolgata ma'gi on vist yks kirik kui ma ikka o'igesti aru sain. Ta'na la'hen vast kolan kusagil aa'relinnas vahelduseks....

Ah jaa... yks po'hiasi unus a'ra. Ko'iki kindlasti huvitab kas ma ikka loomi ka na'gin?! Noh sest va'lismaal ikka tahaks na'ha ju po'hi loomi nagu me eestis ikka karusid ja hunte metsas kohtame. Ko'igile roo'mustuseks vo'in uhkelt va'ita, et na'gime nii kitsesid kui kaamleid ja kui ma ausalt ytlen, siis ega ko'rbes ju vist ei olegi rohkem loomi va'ga?! Nii et na'gime ko'iki! Yhte kaamelit sikutasime noo;riga ma'eotsa isegi - see oli niimoodi kinni jaa'nud, et esika'pad olid kalju servapeal ja tagajalad olid allpool ja siis ta ei saanud enam yles ega alla. Siis karjusega koos tirisime teda.

Esmaspäev, 13. veebruar 2012


Margo blogis on veel moned pildid:

Kolmapäev, 1. veebruar 2012

Vahepeal olin siis Markuse pool Hamburgis. Markus elab seal yhe poolaka juures, kellel on kodus palju madratseid ja va'he moo;blit / nagu minulgi. See elukoht on Couchsurfingu kaudu... Huvitav on see, et korter asub "punasel" ta'naval, nii et kui tahad koju paa'seda tuleb iga kord kellelegi "ei" o;elda... p'ris kummaline.
Markust oli tore na'ha ja ajasime 2 pa'eva juttu ja to;llerdasime moo;da linna. Kohalikus kirikus oli pa'ris mitu keenia inimest, aga huvitav huvitavni - keegi ei vaadanud enam minu poole ega lehvitanud ja ei tahtnud ka'ega katsuda. Sellegi poolest oli huvitav nendega raa'kida, et kuidas on siis euroopas. Noh, lo]puks lubasid koik ikka tagasi aafrikasse minna.
Markuse kodu la'hedal silla all elavad kodutud. Istusid ilusti ymber laua, laual poles kyynal ja ryypasid teed. Va'ga ilus ja romantiline. Ymber oli palju madratseid ja tekke, mida kohalikud olid sinna viinud. Pidasime isegi korraks aru, et jaa'ks oo;seks sinna aga ikka ei jaa'nud. Vaatan et minus ta'rkab yha enam ja enam kalduvus sinna asotsiaalsuse suunas. Sama oli ka aafrikas - nemad igatsesid minu kui eurooplase rikkust, mina nende vaesust.

Nyyd joudis Margo kohale ja homme hakkame astuma. Linna taga juba ko\rb ootamas...

Esmaspäev, 30. jaanuar 2012

Joudsin ta;na iisraeli. Mu pass on nii ra'situd, et igal pool vo'etakse mind letti ja aetakse eraldi juttu - siin la'ks yle tunni sellega. Peaks vist uue tegema.
Kaks esimest emotsiooni siit on, et kohalik raha on nagu mingi ma'nguraha - selline ha'sti va'rviline ja nagu oleks laste jaoks tehtud. Ja siis see, et siin on kyll koik maailma rassid kokku saanud (tel avivis) - ja nagu kedagi ei domineeri kaa, koiki jagub... see on pa'ris selline lahe!

