teisipäev, 24. november 2020

 Alates esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni käisime me millegi pärast Pärnust maale kooli. No küllap see oli sellepärast, et mu vanavanemad elasid seal maakooli lähedal ja vahel ööbisime seal ka. Aga enamasti ikka sõitsime linnast. Nii et minu elus on olnud päris palju bussi ootamist. Hommikusi ootamisi niipalju ei mäleta, sest siis olid alles unest pool sassis, rohkem meenuvad need muusikakooli järgsed õhtused bussiootamised, kui oli juba pime ja külm.  Seisad ja vaatad sinna surnuaia poole, mille taga see tee Tallinna poolt tuli ja muutkui ootad. Lõpuks õpid juba kuidagi tunnetama, et millal see sinu buss tulema hakkab. Kõigepealt kostab hääl, selline vaikne undamine ja selle järgi saab juba suht selgelt aru, et kas on auto või mingi suurem masin. Siis hakkavad paistma tuled. Nende järgi juba oskab öelda täpsemini, et kas on buss või veoauto. Siis järgmine asi mida peab eristama, et kas on see aeglane buss mis peatub, või kiire Tallinna buss, mis sõidab mööda. Siis vaatad pingsalt seda esiklaasi alaäärt kus on number, ja kui oli 42 siis oli meie buss. Korraks selline soe ja hea tunne käis läbi, saab sooja ja kodupoole minema. Vahel oli isegi esiiste vaba, vanasti oli bussidel see ainuke selline mugav iste, teised olid kõvemad ja ei käinud alla. Aga vahel pidi ka püsti seisma. Juhil rippusid seal aknapeal erinevad vimplid ja vedrutavad asjad, huvitav oli vaadata kellel mis oli. Ainult seda tuli kiirelt teha, kui just ette istuma ei saanud, sest bussijuhid olid siis veel kurjad. Tavaliselt mängis ka raado, kust tulid 80-ndate hitt lood. Mäletan, et alati ootasin et tuleks  Kuldse Trio "Kes ei tööta see ei söö", sest see oli selline naljakas laul. Ja siis niimoodi sõitsin seal, vaatasid aknast välja ja mõtlesid omi mõtteid...

Sellest ajast siis ongi jäänud, et 42 on natuke selline erilisem number kui kõik teised. Selline tuttav ja natuke soojem.  Paar nädalat tagasi sain 42 aastaseks. Kui sellele mõtlen on kuidagi ka natuke huvitav tunne. Kõik aastad olen elanud ja oodanud ja nüüd on lõpuks minu buss siis saabunud. Saan sellega aastakese sõita. Huvitav, kas esiiste on vaba või peab seisma?

teisipäev, 3. november 2020

 Kolisin siis Tartusse. Natuke aega elasin sõbra korteris, nüüd sellel nädalal üürin enda korteri. Lähen elama pea samasse kohta kus tudengi ajal mitu aastat elasin - "Jõetänava majja". See maja on küll tegelikult naabermaja aga oma olemuselt ja seisult samasugune. 

Meisterdasin endale Merikese abiga CV, mida ma vist ei olnudki kunagi varem teinud. Päris keeruline oli. Ja siis kandideerisin päris mitmesse kohta - paari poodi ja puhastusteenindajaks ja telefoniagendiks ja mis seal kõik veel oli. Poodidest kohe võeti ühendust ja käisin paaril töövestlusel.  Lõpuks siis sain tööle Grossi poodi. Teine varjant oli Rimi seal samas lähedal kesklinnas, aga Grossi pood tundus selline natuke kodusem. Seal käib hästi palju just vanu inimesi, kuna pood on turu kõrval. 

