Eile oli esmaspäev. Pidin jälle tööle minema. Kõik saigi alguse hommikul, sellest et ma ärkasin. Hommikul on mul selline väike traditsioon, et alati ma lükkan kella edasi vajutades ühte nuppu - 10ks minutiks. Olen enda üle päris uhke, sest ma vajutan unise peaga tavaliselt alati seda õiget nuppu, kui vaiutaks valet siis isegi see kell enam ei ärataks. Noh peale teist äratust ma siis tõusin üles ja kuna vaatasin et konverentsile enam ei jõua siis pesin ka hambaid. Muud mul hommikul aega teha ei olegi, sest ma ei tee kunagi kohvi sest ma joon seda haiglas. Nii on kord juba paika pandud mu enda poolt ja olgu siis see nii. Üksi on ju igav lihtsalt juua ja mulle kohvi ei maitse ka. Läksin siis tööle. Kuid mitte nii ruttu- ärgem rutakem sündmustest ette - ma läksin ainult autoni ja suur oli minu üllatus, kui ma nägin et auto klaas oli kinni tuisanud sellise külmunud kihiga, mida ma juba ülevalt aknast nägin, et kõik kraabivad oma autoklaase. Mul on selleks kraapimiseks pooleks läinud parkimiskell, mis ongi sellepärast pooleks läinud, et ma temaga klaasi kraabin. Tavaliselt ei viitsi kogu akent ära kraapida. Teen sellise paraja pilu ja siis hakkan minema - väike põnevuse moment on ka siis. Ja vaikselt hakkab puhur akent sulatama ja samal ajal hakkab ka minema soemaks seest - lõpuks juba näeb täiesti hästi välja kui oled kohale jõudnud, mis iseenesest on mõttetu, sest mis kasu sellest on kui sa istud haigla ees autos ja näed hästi välja küll aga ei sõida - siis seda ma ei teegi, sest see on nii mõttetu ja nii jääks rämedalt tööle hiljaks kui seal niimoodi istuksin. Minnes kuulan ka raadiot, pool vägisi, mu elus on muidugi olnud ka perioode kus ma ei kuulanud ühel päeval. Tööl ei saanud ma sellel päeval eriti tööd teha. Koguaeg tuli erinevaid asju vahele ja siis jälle keegi istus minu laua taga kuni lõpuks ei olnudki mul enam kohta. Otsustasin siis minna kalevi kergejõustiku halli jooksma, seniks kuni töökohtade seis paraneb. Algul oli seal vähe inimesi, seejärel tuli lisaks palju inimesi, nii et lõpuks olime kõik koos nagu üks töökas mesilaspere kandmas mett oma tarusse piltlikult kui ma väljendan, või siis sipelga pesaga võib seda võrrelda. Või siis antiloobi karjaga või mistahes karjaga ainult et me ei söönud seal vaid ikka tegime sporti. Või võib ka öelda, et me olime nagu üks mets - puu puu kõrval ja osad olid nagu väikesed puud, kes siis olid lapsed ja osa oli nagu võsa - noh võsa olid need kes sulle teepeale jäid ette, kuigi ka neist võivad sirguda kunagi suured puud. Meie käed siis täpsemalt olid nagu okste rollis ja keha oli tüvi ja jalad olid juured - mida suuremad juured on seda suurem puu - mida pikemad jalad, seda pikem on inimene! Ma olen siiamaani hoidnud ennast tagasi kõrgust hüppamast, sest muidu hüppan oma jala kohe haigeks. Rohkem painutan tulevase painutusvõistluse tarvis ja seekord tõstsin ka igasugu kange. Alati kui ma neid kange tõstan, mõtlen samal ajal ka elu mõtte üle, sest see kangi tõstmine tundub nii mõttetu. Samas jälle nii lähevad musklid hästi suureks. Kõik imestasid, et miks ma nii hilja tööl olin. Selgitasin neile siis üksipulgi kõike nagu ma siin juba kirjutasin - nii tulebki välja, et tööjuures me ikka vahel omavahel räägime, mitte igaüks ei vaata omaette arvutist pilte. Vahepeal tuli sekretär minupeal mõõtma oma raudrüü pikkust, mida ta seal lauaall salaja koob kui patsente ei ole - ta lubas ka tuua homme pilte sellest, kuna kõigile tundus hämmastav, et ta selliseid asju teeb - soomusrüüsid nimelt. Päev oligi selleks korraks nagu läbi, mis tööd puudutas - õppisin veel kiirelt ära kuidas öelda venekeeles - kas sa mõnitad mind? ... ja siis ütlesin seda kõigile vene rahvusest töötajatele harjutamise mõttes. Enne päris ära minekut veel vaatasin korra üle ühe tuttava patsiendi, kes meil on seal haiglas. Täna oli päris eriline päev, see tähendab siis eile, kuna mulle tuli külla Hanna. Tavaliselt inimesed ei viitsi tulla
lasnamäele, kuna see asub nii kaugel aga Hanna on teisest puust. Temaga on väga huvitav rääkida, sest ta on mu iidol olnud juba lapsest saadik. Sain mitmes osas palju targemaks ja loodetavasti saab temast minu esimene tuttav punkar kelle käest ma saan igasugu selliseid küsimusi küsida, mida võõraste käest ei julgeks. Päev oligi selleks puhuks peaaegu ühelpool. Vana tava kohaselt veel korraks tegin arvuti lahti ja vaatasin kõik tavalised leheküljed üle, mida ma alati vaatan - noh postimees ja mõni blogi ja mail ja... siis vaatasin et kell on juba 11. Mul on viimasel ajal see plaan olnud, et nagu Valdur käskis siis nii kui kell 11 saab - ma kohe magama. Seekord siis logisin ennast onlinest välja kell 11 et kõigi moraal ikka kõrge püsiks, kes mind endale eeskujuks seavad ja kuulasin veel ära ühe neegerteadlase kõne teemal, et kreatsionismi ei tohiks ameerika koolides ikka õpetada, kuna ta pidurdab teaduse arengut. Noh jah, ma ise muidu´ka kreatsionist ei ole. Ja siis läksin magama. Selline päev mul tuli seekord... keskelt läbi võttes ikka lahedam kui mõni tavaline päev, sest eks ma sellepärast kirjutasingi siia ka sellest, et te ka võiks näha mis elu ma elan.