Neljapäev, 26. jaanuar 2012

Juba ma olengi lennujaamas ja hakkan aafrikast ära sõitma. Kiirelt läks aeg - niimoodi siuh.
Vabal ajal käsin siin aegajalt ikka inimestel külas. See on väga lihtne. Istud kusagil ja vaatad kuidas elu tiksub. Siis istuvad su kõrvale
mõned lapsed ja siis juba tulebki kusagilt nende lapsevanem ja kutsub enda poole. Nagu ikka on kõigil huvitav valget oma kodus näha
ja see olevat selline au asi lausa kui valge mees külas käib. Kodud on neil üsna vaesed - vähemalt minu sõpradel olid. Maja näeb väljast välja nagu
puukuur, millel on siis vastavalt pikkusele mitu ust. Iga ukse taga elab üks pere. Vasematel ongi ainult üks tuba. Elutoa moodustavad toolid
ja diivon, siis on eesriie ja selle taga on voodi. Paljudel ei ole elektrit ja õhtuti kasutavad nad õlilampe. See on muidugi päris selline hõdus - õlilamp ja siis tavaliselt
veel ka hõõguvad söed, mille peal mingi söök podiseb. Samas lastel jälle õppida pimeda võitu. Elekter pidi olema iseenesest odavam kui lamp, aga selle sissepanemine
maksab u. 350euri, ja on paljude jaoks kallis. Paljudel ei ole ka veekraani.
Käisin ühe 13 aastase tüdrukuga (sama vana kui Helina) koos vett toomas. läksime läbi mitme õue, kuni jõudsime vända ja võlliga
kaevuni. Kaev oli jube sügav. Siis tüdruk vinnas pangega sealt vee välja. Vedamiseks oli tal suur kanister millele käis kork peale. Kaalus mingi 25kg vähemalt
või nii palju et ma seda tassides iga u. 20 sammu tagant kätt vahetasin. Tüdruk aga tassis seda niimoodi, et sidus nööri mõlemale poole veepotti ümber ja siis vinnas selle selga niimoodi, et nöör
jäi kandma tema laubale. Proovisin ise ka niimoodi kanda - päris imelik oli. Ei kujutaks eestis ette väikesi tüdrukuid sellist tööd tegemas.

WC-d on sellistel elamutel väljas ja need on suurema kogukonna peale. Süüa tehakse ka tavaliselt väljas. Nagu ma juba ütlesin süte peal. Söed on seal lahedad - ajad punaseks ja siis hoiavad kuuma
mingi vähemalt 3 tundi... eestis kustuvad kohe varsti ära. Mõnel on tehtud selline riidest seinaga väliköök, mõnel on lihtsalt selline madalam lohk.
Selline elamine maksab 3-5 eurot kuu. Nii et väga soodsalt saab ära elada seal. Meie maksime ühe päeva! ees oma võõrastemajas tublisti rohkem. Aga tekkis täitsa isu, et kui uuesti peaks tulema,
siis üüriks samasuguse maja nagu kohalikel.
Paljudel peredel on nii, et üks lapsevanem käib kusagil kaugemal tööl ja mõnel elavad aegajalt lapsed omapäi. Aga nagu ma juba varem mainisin, siis kõik on juba maast madalast
väga asjalikud ja valmis üksteise eest hoolitsema.

Kui jooksmas käid siis on nii, et igast põõsast hüüab peen lapsehääl - how are U? see on kõigil nii sees. Siis vastad vahel kui jaksad, vahel ei vasta midagi. Vahel on juba kaugelt näha kuidas
lapsed seisavad käed pikalt ees, et sa neile plaksu lööksid. Ja kõik on muidugi sellised üli rõõmsameelsed ja naeratavad. Aeg-ajalt tüütas see ära, vahel jälle kui ei viitsinud väga joosta, siis
ajasin nendega juttu. Ükskord sattus nii, et kõik lapsed olid mingi 2-4 aasta vahel -- sellised päris pisikesed - kokku vast mingi 8 last. Siis natuke aega istusime teeserval ja saime sõpradeks.
Siis oli nii naljakas, et kõik kukkusid suahiili keeles hirmasasti seletama ja ei saanud kuidagi aru, et ma midagi aru ei saanud. Vahel kui jooksed siis hakkavad kooliõpilased kaasa jooksma. Jooksevad
kuni kodutee ära keerab. Viimastel päevadel oli mul jäneseks üks 8 aastane laps meie naabrusest - noh, eks see minu tase umbes selline olegi hetkel :)

