Nagu ikka kipub minema, jäid mul osad tööd veel kirjutamata. Juulis ja augustis tegin põhiliselt kahte tööd. Üks oli turvamehe töö ja teine taksojuhi töö (Boltiga). 

Turvamehe asju tegin niimoodi, et mind pandi kirja ühes firmas ja siis seal käib nii, et nad saadavad iga kuu pakkumised, et mida ja keda valvama peab ja siis sa saad ise valida. Kui ei taha siis ei pea ka üldse midagi valvama. Selles mõttes on hea. Siis ma selle järgi hakkasingi võtma, et mis tundus huvitav ja mõni asi ka selle järgi, et oleks midagi täiesti uut minu jaoks.  Esimene töö oli seal Rally Estonial. Ühel päeval olin seal raja kõrval päris hea kohapeal ja siis vaatasin rallit. Pidi vaatama ka et keegi teele ei jookseks, aga kuna seal ühtegi inimest ei olnud, siis ei pidanud tegelt midagi tegema. Teisel kahel päeval olin publikualal. Seal ka ei oskand eriti midagi teha. Keegi korda ei rikkund. Aga sai sellise ralli kogemuse kätte, ma varem polnud kunagi käinud vaatamas. 

Siis järgmine töö oli Viljandi Folgil. Seal mind pandi metsavahele neid inimesi taga ajama, kes tahtsid ilma piletita sisse minna. Seal oli nii, et päeval lihtsalt passisid, kui pimedaks läks siis hakkasid poistekambad seal vaikselt luurama. Neid siis vahepeal ajasin taga, et endal oleks huvitavam. Aga noh, kes tahtis, see ilmselt ikka lõpuks kusagilt sai sisse, sest ega sa neile muud saand teha kui püüdsid kinni ja viisid sinna metsa tagasi, kust nad siis jälle sisse hiilima hakkasid. 

Siis käisin veel mõnel kontserdil ja muusikaüritusel. Üks oli näiteks Narvas. Seal oli muidu kõik rahulik aga oli üks selline kahtlane kiilakas hästi suur ja hästi purjus mees, kes koguaeg tuias inimeste vahel ja hakkas kõigiga rääkima ja siis pidi teda jälgima. Täpselt selline mees, kellega nagu ei tahaks väga kaklema hakata. Samas tal oli suht palju sõpru seal, kes siis vahepeal temaga tegelesid. Nii et lõpuks ei pidanudki temaga võitlema. 

Mul on imelik olla turvamees, sest ma näiteks ei ole kunagi isegi korralikult kakelnud kellegagi. Siis ikka mõtlesin, et millal siis tuleb esimene kord. 

Mõned korrad töötasin ka ööklubis. Seal siis kohe ikka näidati, et kuhu need pätid pikali väänama peab. Aga võta või näpust, mul mingeid suuri jamasid seal ka ei juhtunud. Paar purjus inimest pidin välja viima aga nad läksid suht rahulikult. Ühte kaklust pidin natuke ikka lahutama kaa, aga see oli selline, et naine peksis meest ja oli tal särgi puruks tõmmand. Aga minuga ta kaklema õnneks ei hakkand. 

Ööklubis tundus veel üks huvitav töö see koristaja töö. Kuna seal iga mingi paari minuti tagant aeti mõni jook maha siis see koristaja suht koguaeg pidi oma lapiga seal tantsijate vahel ringi liikuma, mis oligi kaa siis selline nagu omamoodi tants. 

Tegin ära ka turvamehe koolituse ja mingi eksami, nii et nüüd võin elu lõpuni olla turvamees kui tahan. Mul on mingi tase nr. 3 vist oli. 

Tartus ma miskipärast Bolti sõita ei saanud st. sain aint toitu vedada aga taksoks oli mu auto napilt liiga vana. Aga Tallinnas sobib. 

See jällegi selline huvitav ja uus kogemus. Meeldis sellepärast, et see ka ikkagi selline klassikaline töö nagu. Selle äppiga suht libedalt läheb kõik. Inimene tellib ja äpp näitab kust peale võtta ja kuhu viia. Selline suht mugav töö. 

Algul oli imelik, et kõik inimesed läksid sinna taha istmele, mitte ei tulnud kõrvale. Niimoodi unusta või vahepeal ära, et sul keegi seal taga istub. Siis algul oli natuke ikka ebamugav tunne ka, et kas ma peaks rääkima midagi või kuidas... aga tundus, et enamused pigem väga ei tahnud ise ja vist tuleb välja, et taksodes väga ei räägita. Ma ka siis tegin nii, et kui nad ise rääkima ei hakanud siis ka ei hakanud. 

Mis mulle meeldis selle taksojuhi ametis oli see, et sai olla nagu natuke selline teiste elude pealtvaataja. Et oled ühe õhtu jooksul väike osa paljudest erinevatest eludest ja siis elad jälle oma elu edasi. Huvitavam oli siis kui oli mingi seltskond, kes omavahel rääkis. Siis sai nagu veel rohkem sisseelada nende maailma.  

Erinevad inimesed on erinevate lõhnadega. 

