Ärkamine

Elas kord ühes metsas kana. Kana oli väike ja pruun,  et ta ümbritsevatest puudest ei eristuks ja  jääks nii ka märkamata rebastele, kes alailma temale jahti pidasid. Kana oli teinud endale toreda pesa, kus oli seitse muna. Munad olid valged, kuigi kana ise oli pruun. Kana oli oma munade üle väga uhke kuna oli ta ju need ise munenud ja veel meeldis kanale see, et kui need munad tal pesas olid, siis üks oli keskel ja ülejäänud selle ühe ümber moodustasid justkui nagu lilleõie. Kanal oli plaanis sellele õiele varsti veel ka vars ja lehed muneda, et kõik oleks veelgi täiuslikum. Kui kana parasjagu oma munade otsas istus, oli kõik rahulik, sest rebased, kes ta pesast alalõppmata mööda käisid ei pannud midagi tähele. Piisas aga kanal korraks mõnda tera nokkima minna, kui  väike munadest lill pesas köitis kogu metsarahva tähelepanu. Sestap ei julgenudki kana kunagi pesalt ära minna. Kuna tal siiski aga kõht vahel tühjaks läks lahendas ta asja sellega, et ajas oma kaela hästi pikaks ja nokkis nii terasid oma pesa ümbert nii kaugelt kui ulatas. Rebased jagasid selle aga peagi ära, sest olid nad ju oma tarkuse poolest metsas vanast ajast juba kuulsad. Nii nad siis puistasidki teri parasjagu pesast nii kaugele, et kana ei ulatanud neid enam pesast nokkima, kuid samas siiski terade isuäratav lõhn tema ninasse kandus. Kana võitles kaua selle kiusatusega, proovides välja mõelda, kuidas saaks terad ilma pesalt lahkumata kätte. Kuna ta aga midagi head välja ei suutnud mõelda, sest kes siis ikka suudaks oma kavalusega juba vanast ajast kuulsate rebastega võistelda, otsustas ta lõpuks, et ei jää muud midagi üle kui paluda abi kukelt. Kukega oli aga alati palju probleeme. Esiteks see, et ta vahetpidamata täiest kõrist kires, siis oli ta veel alati väga tähtsust täis ja peale kõige selle rippus tal lõua all mingi punane pehme asi, mis kanal alati südame pahaks ajas. Nälg sai aga seekord kanast võitu ja varsti seisiski kukk pesa serval ja kukeleegutas nii nagu vähe jaksas. "Ole ometi vait", ütles kana talle tusaselt. "Ole ise vait" ütles kukk. "No mina ju ütlesingi vaikselt lihtsalt, et ole vait", vastas kana. "See ei loe", ütles kukk, "sest ikkagi sa rääkisid ju". "No aga normaalse häälega võibki ju rääkida" vaidles kana vastu. "Ei või", ütles kukk seepeale. "Võib küll", ütles kana. "Aga mul on uhkemad suled kui sul", üritas kukk nüüd teemat vahetada, kuna sai aru, et hakkab vaidluses alla jääma. "Aga sa ei oska muneda" käis seepeale kana oma trumbi välja. "aga, aga.. " ei tulnud kukkel nii kiiresti ühtegi uut mõtet. "No vot", ütles kana võidukalt ja korraga oli tal koguni hea meel, et need terad olid pesast nii kaugele pandud ja ta sai kukele lõpuks ometi koha kätte näidata.  Rebastel, kes kõike seda jutuajamist sealtsamast lähedalt põõsast pealt kuulasid ja salamisi just kukele olid pöialt hoidnud, hakkas nüüd kukest väga kahju. Rebaste kurbus muutis ka kuke enda härdaks, nii et ta silmad niiskeks tõmbusid ja nokk kergelt värisema hakkas. Kuna kana oli omas südames tegelikult aga väga hella loomuga, siis muutus ka tema nüüd omakorda kurvaks, nähes seda kurbust, mis oli ootamatult tekkinud selles muidu suhteliselt rõõmsameelses metsas ja ta mõtles, et ikkagi lõppkokkuvõttes oli paha, et need terad sellest pesast nii kaugele olid pandud. Ka rebased mõtlesid, et nad ei pane enam teri kunagi pesast nii kaugele, et kana neid kätte ei saaks ja kukk mõtles, et nüüdsest peale tahab ta olla hoopis parem lind ja teha kõigile pigem hästi palju head kui midagi halba. Põder lubas, et ei söö enam noorte puude latvasid, karu ei rüüstanud enam mesipuid ja hunt ei murdnud loomi enam kunagi muu kui suure nälja pärast.  Nii tulgi selles metsas ärkamine - nii lihtsalt ja loomulikult ja samas nii ootamatult, kuigi rebased olid juba ennegi mõelnud, et just neist ilusatest valgetest munadest võikski sündida midagi niisama kaunist ja täisulikku nagu need munad ise olid...

