Pühapäev, 29. juuni 2008

Kui jõudsin türki siis oli kaks toredat asja. Esiteks, et päike ei läinud enam nii vara looja kui läheb seal keskel ja teiseks see, et kui oli õhtu, siis ilmus õhku veidi jahedust - noh, et mitte külm oleks olnud aga kuidagi selline lahedam. Need olid kindlad märgid sellest, et kodu hakkab lähemale tulema. Türgis kahjuks ei saanud ööbima selle juba tuttava arstipoisi poole, kuna ta oli valves. Läksin siis ühte hosteli, millel oli mingi tiitel, euroopa üks paremaid hosteleid mingil aastal olnud. No oli küll päris tubli, eriti huvitav oli wc-s kus kui käe panid seebi alla siis seep ise tilgutas sulle ühe törtsu käe peale, ilma et midagi oleks puudutanudki. Tekkis väike kiusatus jääda türki seni ajani kui seal on ära see poolfinaali mäng aga ikka mõtlesin, et kodu juba ootab ja siis võtsin rongi. Seal hostelis andsin pesu pesta ja siis kogemata nad unustasid selle kuivama panna ja siis kui ma jõudsin pool tundi enne rongi väljumist, siis hakkasid nad seda mingi aparaadiga kuivatama ja ütlesid, et oh küll jõuad siit läheb ainult 5-10 min. No kui nad just nii ütlevad. Siiski aimasin halba ja asusin koos märja pesuga jooksujalu 15 min. enne rongi väljumist jaama poole teele. Päris närvesööv teekond oli - ja päris pikk. On ikka küll mehed - 5 -10 min. Siis lõpuks jõudsin oma kottidega kohale täpselt või siis 1 minut varem. Üks ametimees näitas kust see rong peaks minema ja ma kihutasin sinna. Seal aga uksevahelt üks teine ülemus ütles, et see rong läheb hoopis Sofiasse.ja et mine edasi. Kell oli juba õige aeg läbi ja ma siis jooksuga läksin edasi... mingid mehed vahepeal hüüdsid mulle midagi, aga olin harjunud juba tsurkadest mitte välja tegema ja jooksin edasi. Siis aga lõppes rongijaam üldse ära ja kust see minu rong pidi minema seda ikka ei teadnud. Oi küll. Juba mõtlesin, et nüüd jään maha ja jooksin jälle tagasi. Tuli välja et minu rong oli otsapidi selle Sofia rongi otsas, nii et ma pidasin neid üheks rongiks ja siis need mehed mulle seda ka üritasid hüüda. Noh igatahes jõudsin üli napilt peale ja piletimees veel küsis, miks nii hilja tuled, nii ei tohi.
Kupees oli kuus kohta - 2 nari üksteise kohal. See tähendas seda, et ruumi oli üsna vähe. Ka konditsioneeri ei olnud. Minu toas olid kaks malaisia poissi ja siis 2 euroopast. Malaisia poisid olid hästi rikkad - isa oli mingi kuulsa firma poss ja poisid ka otsapidi töötasid seal. Suund mul oli Bukaresti nii et teistes tubades oli ka Rumeenia tädikesi juba näha liikumas. Et nii palav ei oleks siis palju aega möödus akna peal - no nägi ka nii loodust. Juba meenutas kõvasti Eestit. 
Ühes jaamas tuli üks tsurka mulle müüma kokakoolat ja võileiba. Ma juba olin lasknud kuldsetel põhitõdedel, et kõigepealt tuleb hind kokku leppida, unarusse vajuda ja nii ta tormaski kusagile võsavahele mulle neid asju tooma. Siis tuli tagasi ja tahtis muidugi rohkem raha, kui ma tahtsin anda. Siis kõva 15 minutit kauplesime. Kohalikud Rumeenia tädikesed raputasid pead ainult selle peale ja ütlesid, et mingu ma lihtsalt oma tuppa. See mees nägi küll natuke selline pätt välja jah aga lõpuks ikka tegime kompromissi ja võtsin talt aint võileiva siis väiksema raha eest. Tädikestele läks aga see vahejuhtum päris hinge ja võibolla ka ajendatud minu mitte just väga sotsiaalsest väljanägemisest koostasid nad mulle endal kaasasolevast väikese toidukoti - kurki, küüslauku, tomatit, üks õun ja üks terve sai, purk hapupiima ja laast pat not liist - caltsiumi ja A-vitamiini lisanditega sool. Ma olin muidugi väga tänulik. 
Praegu kui ma seda asja kirjutan, siis sõidan rongiga juba Kiievist Varsavisse. Varsti jõuame Poola piiripeale ja üks tädi siin lõikab usinasti madratseid puruks, et sinna sisse peita suitsupakke. Tundub, et ta on päris profesionaal - väga ilusti paigutab need ära ja siis klambritega kuidagi kinni - ma küll ei leiaks üles. Kohalik miilits ka ilmselt mitte, kui ma neile just ei ütle, mida äkki oleks päris huvitav teha ?! Peab vaatame, et ta kogemata mõnda asja mu kotti aint ei pane.