Minu amet on siis teenindaja või teisiti öeldes kauba väljapanija või siis ka laopoiss (nagu üks töökaaslane mind kutsub).  Hommikul algab töö 6.45 ja kohe sõidavad uksetaha igasugu kaubaautod ja toovad suure virna asju, lükkavad meile sinna taha ruumi sisse. Igast kaupa. Ja siis minu esimene töö ongi ükshaaval need kaubad sealt võtta ja vaadata kas on samad nimed ja kogused kui seal ühtede lehtede peal. See on üks kõige raskemaid töid mulle tegelt. Sest see on väga tüütu, sest seal on väga palju erinevad asju, mis tihti on kõik sarnaste nimedega. No leiad sealt näiteks Rukkipala ja siis võtad nimekirja ette ja tükk aega seal vahit seda ja lõpuks siis leiadki üles ja teed linnukese taha ja mõtled, et sellega nüüd korras ja arv klapib ja kõik ilus. Siis aga leiad uuesti jälle selle Rukkipala sealt kastid ja mõtled, et see vist siis on nüüd üle kuidagi või, et kas nad panid liiga palju. Siis aga tuleb välja et eelmine Rukkipala ei olnudki tavaline Rukkipala vaid oli Rukkipala Hõrk ja õhuke. Nii et siis see on seal eraldi reana. Ja siis on veel olemas näiteks Ruks seemnepala, mis näeb ka täpselt samasugune välja. Siis on veel olemas igasugu Ruks leivad ja asjad ja siis katsu sa leida need kõik üles ja märkida õigesti. Vahel siis on mõnest paartükki puudu ja siis nad on kusagil seal teises kastis hoopis ja niimoodi seal müttad muutkui. Osad lihaasjad tuleb üle kaaluda, mis on ka paras selline töö.

 Kõik asju ei saa nime järgi vaadata ka, siis peab vaatama neid triipkoodi viimaseid numbreid. Neid on tegelt tark suht koguaeg ikka üle vaadata, sest siis ei lähe sarnased asjad omavahel segamini. Aga eks see üks suur otsimine ja tähelepanu harjutus ole. Vahel vaatad mingi 5 korda ja no ei leia seda numbrit ja siis lõpuks muidugi ikka leiad. 

Mingeid lihaasju ja puuvilju tuleb üle kaaluda ka, mis on ka paras töö. Nende juurviljadega on veel see, et no igasugu ime juurikaid ja salateid ikka on. Mingid porrud ja bataadid ja mida pole uneski näinud. Neid siis iga kord küsin üle, et mis see veel on? 

Ja üldse selgub, et me elame ikka täielikus heaolu ühiskonnas. Niipalju on erinevaid asju olemas. Lihtsalt uskumatu. Varem ma tavaliselt ostsin poest ühe Kirdesaia, ühe Hiirtejuustu ja mingit vorsti ja banaani ja oligi kõik. Aga tegelikult on ikka ulmeliselt palju veel erinevaid igasugu asju olemas. Kasvõi mingid marineeritud puravikud kusagil purkides ja siis on 100 erinevat firmat veel, kellel samad asjad natuke erinevate koostisosadega. Või no kasvõi kassitoite juba on küll kalaga ja kanaga ja sellise ja teistsuguse lihaga ja tükkidena ja suuremate tükkidena ja. Uskumatu...

Natuke selline asi mis mulle rohkem meeldib on see kauba väljapanemine lettide peale. Selle juures on muidugi ka kõvasti otsimist, et kuhu midagi käib aga see on kuidagi selline natuke toredam. Eriti hea on see kui saab kõik kauba ära pandud, nii et midagi üle ei jää. Kaupa välja pannes näeb ka inimesi, see on ka huvitav.  Vahel keegi küsib midagi ja siis üritan aidata otsida või siis vahel sealt tagant toon asju neile. Inimesed on kõik siiani olnud väga toredad, mind pole keegi sõimanud ega midagi. Kassas ja vorstiletis nad ikka natuke kaebavad, et mõni saab kurjaks. Ja see on huvitav siin Tartus, et peaaegu kõik inimesed on eestlased. Algul ikka kui vanem inimene oli siis tahaks nagu venekeeles rääkima hakata, sest ITK-s olid üle poolte patsientidest ikka venelased. 

Siis õhtupoole pean panema neid kaste kokku ja sõitma ühe naljaka sellise asjaga või lükkama seda, millega saab kergelt neid euroaluseid tõsta ja millel on jube head manööverdusvõime. Selle nimi oli mingi roka või rokla või midagi sellist. Esimese päeva õhtul muidugi ajasin kogemata ümber ühe suure kastide torni. Ühe aluse peale oli laotud kuus virna tühje kaste, nii et oli kõvasti üle pea. Pidin selle siis tooma alusega sisse ja mõtlesin ka et veits kõiguvad, aga no vast ikka saab. Ja siis muidugi kui jõudsin peaaegu kohale siis hakkasid need ükshaaval kõik kukkuma ilgelt suure kolinaga ja ükshaaval nii et see kukkumine kestis päris pikka aega. Selle peale jooksid saalist kõik teised töötajad vaatama. Minu õnneks olid kastid nii kerged, et midagi ära ei lõhkunud ja mingeid riiuleid ümber ei lükanud. 