Elas kord väike sipelgas. Ta elas paksus metsas sipelgapesas. Ta elas seal koos oma sõpradega. Ühel õhtul otsustasid nad minna välja jalgpalli mängima. Nad ronisid kännu otsa kus oli hea tasane. Kuna neil aga ei olnud palli, siis hakkasid nad vaikselt pesa poole tagasi liikuma. Üks sipelgas tegi ettepaneku teepeal midagi laulda, et nii on lõbusam astuda. Siis läksid kõik vaidlema, et mis oleks hea laul mida laulda. Üks noor sipelgas pakkus, et võiks laulda laulu "Sure, sipelgasiil!" Teised jälle ütlesid, et tegelikult sellised laulud ei ole head, sest ka su vaenlased on tegelikult inimesed. Siis pakuti "Ta lendab mesipuu poole", seda jälle keegi ei osanud. Lõpuks võttis sõna üks väga vana ja auväärne sipelgas, kes ütles, et võiks laulda "Me kelgule, me kelgule võiks tulla veel üks laps". Talle ei julgenud keegi midagi vastu öelda ja nii lauldigi see laul ära. Tagasi jõudes olid kõik väsinud, aga õnnelikud!

Armas blogilugeja, kes sa muretsed, et ma ei ole ammu midagi kirjutanud!

Ma mõistan su muret!

 Nagu ikka kipub minema, jäid mul osad tööd veel kirjutamata. Juulis ja augustis tegin põhiliselt kahte tööd. Üks oli turvamehe töö ja teine taksojuhi töö (Boltiga). 

Turvamehe asju tegin niimoodi, et mind pandi kirja ühes firmas ja siis seal käib nii, et nad saadavad iga kuu pakkumised, et mida ja keda valvama peab ja siis sa saad ise valida. Kui ei taha siis ei pea ka üldse midagi valvama. Selles mõttes on hea. Siis ma selle järgi hakkasingi võtma, et mis tundus huvitav ja mõni asi ka selle järgi, et oleks midagi täiesti uut minu jaoks.  Esimene töö oli seal Rally Estonial. Ühel päeval olin seal raja kõrval päris hea kohapeal ja siis vaatasin rallit. Pidi vaatama ka et keegi teele ei jookseks, aga kuna seal ühtegi inimest ei olnud, siis ei pidanud tegelt midagi tegema. Teisel kahel päeval olin publikualal. Seal ka ei oskand eriti midagi teha. Keegi korda ei rikkund. Aga sai sellise ralli kogemuse kätte, ma varem polnud kunagi käinud vaatamas. 

Siis järgmine töö oli Viljandi Folgil. Seal mind pandi metsavahele neid inimesi taga ajama, kes tahtsid ilma piletita sisse minna. Seal oli nii, et päeval lihtsalt passisid, kui pimedaks läks siis hakkasid poistekambad seal vaikselt luurama. Neid siis vahepeal ajasin taga, et endal oleks huvitavam. Aga noh, kes tahtis, see ilmselt ikka lõpuks kusagilt sai sisse, sest ega sa neile muud saand teha kui püüdsid kinni ja viisid sinna metsa tagasi, kust nad siis jälle sisse hiilima hakkasid. 

