Esmaspäev, 2. august 2021

 Mais juunis oli mul siis öö ja päev vastupidi. Oli huvitav kogemus küll. Ümberharjumine võttis mingi nädal ja paar päeva peale. Algul oli raske päeval magada. Magasin 3 tundi ja siis ärkasin üles ja mõtlesin, et juba õhtu. Iga päevaga aga läks see une aeg pikemaks, kuni siis lõpuks juba magasin normaalselt 7-8 tundi päeva jooksul. Pärast tagasi harjumine läks kiiremini, mingi 5 päeva vast. Siis sain kohe öösel normaalselt magada, ilmselt sellepärast. 

Üks asi, mis oli naljakas oli see, et elasin samas päevas nagu kaks korda -- magasin oma päevaune ära ja tunne oli, et nüüd on uus päev, aga kalendiri mõttes oli ikka sama päev. See oli selline veider tunne natuke.  

Aga kõige suurem ime ja äge asi oli ikka see, et tõepoolest see oligi võimalik -- kell on 4 öösel ja sa ei ole üldse unine, täiesti normaalne ja tavaline olek ja päike tõuseb ja kõik teised on pool koomas ja sina täiesti värske. Uskumatu!!!

Sellel ajal tegin posti vedamise tööd. See algas kusagil 3.30-4 ja post pidi olema veetud kella 7-ks. Nii et sobis minu uude rütmi ideaalselt. Hästi ka selles mõttes, et muidu oleks võibolla liiga palju toas istunud, aga siis kindlal ajal pidi välja minema. Ja aja mõttes oli selline väga ilus, täpselt päikese tõusu aeg. 

Posti vedasin ma päris kesklinnas, raekoja platsi ümbruses ja toomemäel ja vedasin jalgsi nii et lehed olid kärus. 

Töö oli algul ikka päris selline tähelepanu nõudev. Üks vihik on ees, kus on kirjas kuhu mis leht läheb ja siis lisaks on ajakirjad ja kirjad ja mingid aadressiga reklaamid.  Nii et pea ikka päris saab vatti, et korraga niipaljusid asju jälgida ja et midagi ära ei unustaks. Koridoridesse saab sisse võtmetega, mis on ühes suures kimbus ja kodeeritud. 














Algul siis mind õpetati välja mingi 4 päeva jooksul, kus käisime kahekesi ühe teise töötajaga. Siis hakkasin tegema üksi. Ikka juhtus seda ka, et lõpetasin oma ringi ära ja mingi leht oli üle või puudu. Siis pidi helistama ja üles tunnistama. Aga väga kurjaks keegi ei saanudki. 

Palk oli 4.35 tunnis. Tundus ikka suht väike arvestades seda väga varast tööaega ja seda, et tunni jooksul ikka panind mingi 60 lehte ära ja suht tähelepanelikult kõike pidi jälgima. Võrdluseks, sama raha võid saada Boltiga toitu vedades isegi vahel ainult ühe toidu kohaleviimisega. Lohutuseks muidugi võib öelda, et oleks ma töötanud 5 kuud, siis oleks tasu tõstetud 5 sendi võrra tunnist ja oleks ma töötanud 5 aastat, siis oleks palk tõusnud juba 15 sendi võrra. 

Kokku vedasingi posti pea 2 kuud. Lõpuks ikka tekkis teatav vilumus, nii et kui olid ainult põhi lehed, siis juba peast teadsid, et kelle mida ja mis võtmega ja kuhu. 

Hommikuti oli inimesi suhteliselt vähe liikvel tavaliselt aga nädalavahetuseti oli ka vahel päris möllu. Kuna ma seal täiesti kesklinnas olin, siis kui koroona piirangud lõppesid ja peod algasid, siis oli ka kella 4 ajal teinekord linn rahvast täis. Siis sain mõne purjakil inimesega juttu rääkida  ja oli kohe natuke lõbusam. Kui olid tavapäevad, siis olid mu kaaslasteks tavaliselt kojamehed, kes ka juba väljas olid ja vaikselt prügi korjasid. Mõnes kohas sain lehed anda ka mõne asutuse öövalvuri kätte ja ühe Kallega rääkisime tavaliselt natuke juttu kaa. 

Toomemäel ootas mind mõnel päeval üks tore kass, kes magas ühe tooli peal. Kui ma mööda tulin siis ta hüppas püsti ja tahtis pai saada ja siis vahel tuli natuke maad minuga kaasa. 
























Öösel on muideks nii, et tänavatel on valitsejateks varesed. Nad on öösiti kohe hoopis teistsugused kui päeval. Sellised kuidagi julgemad ja domineerivamad. Tavaliselt on nad hommikuks kõik prügikastid pahupidi puistanud ja päris tore on istuda ja vaadata kuidas nad seda teevad. Ka teised linnud on suht julged öösiti. 

Aga peale töö tegemise nägid mu päevad siis välja umbes nii, et hommikul ärkasin (siis õhtul tegelikult) ja tavaliselt siis ajasin Markuse ja Eduardiga juttu ja tegime vahel mõne tiiru kuhugi kuni nad siis 2-3 ajal vaikselt ära vajusid. Siis tavaliselt tegin toas arvutis midagi ja siis läksin tööle. Vahel käisin ka linnapeal või tegin trenni. Ükskord läksin näiteks jõusaali kell 3 öösel ja üllatuseks oli seal veel peale minu 7 inimest. Siis hommikul peale tööd käisin jooksmas või tegin muud trenni. Siis oli nii, et oli juba pikalt olnud valge, aga inimesi ikka ei olnud veel väga. Mõni päev käisin ka mõne varajase ärkajaga hommikukohvi joomas ja nii need päevad läksid. 

Kui posti vedamisest olid vaba päev (pühapäev), siis üritasin ringi sõita kusagil. Siis alustasin pimedas ja teepeal siis vaikselt läks järjest valgemaks.  Proovisin minna kusagile ilusasse kohta, kas rabasse või niisama loodusrikkasse kohta. Loomi nägi varahommikuti päris palju. 

Tore oli ka see, et kui poolepealt hakkas kuumalaine, siis olid ööd eriti mõnusad - soojad aga mitte palavad. Siis samas oli jälle päeval natuke raskem magada. 
















Nii et kokkuvõtteks võib öelda, et mulle väga meeldis see vahetus ja hakkasin mõtlema, et äkki saaks mingi aasta jälle uuesti teha. Just see hommikune päiksetõusu aeg oli lahe, selline ilus valgus ja udu ja samas sürrilt vaikne ja inimtühi. Nii et tundsin sellest täitsa puudust algul. Ja see oli ka naljakas, et kui päeval sõitsin rattaga tundus, et inimesi on nii palju et ei mahugi sõitma ja see oli kuidagi häiriv.

Lõpus mul kippus juba natuke minema segi see režiim, sest oli palju õelaste lõpetamisi umbes kell 3 päeval, mida ei tahtnud maha magada ja siis olid ka ööd jälle natuke unisemad. Nii et kui seda vahetust tahab teha siis peab vaatama sellise aja kindlasti, et ikka õnnestuks hoida seda rütmi. Ja eks seda aega leida ole raske, aga kui enne ei saa, siis pensionipõlves kindlasti. Ja ka posti võiks siis vabalt uuesti vedada.