Taksojuhina teenis natuke nagu paemini kui toiduvedamisega. Ja lihtsam ka, ei pea ise käima autost väljas. Ja huvitav on see, et niipalju sõitjaid, et ma praktiliselt kunagi ei pidanud ühtegi tellimust ootama. Muutkui sõidad niipalju kui vähe jõudad. 

No vot. Nüüd saidki enam-vähem kõik tööd vist kirja. Üks oli veel selline nädalane kiirpesula hooldamine. Ma ei tea kas seda kirjutasin. Seal pidi igasugu lahuseid mõõtma seal ühes ruumis ja siis neid kabiine pesema ja siis prügi koristama. Oli täitsa okei töö. Mulle vist selline kojamehe amet täitsa kaa meeldiks.

Nüüd siis septembrist käin jälle haiglas tööl aga olen endiselt vahepeal sõitnud Bolti ja siis teinud neid turvamehe valvamisi. Nii on päris hea, selline vaheldusrikkam. 

 Mais juunis oli mul siis öö ja päev vastupidi. Oli huvitav kogemus küll. Ümberharjumine võttis mingi nädal ja paar päeva peale. Algul oli raske päeval magada. Magasin 3 tundi ja siis ärkasin üles ja mõtlesin, et juba õhtu. Iga päevaga aga läks see une aeg pikemaks, kuni siis lõpuks juba magasin normaalselt 7-8 tundi päeva jooksul. Pärast tagasi harjumine läks kiiremini, mingi 5 päeva vast. Siis sain kohe öösel normaalselt magada, ilmselt sellepärast. 

Üks asi, mis oli naljakas oli see, et elasin samas päevas nagu kaks korda -- magasin oma päevaune ära ja tunne oli, et nüüd on uus päev, aga kalendiri mõttes oli ikka sama päev. See oli selline veider tunne natuke.  

Aga kõige suurem ime ja äge asi oli ikka see, et tõepoolest see oligi võimalik -- kell on 4 öösel ja sa ei ole üldse unine, täiesti normaalne ja tavaline olek ja päike tõuseb ja kõik teised on pool koomas ja sina täiesti värske. Uskumatu!!!

Sellel ajal tegin posti vedamise tööd. See algas kusagil 3.30-4 ja post pidi olema veetud kella 7-ks. Nii et sobis minu uude rütmi ideaalselt. Hästi ka selles mõttes, et muidu oleks võibolla liiga palju toas istunud, aga siis kindlal ajal pidi välja minema. Ja aja mõttes oli selline väga ilus, täpselt päikese tõusu aeg. 

Posti vedasin ma päris kesklinnas, raekoja platsi ümbruses ja toomemäel ja vedasin jalgsi nii et lehed olid kärus. 

Töö oli algul ikka päris selline tähelepanu nõudev. Üks vihik on ees, kus on kirjas kuhu mis leht läheb ja siis lisaks on ajakirjad ja kirjad ja mingid aadressiga reklaamid.  Nii et pea ikka päris saab vatti, et korraga niipaljusid asju jälgida ja et midagi ära ei unustaks. Koridoridesse saab sisse võtmetega, mis on ühes suures kimbus ja kodeeritud. 

Algul siis mind õpetati välja mingi 4 päeva jooksul, kus käisime kahekesi ühe teise töötajaga. Siis hakkasin tegema üksi. Ikka juhtus seda ka, et lõpetasin oma ringi ära ja mingi leht oli üle või puudu. Siis pidi helistama ja üles tunnistama. Aga väga kurjaks keegi ei saanudki. 

Palk oli 4.35 tunnis. Tundus ikka suht väike arvestades seda väga varast tööaega ja seda, et tunni jooksul ikka panind mingi 60 lehte ära ja suht tähelepanelikult kõike pidi jälgima. Võrdluseks, sama raha võid saada Boltiga toitu vedades isegi vahel ainult ühe toidu kohaleviimisega. Lohutuseks muidugi võib öelda, et oleks ma töötanud 5 kuud, siis oleks tasu tõstetud 5 sendi võrra tunnist ja oleks ma töötanud 5 aastat, siis oleks palk tõusnud juba 15 sendi võrra. 

Kokku vedasingi posti pea 2 kuud. Lõpuks ikka tekkis teatav vilumus, nii et kui olid ainult põhi lehed, siis juba peast teadsid, et kelle mida ja mis võtmega ja kuhu. 

Hommikuti oli inimesi suhteliselt vähe liikvel tavaliselt aga nädalavahetuseti oli ka vahel päris möllu. Kuna ma seal täiesti kesklinnas olin, siis kui koroona piirangud lõppesid ja peod algasid, siis oli ka kella 4 ajal teinekord linn rahvast täis. Siis sain mõne purjakil inimesega juttu rääkida  ja oli kohe natuke lõbusam. Kui olid tavapäevad, siis olid mu kaaslasteks tavaliselt kojamehed, kes ka juba väljas olid ja vaikselt prügi korjasid. Mõnes kohas sain lehed anda ka mõne asutuse öövalvuri kätte ja ühe Kallega rääkisime tavaliselt natuke juttu kaa. 

Toomemäel ootas mind mõnel päeval üks tore kass, kes magas ühe tooli peal. Kui ma mööda tulin siis ta hüppas püsti ja tahtis pai saada ja siis vahel tuli natuke maad minuga kaasa. 