Siis käisin veel mõnel kontserdil ja muusikaüritusel. Üks oli näiteks Narvas. Seal oli muidu kõik rahulik aga oli üks selline kahtlane kiilakas hästi suur ja hästi purjus mees, kes koguaeg tuias inimeste vahel ja hakkas kõigiga rääkima ja siis pidi teda jälgima. Täpselt selline mees, kellega nagu ei tahaks väga kaklema hakata. Samas tal oli suht palju sõpru seal, kes siis vahepeal temaga tegelesid. Nii et lõpuks ei pidanudki temaga võitlema. 

Mul on imelik olla turvamees, sest ma näiteks ei ole kunagi isegi korralikult kakelnud kellegagi. Siis ikka mõtlesin, et millal siis tuleb esimene kord. 

Mõned korrad töötasin ka ööklubis. Seal siis kohe ikka näidati, et kuhu need pätid pikali väänama peab. Aga võta või näpust, mul mingeid suuri jamasid seal ka ei juhtunud. Paar purjus inimest pidin välja viima aga nad läksid suht rahulikult. Ühte kaklust pidin natuke ikka lahutama kaa, aga see oli selline, et naine peksis meest ja oli tal särgi puruks tõmmand. Aga minuga ta kaklema õnneks ei hakkand. 

Ööklubis tundus veel üks huvitav töö see koristaja töö. Kuna seal iga mingi paari minuti tagant aeti mõni jook maha siis see koristaja suht koguaeg pidi oma lapiga seal tantsijate vahel ringi liikuma, mis oligi kaa siis selline nagu omamoodi tants. 

Tegin ära ka turvamehe koolituse ja mingi eksami, nii et nüüd võin elu lõpuni olla turvamees kui tahan. Mul on mingi tase nr. 3 vist oli. 

Tartus ma miskipärast Bolti sõita ei saanud st. sain aint toitu vedada aga taksoks oli mu auto napilt liiga vana. Aga Tallinnas sobib. 

See jällegi selline huvitav ja uus kogemus. Meeldis sellepärast, et see ka ikkagi selline klassikaline töö nagu. Selle äppiga suht libedalt läheb kõik. Inimene tellib ja äpp näitab kust peale võtta ja kuhu viia. Selline suht mugav töö. 

Algul oli imelik, et kõik inimesed läksid sinna taha istmele, mitte ei tulnud kõrvale. Niimoodi unusta või vahepeal ära, et sul keegi seal taga istub. Siis algul oli natuke ikka ebamugav tunne ka, et kas ma peaks rääkima midagi või kuidas... aga tundus, et enamused pigem väga ei tahnud ise ja vist tuleb välja, et taksodes väga ei räägita. Ma ka siis tegin nii, et kui nad ise rääkima ei hakanud siis ka ei hakanud. 

Mis mulle meeldis selle taksojuhi ametis oli see, et sai olla nagu natuke selline teiste elude pealtvaataja. Et oled ühe õhtu jooksul väike osa paljudest erinevatest eludest ja siis elad jälle oma elu edasi. Huvitavam oli siis kui oli mingi seltskond, kes omavahel rääkis. Siis sai nagu veel rohkem sisseelada nende maailma.  

Erinevad inimesed on erinevate lõhnadega. 

Taksojuhina teenis natuke nagu paemini kui toiduvedamisega. Ja lihtsam ka, ei pea ise käima autost väljas. Ja huvitav on see, et niipalju sõitjaid, et ma praktiliselt kunagi ei pidanud ühtegi tellimust ootama. Muutkui sõidad niipalju kui vähe jõudad. 

No vot. Nüüd saidki enam-vähem kõik tööd vist kirja. Üks oli veel selline nädalane kiirpesula hooldamine. Ma ei tea kas seda kirjutasin. Seal pidi igasugu lahuseid mõõtma seal ühes ruumis ja siis neid kabiine pesema ja siis prügi koristama. Oli täitsa okei töö. Mulle vist selline kojamehe amet täitsa kaa meeldiks.

Nüüd siis septembrist käin jälle haiglas tööl aga olen endiselt vahepeal sõitnud Bolti ja siis teinud neid turvamehe valvamisi. Nii on päris hea, selline vaheldusrikkam. 