Mõned lapsed kardavad ka ikka valgeid. Sellised väikesed, kes pole enne näinud, siis hakkavad nutma ja jooksevad peitu. Üks päev olin jälle jooksmas ja suur lastekari ootas mind teeääres. Siis kui sinna
lähemale jõudsin panid kõik karjudes jooksu, noh nii pool naljapärast tundus. Siis ma ajaviiteks hakkasin neid taga ajama - seda keegi ei oodanud. Algul mõtlesid et teen mõne sammu nende poole, aga kui nägid
et ma ikka järgi jooskin siis panid niimoodi röökides koduõue välja. Seal õues istusid mingi 15 täiskasvanud inimest, kes siis üsna imestunud kõik mind vaatama jäid. Tekkis selline huvitav vaikuse hetk!
Kui me siis kõik toibusime veidi hakkasid nad mulle oma ürgse väljanägemisega maju näitama ja muidu juttu ajama ja kutsusid, et tulgu ma homme jälle. Selline see valge elu
aafrikas on -- tee mis sa teed, ikka kõik on nagu rahul ja rõõmsad lihtsalt sellepärast, et sa oled nii teistsugune.

Mõni ilmselt loodab ka saada raha. Sest ega näiteks see aafrika inimesele pähe ei mahu, et valge võiks olla vaene. Ja noh, eks enamus meist ju ole ikka kõvasti rikkamad kui nemad. Vahel nad uurivad, et kas meil on ka kodutuid ja nii.
Üritan siis seletada, et meil on rohkem raha aga hinnad ka kõrgemad. Mõned nagu saaks aru.

Ja siis nad räägivad oma raskest elust ja sellest kuidas raha on vähe ja siis on raske hetk -- iseenesest tahaks kõiki aidata ja mõtled, et näe eesti mõistes väike rahasumma oleks tema jaoks suur.
Samas aga kardad seda, et kui ühele annad, siis on kohal 10 uut inimest ja lõpuks ei saagi elada. Ei suutnudki välja mõelda mis see õige oleks või kas ja kuidas neid aitama peaks.
Kui koguaeg annad tekib endal jälle varsti selline ärakasutatud tunne, et on küll toredad inimesed, aga suhtlevad sinuga ilmselt selle pärast, et ikka midagi saada. Samas kui mõelda, oma lapsepõlvele, siis ootasin samamoodi et soomlased mõne jenki annaksid..... Ühesõnaga raske teema on see...

Panen siia veel ühe pildi, mis iseloomustab seda kui suur pildile jäämise tahtmine aafika inimestel on. Muidugi just lastel, aga tegelikult ka täiskasvanutel. Suuremad algul küll nagu on natuke tõrjuvad aga kui pildi ära
teed siis tõttavad samamoodi trobikonnas seda vaatamas. Antud pildiga oli nii, et mul oli fotokas kaasas ja tegin kohalikus majaõues pilte - lapsed kõik tunglemas, et saada pildile. Siis üks tüdruk tuli heale mõttele - ronis
puuotsa ja hüüdis mulle et tee pilti. Vaatasin et tuleb päris ilus pilt vist sedasi ja siis tegingi. Sellepeale said kõik teised aru, et ainus võimalus nüüd veel pildipeale saada on kaa puuotsa ronida ja mõne hetke pärast olidki viimane kui
üks puuotsas...






















Nüüd siis on mul plaan selline, et lendan amsterdami ja sealt bussi või rongiga hamburgi Markusele külla, kellel on mingi 3 kuune kooltus seal. Sealt lendan edasi iisraeli...

Teisipäev, 24. jaanuar 2012

Pühapäev, 22. jaanuar 2012

Tööst

Tihti kui räägin kellelegi sellest, et töötan radioloogina lisan juurde, et see on väärt töö sellepärast, et saab töötada ka üle interneti nii, et ise haiglas ei olegi.
Hea küll, aga kui seda kunagi ei tee, siis pole ju vahet. Niisiis pidasingi juba mõnda aega plaani selline asi ära proovida.

