Olen ikka siia kirjutanud otsematkadest mida me teeme iga aasta. Noh et siis ei lähe meelest ära. Üks on vist vahepeal ikka kirjutamata jäänud see nr. 3 ja kohe võibki öelda, et midagi sellest eriti ei mäleta. Ainuke asi mis meenub on see et sõime torti, sest Raulil oli sünnipäev.
Täna kirjutan siis eelmise aasta matkast ja ega sellest ka midagi eriti paljut ei meenu. Tegime selle kusagil Paldiski lähedal sest Markusel oli jalg puru ja siis mõtlesime et vast on hea kui Tallinna lähedal, et siis ta saab õhtuks lõkke äärde tulla.
Looduse mõttes see matk just midagi erilist ei olnud aga mäletan seda et sattusime mingisse erilisse mülkasse, mis oli suht linna kõrval. Ei olnud ta ei mingi raba ega soo vaid lihtsalt selline mudaauk, aga kuna otsematkal peab otse minema, siis me sinna sisse ka läksime ja tunde olime niimoodi kubemeni muda sees ja see põhi oli selline rõvedalt vetruv, et koguaeg oli tunne, et vajud järsku äkki kaelani sisse või midagi. No mul küll oli siuke väike hirm. Aga lõpuks me sealt ikka pääsesime ja siis lõkke ääres grillisime vorsti ja Markus lõikas endale noaga näppu. Öösel sammusid mingid sõdurid mööda, sest neil oli sõjavägi, mõtlesin, et äkki Karl ka sest ta oli ka siis sõjaväes aga praeguseks on ta juba väljas.
Vat nii. Aga nüüd kuu aega tagasi oli meil viimane otsematk lõunaeestis ja see oli mõne asja pärast päris eriline. Sellest aga kirjutan nagu ikka mõne aasta pärast, kui just varem ei jõua.
neljapäev, 8. oktoober 2015
reede, 15. mai 2015
Kuidas ma kits olin.
Eelmisel neljapäeval käisin orienteerumas. See toimus ühe vana karjääri aladel kus olid suured kraavid, mis olid nagu väikesed järved, hästi kõrgete kallastega ja nende vahel erineva kõrgusega istutatud mets. Sain kaardi kätte ja siis jooksin ja otsisin neid punkte. Kuna alustasin suhteliselt hilja siis päike hakkas juba vaikselt loojuma ja oli juba selline natuke kollasem kui päeval. Madalamates kohtades metsa vahel tekkisid tihedad udupilved. Läbi selle noore metsa läksid risti rästi väikesed rajad, mida mööda teised enne mind olid jooksnud. Olin eelmisel päeval olnud öövalves ja siis pea oli suht unine. Siis jooksin seal mööda ühte rada nende madalate puude vahel, ümber udu ja linnu hääled - see kõik oli mingis mõttes kuidagi uinutav, nii et ma korraga enam nagu ei tajunudki mida ma teen ja lihtsalt jooksin, ilma midagi mõtlemata. Ja korraga tundsin, et ma olen nagu loom, nagu mingi kits, kes jookseb mööda neid metsaradu terve elu. Sellel hetkel ma justkui mõistsin kõiki kitsesid, tundsin, mida nemad tunnevad. See oli eriline hetk.
Kui ma lõpuks siis sellest seisundist välja sain avastasin, et olen eksinud. Aga ma arvan see oli seda väärt - parem üks päev kitsena kui üks päev lihtsalt feisbukis istuda.
Kui ma lõpuks siis sellest seisundist välja sain avastasin, et olen eksinud. Aga ma arvan see oli seda väärt - parem üks päev kitsena kui üks päev lihtsalt feisbukis istuda.
neljapäev, 15. jaanuar 2015
Etioopia
Ma'letan, et kui ma selle blogi tegin, siis olin parajasti reisil. Siis kiiruga tegin, et saaks kirjutada oma reisimuljeid. Nyyd on vahel pa'ris huvitav lugeda, et kus ma ko'ik ka'inud olen. Eks see olegi yks positiivne kylg, enda naljad on ka ikka pa'ris naljakad enda arust. Kui yksi reisid siis muidugi tahaks pikemalt kirjutada, sest siis on selline raa'kimise vaegus nagu, et siis kirjutamine on nagu raa'giks kellegagi. Kui on rohkem inimesi, siis raa'gid nendega, siis ei ole vaja niipalju kirjutada. Samas ja'lle pa'rast ei saa lugeda kusagilt aga kui siis neile kylla la'hed, siis nad meenutavad, et ma'letad seda lugu mis etioopias juhtus ja siis tuleb endalegi a'hmaselt meelde. Nii et igatepidi on hea.
Tellimine:
Postitused (Atom)