Öösel on muideks nii, et tänavatel on valitsejateks varesed. Nad on öösiti kohe hoopis teistsugused kui päeval. Sellised kuidagi julgemad ja domineerivamad. Tavaliselt on nad hommikuks kõik prügikastid pahupidi puistanud ja päris tore on istuda ja vaadata kuidas nad seda teevad. Ka teised linnud on suht julged öösiti. 

Aga peale töö tegemise nägid mu päevad siis välja umbes nii, et hommikul ärkasin (siis õhtul tegelikult) ja tavaliselt siis ajasin Markuse ja Eduardiga juttu ja tegime vahel mõne tiiru kuhugi kuni nad siis 2-3 ajal vaikselt ära vajusid. Siis tavaliselt tegin toas arvutis midagi ja siis läksin tööle. Vahel käisin ka linnapeal või tegin trenni. Ükskord läksin näiteks jõusaali kell 3 öösel ja üllatuseks oli seal veel peale minu 7 inimest. Siis hommikul peale tööd käisin jooksmas või tegin muud trenni. Siis oli nii, et oli juba pikalt olnud valge, aga inimesi ikka ei olnud veel väga. Mõni päev käisin ka mõne varajase ärkajaga hommikukohvi joomas ja nii need päevad läksid. 

Kui posti vedamisest olid vaba päev (pühapäev), siis üritasin ringi sõita kusagil. Siis alustasin pimedas ja teepeal siis vaikselt läks järjest valgemaks.  Proovisin minna kusagile ilusasse kohta, kas rabasse või niisama loodusrikkasse kohta. Loomi nägi varahommikuti päris palju. 

Tore oli ka see, et kui poolepealt hakkas kuumalaine, siis olid ööd eriti mõnusad - soojad aga mitte palavad. Siis samas oli jälle päeval natuke raskem magada. 

Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et mulle väga meeldis see vahetus ja hakkasin mõtlema, et äkki saaks mingi aasta jälle uuesti teha. Just see hommikune päiksetõusu aeg oli lahe, selline ilus valgus ja udu ja samas sürrilt vaikne ja inimtühi. Nii et tundsin sellest täitsa puudust algul. Ja see oli ka naljakas, et kui päeval sõitsin rattaga tundus, et inimesi on nii palju et ei mahugi sõitma ja see oli kuidagi häiriv.

Lõpus mul kippus juba natuke minema segi see režiim, sest oli palju õelaste lõpetamisi umbes kell 3 päeval, mida ei tahtnud maha magada ja siis olid ka ööd jälle natuke unisemad. Nii et kui seda vahetust tahab teha siis peab vaatama sellise aja kindlasti, et ikka õnnestuks hoida seda rütmi. Ja eks seda aega leida ole raske, aga kui enne ei saa, siis pensionipõlves kindlasti. Ja ka posti võiks siis vabalt uuesti vedada. 

 Kusagilt jälle lugesin seda mõtet, et tee tööd mida armastad. Tundub selline ilus retsept õnnelikuks eluks ja kõik noogutavad oma peas. Mul aga tekib alati see küsimus, et kes siis need tööd ära teeb, mida keegi ei armasta?

 Paar viimast kuud olen töötanud Bolti toidukullerina. See nagu ei olegi õige töö, vähemalt tunne on selline, pigem nagu oleks mingi mäng. Saad teate kust toit peale võtta ja palju on aega sinna kohaleminekuks, siis võtad toidu ja saad teada kuhu viia ja viid ära. Väga selline lihtne. Mängu moodi tundub vist sellepärast, et kunagi sai GTA-s ka selliseid missioone teha ja kuna need teated tulevad telefoni, siis tundubki nagu oleks arvutimäng. 

Ühe viimise eest saad miinimum 2.75 euri, varem oli 3 ja söögiaegadel 3.60 aga nüüd natuke alandati. Nii et raha tuleb kuidagi kergemalt kui näiteks Grossipoes. Seal oli tunni palk vist mingi 4 euri umbes aga tööd pidi tegema kõvasti ja tempo oli peal koguaeg. Boltiga nii et kui 2 asja oled kohale viinud on see raha juba koos, kõige suurem vahe aga see, et keegi ei kamanda ega ütle millal võid istuda või astuda. Ise vaatad kas võtad kohe järgmise tellimuse või puhkad natuke. Selline suur vabadus. Tööle võid ka minna igal ajal, öösel või päeval kuidas ise tahad. Ja töötada niipalju kui viitsid või siis niipalju kui raha vaja on. 

Mulle meeldib rohkem teha seda rattaga. Siis ei lähe raha bensiini peale ja saab trenni aga muidu ka kuidagi on lahedam, et kulged mööda linna ja oled kuidagi selle linnaga rohkem üks :) 
Autoga vahel teen ikka kaa, autoga saab vahel teha pikemaid otsi, mille eest makstakse rohkem. 