Nüüdseks olen Keenias töötanud 2 nädalat ja väga tore on olnud.
See on natuke nagu teleport. Istud arvuti taga ja kirjeldad pilte, siis peaaegu unustad ära et ei ole eestis. Siis lähed välja ja kõik inimesed on näost mustad.
Hommikuti kui tööle hakkan, panen haigla T-särgi selga, et saaksin ikka aru, et tööl olen. Sportlased teevad oma trenni, mina oma tööd - hea rahulik keskkond. Neti ühendus on natuke aeglasema poolne, nii et kui tahad täiskvaliteedis pilti vaadata tuleb veidi oodata,
samas halvema resolutsiooniga pildi viskab kohe ette, et saab otsast vaatama hakata. ID kaardiga ei saa vahel sisse logida - peab ootama õiget hetke. Mu arvutile meeldib, kui ma kõigepealt lähen interneti panka. Siis teen haigla lehe lahti, aga veel sisse ei saa. Avan ID kaardi seaded - siis ta ütleb et panin vale passwordi kuigi tegelikult ei pannud. Siis panen need seaded kinni ja avan uuesti vastuse kirjutamise süsteemi - siis saan tavaliselt sisse -- selline omamoodi liturgia.
Mõnikord olen töötanud ka kohvikus. Seal saab võtta keenia piimaga teed ja on selline vaheldusrikkam. Viktori asemel sain endale seal uue residendi - 8. klassi poisi Brian'i, kes tahab tulevikus saada ajukirurgiks. Vaatasime koos pilte ja pärast ka veel Jennifer Lopezi videosid ja laulsime kaasa.

Käisin ka kohalikus haiglas, mis on siin kiviviske kaugusel.
See on selline lahe pooleldi vabaõhu haigla. Reedale siin meeldiks - õhku ja ruumi on palju :) ei mingit kapis istumist. Kõik patsientide ootamise kohad on katusealused, mis asuvad majast väljas. Haigemad patsiendil lebavad muru peal, tervemad istuvad pinkidel.



Radioloogia osakonnas töötab üks radioloog ja on 3 tehnikut, kes töötavad vahetustega. Radioloog alustas tööd alles kaks kuud tagasi ja päris raske võib olla niimoodi üksi, kui ei ole kelleltki küsida nõu. Keenias määratakse riigi poolt radioloogid sinna kuhu vaja - ise algul valida ei saa. Iten'i haiglas on röntgen ja ultraheli. Ultraheli aparaat on selline väga lihtne - dopplerit ei ole, aga pilt oli päris hea muidu - Logic 2.



Veetsin seal osakonnas peaaegu kaks päeva. Näitasin arvutist oma pilte ja vaatasime koos kohalikke. Seal ilmutatakse pildid filmile. Samuti ei ole kohapeal internetti, aga haigla sisene süsteem on, nii et arvutisse ikka midagi märgitakse. Samas vastused kirjutatakse käsitsi. Tundub nii et kui siin juba kedagi uuringule saadetakse siis on ka mingi tõsisem häda. Vaatasime koos ultrahelisid ja oli päris huvitavaid leide, mõnikord sain isegi oma nõuga abiks olla.



Karm on see, et kui leid jääb segaseks pole võimalust KT-sse edasi saata, nii et peab nähtu põhjal otsustama. Raskemad haiged saadetakse u. 40km kaugusele suuremasse linna. Tööd on umbes nii et 10 rö-pilti ja 10 Uh-d päevas, vahepeal ka vähem. Kuigi Eesti ja Keenia haiglate vahel võib olla palju erinevat, siis üks asi on siiski ka sama - kui tehnikul tööd ei olnud mängis ta arvutis seda kaardi mängu.