Reeglid on siin päris karmid muidu - kui midagi ära lõhud, siis pead välja ostma ise. Ja kui tuled tööle siis on üks näotuvastussüsteem, mis teeb näost pildi ja sellega on siis fikseeritud tööle tulemise aeg ja pärast lahkudes teed ka pildi. Üldiselt on selline olnud ikka väga tegus. Istun ainult lõuna pausi ajal, muidu koguaeg on midagi teha... Algul muidugi rohkem mul tegemist ka sellepärast, et olen aeglasem nende asjade ja kohtade ülesotsimisel, aga kui teisi vaadata, siis nemad ka niisama ei istu vaid ikka tegutsevad ringi. Samas nii läheb aeg kiiremini. Palk on 3.48 tunni eest.

Nii see töö siis on. Aa, üks asi veel tuli meelde, mis mulle meeldib. See on papi ladumine. See tähendab seda, et kõik pappkastid mis jäävad poes üle lõhutakse ära ja laotakse ühe euroaluse peale. Aga seda peab tegema nii et annaks sinna ikka palju panna, nii et ei läheks üle serva ja ei oleks nii et keskelt kõrgem ja äärtest madalam. Siis tuleb niimoodi targalt paigutada ja on selline nagu loomingulisem töö. Natuke nagu tetrise mäng, et kuhu mingi tükk sobib. 




laupäev, 24. oktoober 2020

Palverännakust

Palverännak võttis mul aega kokku 3 nädalat ja 2 päeva. Kokku oli kirjade järgi 465km. Nii et päevas siis käisin ~20km. Seda on ikka suht vähe. No tegelikkuses vast keskmiselt käisi ikka nii 25km kuid mõne päeva tegin 10km ka, sest mõtlesin, et kus mul kiiret ja nii et siis sellepärast. Kõige pikem oli vast mingi 33km.



Alustasin ühel teisipäeva hommikul nii et käisin Pirital hommikusel missal ja siis hakkasin astuma. Või no tegelt läksin ühe hotelli fuajees netti ja üritasin tõmmata veel muusikat mida kaasa võtta ja siis õhtul jätsin arvuti oma koorijuhi kätte hoiule, kelle majast tee juhuslikult mööda läks.

Mõtlesin, et on parem internetti mitte kaasa võtta, kuna siis oled ikka ühe jalaga looduses aga teisega feisbukis. See oli veidi tülikas, kuna see rada looduses tähistatud ei ole ja siis pidin enne kõik kaardid välja printima kodulehelt printscreeniga. Kaart toimis päris hästi, ainult kui olid sellised päris metsarajad, siis eksisin tavaliselt ära. Tihti oli nii et väike metsarada ja siis oli mets maha võetud ja mingi risune lagendik kust mingit rada ei läinud. Siis ekslesin kuni jõudsin mingi teeni.

Huvitav miks need reavahed nii erineva laiusega tulevad....

Rada läks põhiliselt mööda väikesi külasid, kus olid vanad kirikud ja mõisad. Vahepeal ka natuke metsa ja rabasid, mõnel lühikesel alal kattus ka RMK matkaradadega. Suurim linn oli Põltsamaa.












Tunne oli nagu natuke selline maailmalõpuline, sest eriti inimesi kusagil ei liikund, siis vaatad neid mahajäetud ja lagunevaid mõisaid ja lehti langeb ja nagu oleks üksi siin maailmas.
Aegajalt olid raja
äärde pandud palvepingid. Need olid ainukesed asjad mille järgi sai aru, et ei kõnni niisama mööda külavaheteid vaid on ikka mingi kindel rada ja eesmärk. Pinkidel oli tavaliselt kirjas ka mingi mõtisklus või väike sõnum. Seal siis sai istuda ja mõelda ja palvetada.