Vot. Siis seda ma olengi teinud umbes 2 kuud nüüd. Aga tööpäevad on olnud suht erineva pikkusega, umbes nii et kui on igav või kui raha vaja. See ka hea selle töö puhul et raha makstakse välja iga nädala esmaspäeval. Ja üllatavalt hästi toimib see süsteem. Jamasid eriti mul ei olegi olnud. Ükskord pandi vale toit ja pidin uuesti tooma. Ükskord ajasin asjad ümber, kuna kotil tuli põhi ära, aga õnneks toit topsidest välja ei tulnud, natuke ainult väljast said liivaseks ja see tellija väga kuri ei olnudki. 

See on ainult nüüd halb, et kontaktide vähendamiseks on tihti nii, et jätad toidu uksetaha ja seda inimest kellele see läheb ei näegi. Oleks ikka huvitav näha, et mis näoga inimene toidu tellis. See on ka huvitav et näeb erinevaid kohti kuhu alati ise pole sattund ja neid hoove ja maja koridore. 

Ühe korra olen saanud toidu viia ka tuttavale. Juba ammu ootasin, et millal mõni tuttav tuleb ja lõpuks ikka tuli. Ta tegi must pildi kaa!

Nüüd aga mai kuust algas mul huvitav projekt -- vahetasin ära öö ja päeva. Mõned küsivad et miks? No ma isegi ei oska öelda aga juba ülikoolli päevadest on mul see mõte olnud, et oleks tore proovida. Idee on siis selline, et magad päeval ja töötad öösel, nii et kellaajad jäävad enamvähem samaks: ~ 19 õhtul ärkan ja 11 hommikul magama. Miks see mulle lahe tundub, on esiteks see, et kuna ma olen muidu siuke õhtuinimene rohkem, siis ma kunagi elus selge silmaga tavaliselt päikesetõusu või varahommikut ei näe. Nüüd siis on see võimalus. Sellepärast valisin ka mai ja juuni selleks, et läheks võimalikult vara valgeks. Teiseks tundub lahe see, et elad siis justkui kusagil paraleelmaailmas, sinujaoks on keskpäev aga tänavad on tühjad ja inimesed kadunud. Nagu mingis maailmalõpu järgses filmis. 

Aga noh, näeb siis kuidas tegelikult on. Praegu ma alles harjun siin selle režiimiga. Esialgu ikka oli nii et hommikuks väsisin ära ja päeval magasin katkendlikult aga nüüd järjest paremaks läheb. Nii et varsti ilmselt olen täiesti ära harjunud. 

Päeval hoian telefoni väljas, nii et minuga saab kontakti siis hommikul ja õhtul rohkem ja muidugi ka öösel. Nii et kui kellelgi on öösel igav siis võtke ühendust. Või kes on varase ärkamisega, võime teha hommikukohvi!

Tööle hakkan postivedajana. Töö algus kell 4 hommikul. Aga kuna see vaid paar tundi, siis vaatan vast mingit muud tööd veel. 

 Mõtlesin et mida siis veel tööd teha? Ja silma jäi üks selline hull töökoht. Telefoni teel asjade müüja. See tundub üks hullemaid töökohti mida võiks pidada sest kellelegi ei meeldi ju kui talle helistatakse ja midagi pähe määritakse ja mulle endale ka ei meeldi. Ja siis kuidagi tekkiski tunne, et peaks proovima, et see oleks selline paras eneseületus ja ekstreemsem kogemus. 

Töö toimub seal üldjuhul kontoris, kus kõigil on selline oma laud, kus on arvuti ja kõrvaklapid ja siis sellised klaasist seinad on vahel. Covidi tõttu olid praegu aga paljud kaugtööle määratud, nii et kontoris oli peale minu veel 3-5 inimest. 

Esimesel päeval siis kõigepealt ülemus tegi mulle väikese loengu, näitas mis tooteid ma müüma pean. Need olid erinevad tervise tooted - toidulisandid ja vitamiini taolised värgid. Ja siis rääkis kuidas see müümine ikka käib, et ei tohi eitava vastusega leppida ja siis mis need kõik trikid seal on kuidas ikka oma tahtmist peale suruda. Ja siis ta lasi mulle tutvustuseks paar siis sellist positiivset müügikõnet, positiivset selles mõttes, et kus siis inimene oli ostnudki selle asja ära. Need olid sellised kohe päris natuke hirmutavad. Vastu võttis tavaliselt mõni pensionär, kes siis kohe häälest oli aru saada, et oli väga häiritud et keegi jälle midagi pakub ja siis talle seal muutkui räägiti, et olete meie hea klient ja ikka peaksite ostma. Kõige hullem oli üks selline, kus tädi kohe algul ütles, et tal lihtsalt ei ole raha ja ta ei soov midagi ja siis see ülemus ise rääkis ja rääkis ja lõpuks küsis aadressi ja ütles, et siis paneme varsti posti. Siis ma küsisin, et ta ju üldse ei nõustunudki sellega, et talle midagi saadetakse, mille peale ülemus ütles, et tema meelest ikka jutu sees nagu ütles jah. Siis lasi selle jutu uuesti ja tegelt oli nii, et ta seal kõnes ütles, et saadame teile siis uue partii ja et kas aadress on sama. Ja siis tädi ütles selle aadressi küsimise peale jah. 