Rongiga olengi sõitnud kõik vahemaad. Bukarestist Kiievisse oli hästi tühi rong. Oli üks ameerika misjonäri pere, kes läks mingit laagrit tegema. Siis üks kohalik naisterahvas ja veel üks ameerika tüdruk, kellel urkaina peika. Nendega siis ikka ajasime juttu niipalju kui viitsisime. Poolepealt tuli minu kupeesse Ukraina naisterahvas nimega Larissa. Temaga rääkisime pikalt juttu - lülitusin ümber vene keele peale. Oi küll see tuli raskelt. Aga teisest küljest jälle huvitav. Huvitav see just, et saad suvalise inimesega rääkida, kuna ukrainas kõik oskavad venekeelt. Larissa küsi mu käest, millised on tüüpilised eesti kassi nimed ja mul ei tulnud korraga mitte ühtegi meelde. Häbi lugu. Alles järgmine päev korraga tuli - - MIISU --- . Noh neil olid igasugu naljakad mida enam ei mäleta.
Vene keelest veel rääkida siis sain teada ühe väga nukra asja. Ukrainas on nii, et on popp rääkida vene keelt. Kiievis ja nii muidu suuremates kohtades kõik suhtlevad omavahel vene keeles. Suhtumine on selline, et kui kiieves hakkad rääkima Ukraina keeles, siis mõeldakse et oled "maakas" selle sõna halvas tähenduses. Minu meelest väga nukker... niimoodi oma keel kaotada. Ühe tädiga veel rääkisin linnapeal ja ta ütles, et tal on ka häbi aga ise ikka räägib vene keeles, ei saa midagi parata. Mõtlen, et huvitav, kas kunagi see ka meie tulevik - siis ilmselt inglise keelega. 
 
Kui rumeenia tundus selline suhteliselt juba arenev - oli näha aegajalt väga kalleid sportautosid tänaval ja muidu rikkaid, siis ukraina on ikka kõvasti tagapool. Üks norra hosteli mees ütles - eesti 20 aastat tagasi ja meenutas küll natuke. Kuigi mul nõuka ajast palju mälestusi ei ole aga ikkagi see hõng oli õhus igal pool. Suured kollased kaljatünnid ja nõukaaegsed poekesed, mõni leningi paistis siin seal. See muidugi ka et kõik rääkisid venekeeles tekitas sellise tunde. Kohe tuli tahtmine, et veel pikemalt siia idaeuroopasse tulla - pole ju kaugel. Valgevene vast on veel ägedam isegi, aga sinna on viisat vaja. Olete kaardipeal vaadanud kui lähedal meile on valgevene? väga lähedal!
Kui rong ühest Ukraina jaamast minema hakkas, siis tuli kõlarites pidulik vene muusika. Larissa ütles, et see muusika saadab kõiki ronge teele - noh, lihtsalt on meil siin niimoodi. Mulle andise väga kõva emotsiooni - üheaegselt nagu oleks olnud ajas kõvasti tagasi ja samas nagu mingis vene filmis. Kahjuks ei õnnestunud mul minna tsenroboli, kuna kõik oli pikalt välja bookitud ja tuli veel kusagilt luba taotleda, et militariseeritud tsoonist läbi minna - nii et ikka peab siia tagasi tulema. Kuigi üks kohalik poiss, kes seal käinud olid ütles, et seal pole midagi vaadata... võibolla tal ka õigus. 

Kõigis neis maades - Rumeenia, Ukraina, Türgi on hostelid rõvedalt kallid. Rongid ka ei ole odavad. Naljakas, et lennuk nii odav on - maad mööda tulles maksan mingi 4 korda rohkem umbes küll.

Kõik suitsud on nüüdseks ilusasti peidetud - mitte ainult madratsi sisse vaid ka lae ja seinaplaatide vahele. Ootame siis kontrollimehi....

Sõidu alguses olla üks mees hüpanud siin rongi aknast välja. Ise seda ei näinud aga nii kisa kära kuulsin, nüüd üks ukraina poiss ütles, et koguni sai surma. Miks hüppas seda ei tea - vist ilmselt oligi enesetapu katse.

Ukrainal on teiste raudteedega võrreldes kitsamad rööpad, või siis laiemad. Nii et kui rong jõuab piiri peale siis tõstetakse see üles ühtede postidega, nii 2 meetri kõrgusele umbes ja vahetatakse rattad ära. Kummaline küll, aga nii pooleteist tunniga saavad tehtud asja.