Süüa tegin priimuse peal. Tavaliselt nii et keetsin vett ja siis jõin lahustuvat kohvi ja sõin paki kiirnuudleid. Siis panin kuuma vett termosesse ja nii sai lõuna ajal süüa sama asja aga vett ei pidanud eraldi keetma hakkama, päris kiire lahendus. Õhtul siis tuli jälle vett soojendada, söögiks valisin taaskord kiirnuudlid. Ja üllatav küll aga ära väga ei tüüdanud. Ja nälg ka väga suur ei olnud. Vahepeal siiski vahele sõin mõne kommi või halvaatüki ja siis ka loodusest õuna või marju mida leidsin. Ühekorra õnnestus püüda ka üks kala, mille praadisin lõkkes ära. Ühtede sõprade juures lüpsin ise kitse, et saada piima kohvi peale. 



Ööbimisega oli nii, et ööbisin kas telgis, mõne sõbra pool või raja poolt ära toodud ööbimiskohtades. Need kohad olid tihti mingid vallamajad või rahvamajad. Enamasti seal ööbimise eest raha ei küsitud, kui helistasid (tavaliselt samal päeval helistasin) tuli keegi ja tegi maja lahti ja näitas asjad ära. Need kohad olid päris huvitavad, kuna nägi sellist kohalikku olu natuke, aint see oleks tore veel olnud kui seal oleks inimesi ka olnud, tavaliselt pigem nii et sain võtme ja siis istusin seal omaette. Kui helistasin ühele kirikuõpetajale, et küsida ööbimist pastoraadis, oli kirikuõpetaja lahkelt nõus, kuid lisas igaks juhuks ka väikese õpetussõna: "vaata et sa siis pattu ei tee!". Üritasin mitte teha. 













Telgiga võrreldes olid sellised majutused ikka luksuslikumad - sai pesta ja köögis vett keeta ja soojem ka. Paaris kohas kohtasin ka inimesi. Üks selline koht oli Pilistvere, kus pastoraadis elas päris suur hulk inimesi - üks selline kommuun lausa ja siis veel mõned Ukraina ehitajad. Seal oli mul lausa kuninglik vastuvõtt, kuna inimesed olid väga sõbralikud ja avatud. Rääkisime palju palverännakust, erinevatest radadest ja üldse reisimisest. Õhtul tehti sauna, kus sai otse jõkke hüpata. Hommikul tehti mulle hommikusööki ja kaks inimest kõndisid umbes nii 5km minuga kaasa.

Teine kord kui inimestega kohtusin oli Kambjas, kus tahtsin ööbida pensionäride päevakeskuses aga see naine kes mulle ukse lahti pidi tegema oli just minemas piiblitundi, mis toimub Kambja kirikus 1x kuus. Nii et päris hea ajastus. Siis läksin ka sinna ja sain arutleda teemal: kes pääsevad taevasse? Osalejaid oli nii 7-8. Pärast tuli välja et ka kohalik kirikuõpetaja on kõva palverändur. Tema oli kõndinud päevas umbes nii vähemalt 40km ja arvas, et palveränduri kott võiks kaaluda mitte rohkem kui 7kg. Minu oma oli 20 kg ringis.










Ja siis kolmas ööbimisvarjant oli muidugi kõige toredam -- sõprade juures. Üritasin enne teeleasumist mõelda, kes võiks raja lähistel elada. Tänapäeval on muidugi see, et tead pigem inimese e-maili aadressi kui päris aadressi. Aga mõned ikka leidsin -- kokku 8+ üks sõber kelle juures ööbisin pärast palverännu lõppu ja kellega sain Tartu. Need olid toredad õhtud, sest sai rääkida. Kui ikka mitu päeva oled omaette, siis hakkad rääkimisest puudust tundma. Omaette kõvasti hakkasin tegelikult rääkima juba teisel päeval. Paljudel ei olnudki kunagi külas käinud, nii et see oli ka tore ja huvitav ja see et sai paremini soojas toas välja magada ja head paremat süüa. Ka sauna sain sõprade pool mitmel korral. 