Ükspäev kui radioloogia juttu ajasin hüppas sisse mingi mees ja kutsus, et tule vaata minu offisit kaa-- radioloog ja tehnik hakkasid naerma. Noh, läksin ikkagi kaasa - tuli välja et mees töötas lahkajana. Näitas kõik oma ruumid üle. Ühes seinas oli laipade kapp, kus ühel riiulil nii 3 laipa üksteise otsas. Seal tehakse nii, et süstitakse reie arteri kaudu formaliini kehasse, et see paremini seisaks. Selle kinnituseks kiskus mees ühe laiba kapist välja ja näitas kui ilus värske see on - pidi seisma 6 kuud nii et haisema ei hakka.
Nüüdseks said mu töönädalad läbi, nii et on ainult puhkus. Ja muidugi trenni ikka teen!

Keenias pidi olema 150 mees maratoni jooksjat, kes on olümpia normi ära täinud - koondisesse saavad neist vist vaid 3. Kui jooksmas käin tuleb neid sportlasi lausa hordide viisi vastu. Räägitakse et valgeid on kuni mingi 200 jooksjat, musti veel rohkem. Selles mõttes on naljakas, et iga selline jooksja on omal maal kõva tegija, kuid siin võtad neid nagu tavalisi inimesi, kuna ei tea kes keegi on. Näiteks täna hommikul tuli üks keenia mees meile autoga järgi, et kirikusse viia - ma algul mõtlesin, et lihtsalt mingi autojuht. Lõpuks tuli välja, et mees on maailmameister, kes maratonis jooksnud eelmise aasta sügisel kõigi aegade teise tulemuse. Selline tavaline sõbralik ja tore mees!

Reede, 20. jaanuar 2012

Baruto on võidumees!





















Me siin ikka iga päev jälgisime jooksjate ja neegrilastega.

Pühapäev, 15. jaanuar 2012

Tehnikaga on Aafrikas nii nagu arvata võib. Laupäeval tahtsid kaks meie maratonijooksjat ühe pikema otsa teha ja joosta lähimasse linna, mis umbes 35km kaugusel. Mina pidin nendega rattaga kaasa sõitma, et siis nad saavad vahepeal juua ja mul ka niisama huvitav. Hommikul selgus et rattalaenutuse ratas on katki ja nii pidime küla pealt ise ratta vaatama. Rattaga sõitjaid oli palju näha, nii et peatasime ühe poisi kinni ja küsisime ratast laenuks. No ta oli nõus 3 euro eest meile ratta andma.
Jooksjad panid siis ees minema ja ma läksin veel külalistemajast fotokat tooma. Kohe selgus tõsiasi, et rattal ei olnud pidureid, tee linna aga pidi minema enamjaolt allamäge. Sõitsin veel sada meetrit, siis tuli kett maha. Panin tagasi ja hakkasin edasi sõitma - taga ratta laagrid jooksid kokku. Viisin siis ratta meeste kätte parandada ja mõtlesin mis edasi... Uut ratast ei julgenud otsima hakata, kuna ei oleks tüdrukuid enam kätte saanud ilmselt, sest nad jooksevadki suht rattasõidu kiirusega. Siis võtsin kohaliku mikrobussi (matato) ja sõitsin kuni neile järgi jõudsin.



Edasi siis tegime nii, et sõitsin jälle matatoga mingi 7-8km edasi ja avasin oma joogipunkti... ja nii kuni raja lõpuni. 5-st matatost ühel töötas kilomeetri näitaja. Aga oli päris tore reisida niimoodi kaa, kuna teepeal sai pilti teha ja bussis inimestega rääkida.


**********************************************************
Täna käisime Tiidreku, Maili, Jakobi ja Bradiga all orus. Meie küla asub nimelt u. 2.5km kõrgusel sellisel platool suht tasasel ja siis ühte serva jääb sügav org. Laenutasime kaks mootorratast ja sõitsime nendega mööda väga ilusat teed - ümber väikesed külad ja eemal näha org ja veel eemamal mõned mäed, teepeal lehmad ja lehvitavad lapsed.