Nii et tundus päris karm koht kus töötada. Mõtlesin, et mida ma siis ise nüüd pean tegema seal või kuidas käituma. Motivatsiooni andis natuke see, et kui ma ise helistan ja ei ole nii pealetükkiv, et siis ma nagu natuke nagu päästaks neid inimesi nende teiste müügiagentide käest. Otsustasin siis, et üritan olla selline helistaja keda ma tahaks, et mulle endale helistaks. Et ei ole pealetükkiv liiga ja kui inimene ikka keeldub, siis jõuga midagi suruma ei hakka. 

Esimest kõnet oli päris raske teha. Seal on helistamiseks üks programm. Sinna pannakse kuidagi mingid numbrid sisse. Kust need saadakse seda ma täpselt ei teagi. Aga on sellised erinevad nimekirjad. Kõige rohkem helistatakse korduvatele klientidele, kes on juba kunagi midagi tellinud ja neid siis moositakse, et uuesti midagi telliks. Sealt saadakse ka kõige rohkem positiivset vastust. Siis on järgmine grupp, kellele on tehtud mingi küsitlus enne ja nad seal on midagi niimoodi enamvähem positiivset vastanud nendel teemadel. Ja siis on ka päris mingi suvaline, kus on mida iganes numbrid. 

Tavaline kõne nägi mul siis välja niimoodi, et helistasin ja tutvustasin kust ma helistan. Ja siis kohe see inimene ütles, et ta ei ole huvitatud ja siis ma ütlesin, et olgu siis peale. Selle peale muidugi siis ülemus mulle jälle ütles oma laua tagant, et ma pean ikka rohkem müüma ja ei tohi lasta nii kergelt ära panna telefoni. Seal kõik kõned lindistatakse ja siis ülemus saab neid kuulata pealt. Ja siis muutkui niimoodi helistadki. Kui üks kõne lõpeb, siis teine number automaatselt hakkab helistama. Nii et päevas ikka helistasin ma pakun mingi 300-le inimesele vast küll. 

Seal nende varem juba  midagi tellinute grupis olid enamus inimesi pensionärid. Neist oli kahju küll, sest tundus, et paljudel oli see probleem, et tegelikult ei oleks tahtnud tellida aga kuidagi oli ikka neile midagi ära sokutatud. Päris mitmed ütlesid, et nad juba ainult mingeid kapsleid söövadki, et tahaks tavalist toitu ka vahepeal süüa. No ja siis oligi päris tore vahel näha, et kui sa kohe ütlesid, et no kui ei taha ei peagi ostma, et siis hääl läks neil kohe palju rõõmsamaks. 

Et mul endal elu oleks natuke huvitavam, siis võtsin sellise eesmärgi, et ikka saaks mõnega natuke pikemalt ka rääkida. No eks see müügi kohapealt ka vist ole hea kui jutupeale saad, aga niisama ka nagu huvitav. Siis mõnega ikka sain niisama ka rääkida. Ühe pea 90 aastat vana inimese käest küsisin, kas ta II maailmasõda mäletab. Ta päris hästi mäletas ja rääkis kuidas neil maja ja laut maha põlesid ja loomad põlesid sisse ja siis nad koos oma raseda emaga ja 5 lapsega kuhugi ära põgenesid ja elasid 2 nädalat lageda taeva all. Paari inimesega läks jutt Jumalale. See oli ka päris huvitav. Üks tädi käest küsisin, et kas tal mingeid palvevastuseid on ka elus olnud ja siis ta seal hakkas rääkima ja samal ajal mul see ülemus siis tuli minu laua juurde ja vaatas mulle kurja näoga otsa. Eks ta oli pealt kuulanud meie kõnet.  Ma ei saanud kohe ära ka lõpetada, sest ta nii innustunud rääkis. Siis kuulasin ja vaatasin ülemusega tõtt. Eks ma siis pärast sain pragada. Üks tädi rääkis, et ta müüb kindaid muidu turul aga nüüd on otsekui vangis selle Covidi tõttu kodus. Temalt ma siis hiljem kui Tallinnas käisin ostsingi käpikud, sest mul oli just üks kinnas ära kadunud. 

Kui niisama rääkida oli tore, siis seda sain küll aru, et sellist müügi juttu ma ikka eriti ei oska rääkida. Kui mõni küsis täpsemalt nende asjade kohta mida ma siis müüsin, siis suht konarlikult ikka läks see seletamine ja kokutades. Natuke vast läks aja jooksul paremaks ka, aga mitte ka eriti. 

Kui mõnele siis õnnestus see asi ära müüa, siis ise said selle pealt 5 euri (kui oli vana klient, uutele müües sai rohkem). Mul esimesel päeval õnnestus müüa 5-le. Kõik kellele müüsin, need nagu ise enamvähem tahtsidki. Natuke tekkis vahel süümepiin ka, et kas tal nüüd ikka oli seda vaja.... Eks need asjad enamuses ikka kallimad olid, kui apteegis. Õnneks aga ikkagi meditsiinilises mõttes sellised asjad mida ikka organismile vaja. Mäletan üks inime oli kuidagi eriti veel tänulik, siis oli ikka selline natuke petja tunne endal. 