 Mais juunis oli mul siis öö ja päev vastupidi. Oli huvitav kogemus küll. Ümberharjumine võttis mingi nädal ja paar päeva peale. Algul oli raske päeval magada. Magasin 3 tundi ja siis ärkasin üles ja mõtlesin, et juba õhtu. Iga päevaga aga läks see une aeg pikemaks, kuni siis lõpuks juba magasin normaalselt 7-8 tundi päeva jooksul. Pärast tagasi harjumine läks kiiremini, mingi 5 päeva vast. Siis sain kohe öösel normaalselt magada, ilmselt sellepärast. 

Üks asi, mis oli naljakas oli see, et elasin samas päevas nagu kaks korda -- magasin oma päevaune ära ja tunne oli, et nüüd on uus päev, aga kalendiri mõttes oli ikka sama päev. See oli selline veider tunne natuke.  

Aga kõige suurem ime ja äge asi oli ikka see, et tõepoolest see oligi võimalik -- kell on 4 öösel ja sa ei ole üldse unine, täiesti normaalne ja tavaline olek ja päike tõuseb ja kõik teised on pool koomas ja sina täiesti värske. Uskumatu!!!

Sellel ajal tegin posti vedamise tööd. See algas kusagil 3.30-4 ja post pidi olema veetud kella 7-ks. Nii et sobis minu uude rütmi ideaalselt. Hästi ka selles mõttes, et muidu oleks võibolla liiga palju toas istunud, aga siis kindlal ajal pidi välja minema. Ja aja mõttes oli selline väga ilus, täpselt päikese tõusu aeg. 

Posti vedasin ma päris kesklinnas, raekoja platsi ümbruses ja toomemäel ja vedasin jalgsi nii et lehed olid kärus. 

Töö oli algul ikka päris selline tähelepanu nõudev. Üks vihik on ees, kus on kirjas kuhu mis leht läheb ja siis lisaks on ajakirjad ja kirjad ja mingid aadressiga reklaamid.  Nii et pea ikka päris saab vatti, et korraga niipaljusid asju jälgida ja et midagi ära ei unustaks. Koridoridesse saab sisse võtmetega, mis on ühes suures kimbus ja kodeeritud. 

Algul siis mind õpetati välja mingi 4 päeva jooksul, kus käisime kahekesi ühe teise töötajaga. Siis hakkasin tegema üksi. Ikka juhtus seda ka, et lõpetasin oma ringi ära ja mingi leht oli üle või puudu. Siis pidi helistama ja üles tunnistama. Aga väga kurjaks keegi ei saanudki. 

Palk oli 4.35 tunnis. Tundus ikka suht väike arvestades seda väga varast tööaega ja seda, et tunni jooksul ikka panind mingi 60 lehte ära ja suht tähelepanelikult kõike pidi jälgima. Võrdluseks, sama raha võid saada Boltiga toitu vedades isegi vahel ainult ühe toidu kohaleviimisega. Lohutuseks muidugi võib öelda, et oleks ma töötanud 5 kuud, siis oleks tasu tõstetud 5 sendi võrra tunnist ja oleks ma töötanud 5 aastat, siis oleks palk tõusnud juba 15 sendi võrra. 

Kokku vedasingi posti pea 2 kuud. Lõpuks ikka tekkis teatav vilumus, nii et kui olid ainult põhi lehed, siis juba peast teadsid, et kelle mida ja mis võtmega ja kuhu. 

Hommikuti oli inimesi suhteliselt vähe liikvel tavaliselt aga nädalavahetuseti oli ka vahel päris möllu. Kuna ma seal täiesti kesklinnas olin, siis kui koroona piirangud lõppesid ja peod algasid, siis oli ka kella 4 ajal teinekord linn rahvast täis. Siis sain mõne purjakil inimesega juttu rääkida  ja oli kohe natuke lõbusam. Kui olid tavapäevad, siis olid mu kaaslasteks tavaliselt kojamehed, kes ka juba väljas olid ja vaikselt prügi korjasid. Mõnes kohas sain lehed anda ka mõne asutuse öövalvuri kätte ja ühe Kallega rääkisime tavaliselt natuke juttu kaa. 