Sõitsime kuni oru põhjas asuva jõeni. Seal elavad krokodillid. Nii kui lähemale astusime nägimegi jõge kubisemas krokodillidest - mõni ujus, mõni murdis parajasti kaldaääres kitsi ja mõni lihtsalt lamas suu lahti suured hambad päikse käes säramas... No tegelt me ei näinud ühtegi krokodilli nagu tavaliselt ikka juhtub -- eestis on ju ka metsas hundid - eks minge siis metsa ja vaadake :) Kuigi jah, Tiidrek ikka on neid näinud mõned korrad. Kui hakkasime tagasi tulema, siis juhtus see mis siin igal õhtul ikka juhtub -jube järsku läheb pimedaks. Me muidugi avastasime, et ühel motikal ei põle tuli ja teise tuli oli siuke, et kustus ära nii 10 sekundi jooksul ja siis pidi koguaeg uuesti põlema panema. Nii me siis sõitsimegi aafrika mägisel teel kohati kottpimeduses kohati jälle tule valgel ja lootsime, et kedagi teele ette ei jää, sest eks inimesed ole siin ju mustad kui öö! Aga nagu Tiidrek ütleb - see ongi Keenia.

Laupäev, 14. jaanuar 2012

Aafrikas kui kõnnid siis on reegel, tänaval sul vastu tuleb neeger!

Ja nii ta ongi. Peale selle on siin peaaegu kõik mehed kiilakad ja ilma juusteta on ka üle poolte naistest. Küsisin ühe juuksuri käest, et miks see nii on - ta ei osandki vastata, ütles et nii on normaalne. Siis küsis ta minult, et miks kõigil valgetel naistel nii pikad juuksed on. No ma ütlesin, et nad arvavad et nii on ilusam. Aga eks ta vist harjumise asi ole. Mäletan, kui väike olin, siis ei tohtinud meil keegi kiilakas olla - kohe oli väga imelik. Kalevi meeskond mängis ikka ühe meeskonnaga kus oli kiilakas mängja, siis iga kord ikka rääkiti pikalt sellest, et miks ta kiilakas on ja et olla mingi õnnetus juhtunud... aga näe, nüüd on nii normaalne meil meeste puhul. Lastel on siin sellised siilikad ja siis väikeste juuste otsa tehakse lõngadest patsid. Tegemine pidi päris valus olema, aga lastele meeldib endale patsidega rohkem. Minu juukseid meeldib neile ikka järjekindlalt käega katsuda.




Äge on vaadata kuidas siin lapsed üksteist hoiavad. Seitsme, kaheksa aastased või veel nooremad hoiavad oma väikesi õdesid ja vendasid. Ja see tuleb neil kuidagi väga loomulikult välja. Näiteks kui Maili laps õues ringi kõnnib ja nutma hakkab, siis väike neegrilaps võtab ta kohe instinktiivselt sülle, ilma et isegi aru saaks. Algul siis Jakob ehmatas ära, aga nüüd on juba üsna harjunud.





Nüüd mul tuli uni peale....
Siin me üldiselt lähme kell 22 magama ja kell 8 ärkame... päikse järgi nagu kohalikudki!


Teisipäev, 10. jaanuar 2012

Esmaspäev, 2. jaanuar 2012

Eelmisel aastal juhtus selline asi, et minu maratoni rekordaeg joosti mu sõprade poolt lihtsalt julmalt üle - 5 minutiga. 5 minutit tundub vähe, aga et see tagasi joosta peab vaeva nägema 4 tundi ja 10 minutit, mis ei ole enam mingi 5 minutit.
Kuna olen juba kord selline võitlejahing ja kaotusega ei lepi, alustan homsest ettevalmistusi uueks maratoniks. Selleks sõidan Keeniasse, et treenida koos tippsportlastega kõrgmäestiku tingimustes... noh, Kuldar ja Ave - kas võttis näo tõsiseks?!