Tore oli see, et enamus inimesed olid ikkagi väga viisakad. Seda et keegi väga sõimama hakkaks praktiliselt ei olnudki. Halvimal juhul lihtsalt katkestati kõne ära, aga enamus ikka tänaski pakkumise eest ja nii. Üks mees ütles ka et helistage siis ikka varsti jälle uuesti :)

Kord oli selles töökohas suht karm, nagu arvata võiski. Nii kui mingi 5 minutit ei helistanud, hakkas ülemus küsima, et kas on mingi tehniline probleem. Ükskord võtsin oma telefoni vastu tööajal ja läksin rääkisin 5 minutit puhkeruumis. Siis kutsuti mind oma kabinetti ja räägiti reeglid üle. Lõunapaus oli 30 min. ja lisaks veel kaks 10 min. pausi. Kui terve päeva olid helistanud, siis lõpuks läks mul pea nii paksuks, et oli väga raske rääkida, olin nagu poolunes või mingis ma ei tea kuskohas. 

Üritasin ka natuke seda rääkida, et kas oleks võimalik äkki seda kuvandit muuta, et helistamised ei oleks nii agressiivsed ja et siis äkki lõpuks oleks nii, et inimesed pigem ootavad et keegi helistab ja midagi pakub, selle asemel, et seda kardetakse. Aga noh, need ideed väga heakskiitu ei leidnud. Suhtumine oli pigem ikka selline, et kui ei müü siis raha ei saa ja raha me ju tahame, nii et järelikult müüme mis iganes meetodiga. 

Kokku töötasin seal 5 päeva. Esimesel päeval õnnestus müüa 5 asja, siis 1, järgmisel päeval 3 ja kahel viimasel päeval ei müünud ma midagi. Selle peale mind vallandati. Eks see oli natuke selline ootuspärane asi. Sellest tulid vastandlikud tunded  - ühest küljest oli hea, et sai sellelt töölt minema, sest seda oli ikka suur pingutus mulle teha. Samas on see ikka kuidagi ebameeldiv tunne ka kui sulle keegi ütleb, et oleks parem kui sa homme enam ei tuleks. Aga no vast on seegi elus selline vajalik kogemus. 

 Grossi poest läksin ma edasi  Võrumaale. Sealse haigla covid osakonnas olid paljud töötajad jäänud ise haigeks ja neil oli vaja inimesi kes asendaks. Läksin sinna hooldajaks. Elamiseks sain ühe toa, mis oli haigla küljes olevas sellises väikeses külalistemajas, kus elas ka teisi seal töötavaid meditsiini inimesi. 

Üks esimene ja väga ilus asi, mis seal haigla juures nägin ja mis kohe kuidagi läks hinge oli see, et Võru haigla ette käib liinibuss, mis peatub haigla trepist täpselt 1 meetri kaugusel. Kas pole ilus. Kui oled vana ja haige, siis buss viib sind haiglasse ja kui tahad tagasi sõita, siis saad seal sees istuda ja oodata, ei pea väljas külmetama. Tartus on tegelikult ka bussidega enamvähem hästi aga Tallinna haiglates, ikka peab üksjagu käima, et haiglani jõuda. ITK hoovist olen leidnud näiteks ühe värske kipsiga vanainimese murupeal lamamas, kes ei suutnud sellega ise hästi liikuda. 

Esimene asi kui osakonda jõudsin oli see, et kohe näidati neid kõike seda kaitsevarustust. Kõigepealt siis haigla riided (püksid ja särk), siis sinna peale ühekordne kilest põll, klapiga mask, müts, prillid või see suurem latakas, kindad. Nendega siis said osakonda sisse. Sees kui läksid palatisse, pidi panema veel ühe kilepõlle ja uued kindad ja käevarre kaitsed ja need siis pidi iga kord ära võtma, kui tuled palatist välja ja kui lähed sisse siis jälle uued. Nii et seda selga ja ära panemist oli ikka väga palju. Lõpuks kui läksid päris osakonnast välja, siis võtsid ära ka selle algse põlle. Kuna need kilepõlled õhku läbi ei  lase siis olli tavaliselt särk ikka märg kui välja tulid. Õdedel oli kindel süsteem - 3 tundi sees, 3 tundi väljas. Et siis vahepeal puhkab. Hooldajatel oli nii, et umbes 3 tundi sees 1 tund väljas, kuna meil olid sellised asjad, mida oli suure kambaga hea teha ja siis vahepeal oli vähem tööd. Ja siis kõike pidi koguaeg desinfitseerima alkoholi lappidega. Näiteks kui viisid mingi asja välja, siis kõigepealt osakonnas pesid üle lapiga ja siis uuesti veel väljas. 

Enamus patsiente olid väga vanad (70 aastane oli seal noor) ja pärit erinevatest hooldekodudest. Päris paljud olid ühepoolselt halvatud, mõned ka dementsed. Meie põhiülesanne oli neid sööta ja vahetada mähkmeid ja pöörata. Mõned said ka kõigega ise hakkama, nendega oli kerge, viisid ainult toidukandiku. Paljudele pidi sättima toidu niimoodi ette, et nad voodist lamades saaks süüa, tõstma kas istuma, või voodiotsa üles. Ja siis olid ka need, kellele pidi lusikaga suhu panema ja mõni kelle eest peaaegu et pidi ka neelama.  Siis söömiste vahel ja käisime kõik lamajad haiged läbi, pöörasime, et ei tekiks lamatisi ja siis vahetasime mähkmeid. Algul on see suht raske töö, kui ei tea kuidas patsienti tõsta ja liigutada (mõned on päris rasked). Aga aja jooksul ja teiste käest saad võtted selgeks ja siis läheb hõlpsamalt. Mõni võtab sul kaelast kinni ja siis on kergem tõsta, enamusi pöörad ühele ja teisele poole ja nii saad mähkme kätte ja uue alla. 