Toomemäel ootas mind mõnel päeval üks tore kass, kes magas ühe tooli peal. Kui ma mööda tulin siis ta hüppas püsti ja tahtis pai saada ja siis vahel tuli natuke maad minuga kaasa. 

Öösel on muideks nii, et tänavatel on valitsejateks varesed. Nad on öösiti kohe hoopis teistsugused kui päeval. Sellised kuidagi julgemad ja domineerivamad. Tavaliselt on nad hommikuks kõik prügikastid pahupidi puistanud ja päris tore on istuda ja vaadata kuidas nad seda teevad. Ka teised linnud on suht julged öösiti. 

Aga peale töö tegemise nägid mu päevad siis välja umbes nii, et hommikul ärkasin (siis õhtul tegelikult) ja tavaliselt siis ajasin Markuse ja Eduardiga juttu ja tegime vahel mõne tiiru kuhugi kuni nad siis 2-3 ajal vaikselt ära vajusid. Siis tavaliselt tegin toas arvutis midagi ja siis läksin tööle. Vahel käisin ka linnapeal või tegin trenni. Ükskord läksin näiteks jõusaali kell 3 öösel ja üllatuseks oli seal veel peale minu 7 inimest. Siis hommikul peale tööd käisin jooksmas või tegin muud trenni. Siis oli nii, et oli juba pikalt olnud valge, aga inimesi ikka ei olnud veel väga. Mõni päev käisin ka mõne varajase ärkajaga hommikukohvi joomas ja nii need päevad läksid. 

Kui posti vedamisest olid vaba päev (pühapäev), siis üritasin ringi sõita kusagil. Siis alustasin pimedas ja teepeal siis vaikselt läks järjest valgemaks.  Proovisin minna kusagile ilusasse kohta, kas rabasse või niisama loodusrikkasse kohta. Loomi nägi varahommikuti päris palju. 

Tore oli ka see, et kui poolepealt hakkas kuumalaine, siis olid ööd eriti mõnusad - soojad aga mitte palavad. Siis samas oli jälle päeval natuke raskem magada. 

Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et mulle väga meeldis see vahetus ja hakkasin mõtlema, et äkki saaks mingi aasta jälle uuesti teha. Just see hommikune päiksetõusu aeg oli lahe, selline ilus valgus ja udu ja samas sürrilt vaikne ja inimtühi. Nii et tundsin sellest täitsa puudust algul. Ja see oli ka naljakas, et kui päeval sõitsin rattaga tundus, et inimesi on nii palju et ei mahugi sõitma ja see oli kuidagi häiriv.

Lõpus mul kippus juba natuke minema segi see režiim, sest oli palju õelaste lõpetamisi umbes kell 3 päeval, mida ei tahtnud maha magada ja siis olid ka ööd jälle natuke unisemad. Nii et kui seda vahetust tahab teha siis peab vaatama sellise aja kindlasti, et ikka õnnestuks hoida seda rütmi. Ja eks seda aega leida ole raske, aga kui enne ei saa, siis pensionipõlves kindlasti. Ja ka posti võiks siis vabalt uuesti vedada. 

 Kusagilt jälle lugesin seda mõtet, et tee tööd mida armastad. Tundub selline ilus retsept õnnelikuks eluks ja kõik noogutavad oma peas. Mul aga tekib alati see küsimus, et kes siis need tööd ära teeb, mida keegi ei armasta?

 Paar viimast kuud olen töötanud Bolti toidukullerina. See nagu ei olegi õige töö, vähemalt tunne on selline, pigem nagu oleks mingi mäng. Saad teate kust toit peale võtta ja palju on aega sinna kohaleminekuks, siis võtad toidu ja saad teada kuhu viia ja viid ära. Väga selline lihtne. Mängu moodi tundub vist sellepärast, et kunagi sai GTA-s ka selliseid missioone teha ja kuna need teated tulevad telefoni, siis tundubki nagu oleks arvutimäng. 