Telgis ööbisin siis kui parasjagu head öömajakohta tee äärde ei jäänud või kui oli nii ilus ilm, et tundus lahe kas lõket teha või tähti vaadata või oli lihtsalt mõni lahe koht. Mõned korrad kui jäin pimeda peale siis ööbisin ka mingis täielikus võsas.
Ilmad olid väga ilusad. Lihtsalt isegi uskumatu et nii soe ja päikseline oli enamus aega. Üks päev oli hästi tormine, aga pigem oli tugev tuul. Sellist suurt vihma ei saanudki. Paaril päeval oli veel veidi uduvihma, aga see eriti märjaks ei teinud. Jõudumööda käisin ka järvedes ujumas. Kahjuks mingeid suuremaid loomi ei näinud. Päris mitmed inimesed ikka mainisid oma juttudes ümbruses elavaid karusid ja hunte ja ilveseid aga jah, mina neid ei näinud. Ühes kohas nägin karu jälgi, asi seegi. Hommikuti ikka üritasin hästi vara tõusta, et oleks ilus ja näeks loomi, aga telk läheb siis just nii mõnusalt soojaks et väga raske oli tõusta. Mul on alati olnud raske vara ärgata.




Teepeal siis mõtlesin omi mõtteid. Mõni päev oli päris raske ka ikka, kui hakkasid mõtlema selliseid raskeid mõtteid. Teine päev jälle oli kergem. Kui väsisin oma mõtetest ära siis kuulasin audioraamatuid. Mul oli selline kõlar, mille saab panna kaela ja siis oli väga hea kuulata. Ja siis kõige lõpuks tavaliselt kuulasin lihtsalt muusikat. Vahel tekkisid sellised ilusad harmoonia hetked muusika ja looduse vahel, et kuidagi sobis kokku. Pauside ajal lugesin Piiblit ja muid raamatuid, mis kaasas olid. Vahepeal koorisin palverännu keppi ja tegin sinna natuke mustreid ja asju noaga. Ühele kampsunile tegin puust nööbid - isegi täitsa toimisid.

Kaks päeva olid sellised kus sain käia koos sõbraga. Oma õe Merikesega käisme kokku vist ligi 31 km. Ta pidas päris hästi vastu, või vähemalt mulle ei kurtnud väga. Oli väga tore elu ja asju arutada. Teisel päeval kõndisin koos Oliveriga, tema juures ööbisin ka paar päeva varem. Tagant järgi mõtlen, et ma vist rääkisin ikka väga palju, noh oli see suhtlemise defitsiit. Ideaalne palverännak vist ongi selline, et mingi aeg kogud üksi mõtteid ja siis saad neid arutada kellegagi ja saad teistelt uusi mõtteid. Ühel päeval käisid mul külas ka vanemad.











Nii see käimine siis oli. Selles mõttes hea aeg, et päev on paigas -- ärkad üles ja muutkui kõnnid. Ei pea pead murdma, et mida teha vaid muutkui lähed ja vaatad mida elu toob. Mäletan, et kui 100km oli veel jäänud, siis korra isegi ehmatasin, et oih, juba saab läbi.  Ja siis käisin natuke aeglasemalt veel. 

Loodan et sai natuke elu üle järgi mõeldud ja ennast kõrvalt nähtud. Eks need mõtted veel vast settivad mõnda aega, võibolla veel kunagi kirjutan sellest. Aga nüüd olen juba järjega Tartus ja juba leidsin ka tööd. Eks sellest kirjutan varsti täpsemalt. 
Igatahes kellel huvi on siis tasub täitsa käia läbi see rada. 








teisipäev, 13. oktoober 2020

Isal jälle juubel!







Polegi eriti vanemaks jäänud, isa. 

esmaspäev, 14. september 2020

 Homme siis alustan palverännakuga. Kokku peaks olema 460km umbes. Otsustasin et internetti kaasa ei võta, nii et eks ma siis muljeid kirjutan pärast.



 Esimene töökoht ei lasknud ennast kaua oodata. Nimelt leidsin selle haiglast 2 meetri kaugusel haigla hoovis. Kuna seal hakatakse juurdeehitusi tegema, siis kaevati seal maad ja välja tulid luukered. Eks igal haiglal ole omad väikesed saladused...

