Kolmapäev, 30. september 2009

Tundsin, et täna on hea päev siia ühe jutu kirjutamiseks. Jutt ise on järgmine:
Jänesel oli kolm poega. Kõik olid karvased nagu ta isegi ja neil olid ka sabad lühikesed nagu ka kõigil jänestel. Kuid nendel jänestel oli ka üks eriline asi, mille pärast nad erinesid kõigist teistest - neil olid nimed. Metsa jänestel ju ei ole nimesid tavaliselt, sest noh, kes neile seal nimesid siis paneks - karu ju ei pane, sest ta ei oska rääkidagi. Paneks kõigile jänestele nimeks "mõm", või siis "mesi". Noh aga nendel jänestel kellest ma hakkasin rääkima olid nimed sellised: esimese nimi oli Jänkujuta ja ta oli pärit sealt mõmmi aabitsast. Teise nimi oli Orava Olga ja ta oli ka pärit sealt mõmmi aabitsast ja tuli välja, et ta oma iseloomult oligi rohkem orav, ja noh tal oli selline pikk saba ka ikkagi. Kolmas oli Rebase Rein - see oli kaval nagu rebane ja tõi mõmmile alati mingi jama kaela. Niipalju siis nendest. Kui te mõtlete, kes oli jänesepoegade ema, siis teda hüütigi lihtsalt emaks ja lapsed ei teadnudki, et kas tal on päris mingi nimi ka, sest metsloomi see väga ei huvitagi. Tähtis on, et oled koguaeg selline ergas ja kui mingi krõps kusagilt kostab, siis ise otsustad kas hakkad jooksma või siis jääd lihtsalt vaikselt niimoodi kuulatama hetkeks ja siis sööd edasi.
Keda nüüd hakkas rohkem huvitama, siis võib mingilt looduskanalilt vaadata täpsemalt, et mis edasi sai.