Ühe viimise eest saad miinimum 2.75 euri, varem oli 3 ja söögiaegadel 3.60 aga nüüd natuke alandati. Nii et raha tuleb kuidagi kergemalt kui näiteks Grossipoes. Seal oli tunni palk vist mingi 4 euri umbes aga tööd pidi tegema kõvasti ja tempo oli peal koguaeg. Boltiga nii et kui 2 asja oled kohale viinud on see raha juba koos, kõige suurem vahe aga see, et keegi ei kamanda ega ütle millal võid istuda või astuda. Ise vaatad kas võtad kohe järgmise tellimuse või puhkad natuke. Selline suur vabadus. Tööle võid ka minna igal ajal, öösel või päeval kuidas ise tahad. Ja töötada niipalju kui viitsid või siis niipalju kui raha vaja on. 

Mulle meeldib rohkem teha seda rattaga. Siis ei lähe raha bensiini peale ja saab trenni aga muidu ka kuidagi on lahedam, et kulged mööda linna ja oled kuidagi selle linnaga rohkem üks :) 
Autoga vahel teen ikka kaa, autoga saab vahel teha pikemaid otsi, mille eest makstakse rohkem. 

Vot. Siis seda ma olengi teinud umbes 2 kuud nüüd. Aga tööpäevad on olnud suht erineva pikkusega, umbes nii et kui on igav või kui raha vaja. See ka hea selle töö puhul et raha makstakse välja iga nädala esmaspäeval. Ja üllatavalt hästi toimib see süsteem. Jamasid eriti mul ei olegi olnud. Ükskord pandi vale toit ja pidin uuesti tooma. Ükskord ajasin asjad ümber, kuna kotil tuli põhi ära, aga õnneks toit topsidest välja ei tulnud, natuke ainult väljast said liivaseks ja see tellija väga kuri ei olnudki. 

See on ainult nüüd halb, et kontaktide vähendamiseks on tihti nii, et jätad toidu uksetaha ja seda inimest kellele see läheb ei näegi. Oleks ikka huvitav näha, et mis näoga inimene toidu tellis. See on ka huvitav et näeb erinevaid kohti kuhu alati ise pole sattund ja neid hoove ja maja koridore. 

Ühe korra olen saanud toidu viia ka tuttavale. Juba ammu ootasin, et millal mõni tuttav tuleb ja lõpuks ikka tuli. Ta tegi must pildi kaa!

Nüüd aga mai kuust algas mul huvitav projekt -- vahetasin ära öö ja päeva. Mõned küsivad et miks? No ma isegi ei oska öelda aga juba ülikoolli päevadest on mul see mõte olnud, et oleks tore proovida. Idee on siis selline, et magad päeval ja töötad öösel, nii et kellaajad jäävad enamvähem samaks: ~ 19 õhtul ärkan ja 11 hommikul magama. Miks see mulle lahe tundub, on esiteks see, et kuna ma olen muidu siuke õhtuinimene rohkem, siis ma kunagi elus selge silmaga tavaliselt päikesetõusu või varahommikut ei näe. Nüüd siis on see võimalus. Sellepärast valisin ka mai ja juuni selleks, et läheks võimalikult vara valgeks. Teiseks tundub lahe see, et elad siis justkui kusagil paraleelmaailmas, sinujaoks on keskpäev aga tänavad on tühjad ja inimesed kadunud. Nagu mingis maailmalõpu järgses filmis. 

Aga noh, näeb siis kuidas tegelikult on. Praegu ma alles harjun siin selle režiimiga. Esialgu ikka oli nii et hommikuks väsisin ära ja päeval magasin katkendlikult aga nüüd järjest paremaks läheb. Nii et varsti ilmselt olen täiesti ära harjunud. 

Päeval hoian telefoni väljas, nii et minuga saab kontakti siis hommikul ja õhtul rohkem ja muidugi ka öösel. Nii et kui kellelgi on öösel igav siis võtke ühendust. Või kes on varase ärkamisega, võime teha hommikukohvi!

Tööle hakkan postivedajana. Töö algus kell 4 hommikul. Aga kuna see vaid paar tundi, siis vaatan vast mingit muud tööd veel.