Läksin siis neid appi väljapuhastama. See oli väga tore töö, mulle väga meeldis. Seal on pinnas hästi liivane, sest on ju haigla liivalaia tänava kõrval. Liivalaia tänava nimi aga ma arvan tuligi sellest, et liiva oli laialt. Siis ongi see töö seal nagu liivakastis mängiks. See on nagu lapsepõlve hirm või unistus saaks tõeks, et tuleb luukere välja liivasees kaevates. 

Kaevatakse kellude ja lusikatega ja töövahenditeks on veel igasugu pintslid ja ka näiteks hambaorgid (no need mis on hambaarstidelgi). Tuleb hästi korralikult teha, et midagi ei liigutaks ära. Siis näeb mis asendis luukere on. Eriti neil asju ei ole, ainult mõnel on ristid kaelas. Lahe on ka see, et kohati on näha kirstu lauad, aga need on nii pudedad, et need saab pm lusikaga ära riisuda. 

Mul on ka selles suhtes huvitav, et kui muidu vaatasin luusid pildi peal siis saab nüüd vaadata päriselt ja luud on nii armsalt tuttavad oma kujult.  Päris sujuv üleminek. Lahe oleks mõne residendiga seal praktikumi teha kui veel haiglas töötaks. Ma kindlasti teeks, see oleks nii toredalt ootamatu neile, kui paluks tulla haiglasse tööriietes hoopis ja siis viiks sinna auku. Aga usun et kasulik. Võibolla järgmine aasta saab, sest nad pidid veel tulema kaevama sinna.  



kolmapäev, 9. september 2020

Akadeemiline 2

 Kui mõni on imestanud, et miks mu blogi nimi on akadeemiline kuigi jutt on selline lihtsavõitu, siis  see tuli kunagi sellest, et võtsin reisidentuuris olles akadeemilise puhkuse aasta. Ja siis sellel aastal reisisin kõvasti ja ühtlasi pidasin blogi, et teised võiksid lugeda ja kadestada või siis noh ikkagi kaasa elada pigem. 

Nüüd siis on minu elulugu sealmaal, et võtsin uuesti akadeemilise. Kuna aga töölt selliseid asju enam võtta ei saa, siis tähendab see seda, et ma tulin oma radioloogia töölt ära aastaks. Miks ma siis tulin, küsivad mõned. 

Hea küsimus. No mulle ühel päeval anti tööjuures diplom, kus oli kirjas, et olin töötanud juba 10 aastat. Siis mul natuke pani mõtlema, et kas siis nüüd muutkui töötangi niimoodi järjest veel 20 aastat ja siis lähen pensile. Ma ütlen, et ega sellel tööl midagi viga ei ole aga see on küll, et eks ta ikka selline ühetaoline elu ole, nagu vist lõpuks iga tööpuhul on. Ja siis tuligi jälle mõte, et peaks sellise pausi võtma. 

Seekord mõtlesin nii, et välismaale ei hakka minema. See viirus ju ka siin varitseb ja et siis olen kodumail aga teen mingeid teistsugusi töid. Täpselt veel ei oska öelda, et mida, aga esimese ropsuga mõtlesin, et võiks teha selliseid lihtsaid ameteid, et mida ise oled elujooksul tarbinud, et siis saada teada, mis tunne on ja mõista võibolla ka neid inimesi ja seda elu natukse paremini. No näiteks, et olla poemüüja kuna oled terve elu käind ju ise ka poes. 

Kuna eelmine akadeemiline algas mul palverännakuga, siis et oleks ikka traditsiooni, siis alustan seda aastat ka palverännakuga. Avastasin nimelt, et Eestis on tehtud ka selline rada ja päris korralik koduleht ja kaart ja kõik värk. See algab Pirita kloostrist ja lõpeb Vastselinas mingis kohas, kus vist oli kunagi mingi ime ka juhtunud nagu seal hispaania raja lõpuski. Hakkan minema järgmine nädal ja vast umbes 3 nädalat võtab see aega. Siis katsun tööd leida. 

Nii et siis sellised lood. Kes oleks arvanud. Proovin siia midagi kirjutada ka sellest aastast, et siis teised minu taolised saaks aru kas on mõtet võtta selliseid aastaid või pigem mitte. 

Loodame parimat!




neljapäev, 16. jaanuar 2020