Reede, 29. november 2013

Viimastel aastatel oleme suviti teinud mõne hea sõbraga selliseid väikesi matkakesi. Et oleks huvitavam, siis üritame mõelda mingi lisa asja sinna juurde. Esimestel paaril korral tegime nii, et ei võtnud toitu kaasa ja siis sõime marju ja lüpsime teeäärseid lehmi. Siis tegime mõned otsematkad, millest siin ka juba kirjutasin. Sellel suvel mõtlesime, et võiks teha jalgrattamatka. Jalgrattaga on muidu väga hea, saab kiirelt edasi ja asju ei pea seljas kandma, jama on ainult siis kui tuul on vastu.
Sellepärast otsustasimegi teha allatuult matka - see tähedab, et tuleb sõita koguaeg alla tuult, sest siis on hea kerge. Huvitav on veel see, et nii tegelikult ei tea kuhu välja jõuab, sest kõik sõltub tuulest. Tuul nagu juhatab teed või nii.
Et selgemini aru saada kust tuul puhub, ostsime mullitaja ja siis igal tee hargnemise kohal puhusime mulle ja sinnapoole kuhu mullid läksid sinna ka sõitsime.
Selline matk  pani kohe päris mõtlema elu üle.
Mulle meeldib kui matkad ja reisid panevad mõtlema.

Tavaline elu käiks nagu rohkem kaardi järgi - tead mis sulle meeldib, või siis veel sagedamini, et mis ühiskonnale meeldib ja sellest lähtuvalt teed valikuid.
Kristlase elu peaks käima aga äkki hoopis tuule järgi- lähed sinna kuhu Jumal tahab et lähed ja kui nii teed, siis on kerge olla, sest tuul oleks justkui tagant. Kui nüüd aga jääb teepeale midagi väga ihaldusväärset ja tuul selle poole ei juhata, siis on jama. Minna vastu tuult? Teha vastu Jumala tahtmist? Aga oleme ju allatuult matkal....
Oodata millal tuul pöördub? Aga kaua sa ootad?
Puhuda hästi palju mulle, nii et lõpuks mõni mull justkui läheks ka soovitud suunas? Päris kaval variant! Miinuseks on ainult see, et mingil hetkel sõites saad aru, et tuul ikka päris seljatagant ei ole.
Jääb ka veel võimalus, et sõidatki kõigest hoolimata nui neljaks ikka ainult allatuult, just nii nagu kokkulepitud sai.
Kas lõpetaksime võsas?
Võite ise järgi proovida, mullitajaid saab tänapäeval igast teisest poest!