Algul oli vanu töötajaid väga vähe. Nii et esimesel päeval olin mina siis esimest päeva ja kaks teist hooldajat oli üks 2-st ja teine 3-ndat päeva. Kõige vilunumal oli 5-s päev. Enamus teisi olid arstidudengid esimeselt kursuselt, kellele see siis esimene korralikum kokkupuude haiglaga. Nad olid väga toredad ja tublid, hästi motiveeritud. Peaaegu iga päev oli mõni uus tudeng. Nendega oli ka huvitav puhkehetkedel rääkida. Ma vahel kohe meelega võtsin mõne sellise filosoofilisema teema üles, sest eks ole need tänapäeva arstitudengi ühed kõige targemad inimesed kes olemas on, et siis huvitav kuulda mida arvavad elust. Nüüd ei saa ju muidu arstiteaduskonda enam sisse, kui pead olema väga tark. Omal ajal kui mina astusin, siis said ikka tavainimesed ka veel. 

Lõpu poole hakkasid tagasi tulema ka vanad tegijad. Nende kõrval oli hea õppida siis tehnikaid ja näha kuidas keegi oma tööd teeb. Lahe oli ka see, et paljud rääkisid seda Võru murret ja siis ka patsiendid rääkisid ja siis olid sellised toredad vestlused. See murde keel tekitab kuidagi sellise toreda natuke hubasema ja positiivsema tunde millegipärast. Lahe oleks kui ise ka oskaks. 

Koormus oli mul päris kõva. Päev oli kas 12 tundi või 24 tundi. Öösel sai küll õnneks ka vahtustega veidi magada. Kokku töötasin kolm nädalat ja selle aja jooksul 204 tundi. Nii et lõpuks ikka väsisin suht ära. Oleksin saanud ka jääda kauemaks veel, kuigi ikka enamus juba põhitegijaist tuli tagasi, aga ikkagi otsustasin, et tulen tagasi. Jäi kaup, et kui mingi suurem häda, siis tulen 2-3 päevaks kui vaja. Kui oled väsinud siis on oluline, et suudad ikka fookust hoida ja mõtestada endale, et mille pärast teed midagi. Et ei tee tööd töö või raha pärast vaid aitad, et teisel oleks kergem. See võib vahel ära kaduda küll see eesmärk. Aga seal on suur vahe. Sina saad 5 minutit varem puhkama kui jätad midagi tegemata näiteks, aga siis vana inimene peab selle pärast näiteks 3 tundi kannatama ühe valusa külje peal, kuna ise pöörata ei jõua. Teine asi mis nõuab pingutust on olla kõigiga lahke. Mõni näiteks sõimab sind iga asja eest, aga siis pead saama aru, et see on tavaliselt pigem see tõttu, et ta ei saa aru, kus ta on või mis temaga tehakse. 

Osasi ilmselt huvitab, et kuidas see covid siis välja näeb või mis ta inimestega teeb seal haiglas. No tavaliselt oli nii, et tuli vana inimene ja siis algul oli selline päris vilgas ja rääkis ja sai hakkama. Siis tihti mõne päeva pärast jäi apaatsemaks, ei tahtnud väga süüa enam ja rääkis vähem. Paljud hakkasid tugevalt köhima. Enamus patsiente said lisahapniku. Mõnel olid kõrged palavikud. Ja siis mõne aja pärast hakkasid enamus ikka kosuma. Minu kolme nädala jooksul suri 2 inimest. 

Nagu ikka on inimesi iga suguseid, mõni patsient oli pahur, mõni väga rõõmsameelne. Ma alati mõtlen, et huvitav milline ma ise olen kui vanaks saan. Tahaks olla ka selline rõõmsameelne. Vahel isegi olen katsunud uurida nendelt rõõmsatelt, et kas saan aru, miks ta selline on nagu ta on, et kuidas ta elu näeb või kuidas oma elu on elanud. 

Üks patsient oli 103 aastane. Vahepeal ei saanud väga aru, miks ta voodis peab lamama ja tavalisi riideid selga ei saa panna. Oli üsna viletsas seisus. Aga ikka tahtis kuulata uudiseid ja sugulased saatsid talle ajalehti. Kui küsisin, et kui vana ta on, ütles et no 100 või 200. Kui ta lõpuks tervemaks sai, siis hakkasime teda voodiga lükkama osakonnast välja, siis küsis, et kas nüüd viite mind surnuaeda. Siis ikka seletasime, et sa lähed tagasi koju. Sellepeale siis ütles, et no siis elame veel!

Vähestel vabadel hetkedel siis käisin suusatamas. Kuna olid ilusad külad talveilmad. Sai proovida erinevaid Võru kandi radu. Oleks tahtnud muidugi rohkem et oleks olnud vaba aega, sest väga palju Võrut avastada ei jõudnud. Ühekorra sain käia ka sealses kirikus. Seal oli päris energiline see teenistus.

Nüüd olen tagasi Tartus, siin juba uued tööd :)

ps. mina peale 3-4 tunnist osakonnas viibimist

 
Aeg on läinud ja ka mina olen Grossipoest läinud. Töötasin seal kokku umbes 3 kuud. Tulin ära, sest mul oligi nii plaanis, et ei tööta ühes kohas liiga pikalt vaid proovin erinevaid töökohti. Seda ütlesin ka poes juba ette kui läksin. Mida siis kokkuvõtteks öelda. No ikka sai seal rabatud korralikult, see oli ikka raske töö. Tihti oli nii et kui tööpäev hakkas kella 6.45-st, siis esimest korda kui istuda või hinge tõmmata said oli kusagil 12 paiku. Kõige raskem oli lõpuni välja mulle see kauba vastuvõtmine, kui pidi kontrollima paberite pealt, et kas õige nimega kaup ja kogus, see oli nii tüütu. Nimed olid nii sarnased ja tihti otsid nagu lollakas seda mingit kindlat asja, mõtled et ei ole aga tegelt ikka on. Lõpuks ma juba teadsin, et kui olin 3 korda kontrollinud, siis ikkagi tegelikult see seal kusagil on... tekkis selline veendumus oma mittemärkamisest, usk enda ebatäiuslikkusesse.  Teine asi miks see vastuvõtmine oli nüri oli see, et tavaliselt oligi kaupa niipalju kui kirjas oli, nii et siis tundus, et nagu suurt tulu ei olnud ka selles tegevuses, mis võttis palju aega. Äkki võiks teha seda pisteliselt, nii kord nädalas? 

Kõige rohkem meeldis mulle ikkagi see kauba väljapanek ja see kui mõni inimene tuli küsima kus midagi on. Kuna kõik sai lõpuks ikka päris hästi selgeks kus midagi on, oli kohe päris mõnus tunne näidata neid asju. Isegi see kui mõni vahel sõimas oli huvitav, kuigi mind praktiliselt ei sõimatud vaid kõik olid pigem lahked. Rohkem probleeme oli sellega vorstileti töötajatel ja kassapidajatel. 

Mis oli veel raske oli see, et reeglid olid hirmus karmid. Tundus, et pood nagu eeldas sust halvimat - et sa varastad kui saad, jääd hiljaks niipalju kui võimalik, teed nii vähe tööd kui võimalik ja lõhud asju meelega ära kui igav on. Ja siis iga selle asja vastu oli reegel, mis siis aitas sind korrale kutsuda. Kui sa aga juhtumisi tahtsid seal töötada lihtsalt noh heast meelest, siis muutusid need reeglid kiiresti väga ahistavaks. Näiteks kui jäid 1 minut hiljaks, siis see näotuvastus programm pani sulle kirja 15min hilinemist, kui lõpetasid pool tundi hiljem, siis see midagi ei lugenud. Kui lõunapaus kestis 5 minutit kauem tuli juba väike märkus jne... Mõtlesin ise, et siin on väga tähtis roll ülemusel. Et tema on selline vaheisik karmi süsteemi ja töötaja vahel ja peaks siis jälgima, et kui palju vaja on kellelegi seda rakendada. Kui aga ülemus paneb kõigile ühtemoodi täie rauaga siis on raske. 

Ülemuste puhul oli see aga jälle tore, et nad ise ka ikka aitasid kui vaja ja üleültse olid kõik kuidagi hästi töökad. Algul ma mõtlesin küll, et lähen sinna ja noh kuna vabatahtlikult lähen (selles mõttes, et mitte niipalju raha kui kogemuse pärast) siis teen hästi tublisti tööd ja palju aga tuli jah välja, et see ongi selline tava norm, et kõik teevad palju ja muidugi veel kiiremini kui mina.  

Tore oli ka allahinnatud kaupa välja panna. Seal sai siis natuke ise kujundada, et kuidas need kaubad on ja et paistaks hästi välja ja et siis inimesed ostaksid. Vahel mul omast arust oli päris ilus kujundus.

 
See oli naljakas, et seal ikka käisid ainult vanad inimesed. Enamus hästi toredad kusjuures. Olen kuulnud, et arvatakse et joodikud rohkem käivad seal aga tegelikult on enamus ikka sellised tavalised vanaemad vanaisad, kes hästi sõbralikud ja armsad. Kuna enamus käis seal regulaarselt, siis mõni sai juba natuke tuttavaks isegi. Vahel siis kui poest ära läksin ja tänaval mõnda noort inimest nägin oli korraks selline imelik tunne, algul ei saanud aru miks, aga siis sain aru, et ta lihtsalt on nii noor, et see oli kuidagi harjumatu näha :)

Ära lõhkusin ühe moosipurgi, ühe õlupudeli ja paar kuivaine pakki (need pidi ise kinni maksma). Päris hästi minu arust. 

Peale seda poetööd ma läksin 3-ks nädalaks Võru haiglasse Covid osakonda hooldajaks. Kirjutan sellest ka varsti!