No nüüdseks käis miilits meil ära. Algul vaatas niisama kupeesse sisse ja läks edasi. Siis aga tuli välja tädi saatuslik viga. Suure peitmise ähmis ei pannud ta tähele et kusagilt lae vahelt kukkusid mingid valged purud põrandale. No miilitsamehed nägid seda ja varsti olid mingite kõverpeeglite ja muude vahenditega puldis. Leidsid üles võibolla ühe neljandiku peidetud suitsudest. Ei tea mis tädiga tehti aga korra ta ära käis. Öösel aga oli jälle platsis ja asus siis suure kolina saatel neid ülejäänud pakke välja võtma. Ei saand magada sellepärast... 

Jõudsin Poola ja nagu ikka igal pool, nii võtab siingi kõiki reisijaid vastu McDonalds

Laupäev, 21. juuni 2008

Vietnam oli natuke korralikum kui kambootsia. Tänavad puhtamad just selles mõttes. Nii kui bussipealt maha tulime rääkis üks naine meid peaaegu surnuks - nii kiiresti rääkis ja kõvasti ka ja üldse vaikseks ei tahtnud jääda. Raamatus ka kirjutas, et nad on temperamentsemad kui mõned teised. 

Mis jäi meelde oli see, et sõitsime koguaeg ööbussidega. Isegi magamisbussiga - see oli natuke kitsas aga ikkagi horisontaalselt sai olla. 

Sattusime ühte naljakasse pulma, või noh oli see naljakas või halenaljakas ei teagi... sellest praegu ei kirjuta. 

Kõige rohkem aega veetsime põhja Vietnamis. Seal elasid väga isevärki rahvas...  Algul tundus kõik tavaline ja läksime rahulikult sööma kui järsku ilmus uksevahele järgmine tegelane:

Seisis seal ja vaatas meid. Me ei teadnudki nüüd mida teha täpselt. Vaatasime talle vastu ja siis ta pikapeale läks ära.  

Seejärel astusime välja ja nägime juba rohkem kohalikke elanikke. Tuli välja, et oleme sellel maal hiiglased. Küllap sellepärast kõik meid nii suurte silmadega vaatasidki. Markusega hakkas rääkima üks selle rassi ilmselt kõige vanem inimene - külatark - kes tahtis talle müüa ühte tekki. Küllap ta mõtles, et Maqle saab anda hästi suure teki, sest ta on nii suur ja siis ta saab küsida rohkem raha - noh hea plaan meie meelest ka ja eks me sellest saimegi aru, et ta on tark. Kõrvarõngaid oli tal ka palju - küllap sellelgi oli oma tähendus.  

Olime kuulnud, et selles paigas on imeilus loodus ja otsustasime seda vaatama minna. Kõndisime mööda kitsast rada ja palju ei läinudki aega kui jõudsime orgu, millist veel meie silmad enne ei olnud näinud. Kõik oli täis treppe ja trepid ei olnud kivist ega puust nagu tavaliselt, vaid seal kasvasid rohelised kõrred, mida kohalikud nimetasid riisiks.  See erines täiesti meile tuntud riisist, sest ta oli üleni roheline ja teri ei olnud kusagil näha.  Tegime sellest kohast mitu pilti ja läksime edasi.

Korraga sattusime väikesesse külla. See oli väga tore koht, kuna kõik loodu elas seal harmoonias ja me ei märganud mingit vägivalda kogu selle aja, mil seal viibisime.

Kuna me ikka tahtsime veel edasi minna, siis läksime edasi. Olime mõnda aega astunud kui meile korraga teekäänaku varjust 2 haldjat vastu jalutasid. Neil olid imetabased riided, mida me enne veel oma silmaga polnud näinud. Neiud peatusid õrnalt ja nähes meie armetut olukorda - lõhkisi pükse ja musti särke - tahtsid meid riietada sama moodi kui nad ise olid riietnud. See tundus olevat väga tore ettepanek ja innukalt hakkasime proovima kõiksugu head kaupa, mis tuli nende korvidest.  Samal ajal kui me asju proovisime ümbritses meid tasapisi järjest rohkem kohalike olendeid. Nad ei öelnud ühtegi sõna ainutl vaatasid.
 Lõpuks oli proovimine lõppenud ja maq nägi välja nagu oleks ta sealsamas mägede vahel sündinud 28 aastat tagasi. Saime kõik mida tahtsime ja isegi kõik mida me ei tahtnud, nii suur oli selle koha lahkus.  

Kuna haldjad on alati väga abivalmis, siis ka meie omad tulid meiega kaasa, et näidata meile kõik selle koha saladusi.  Lõpuks jõudsimegi haldjariiki. Seal oli väga palju sarnaste riietega naisterahvaid ja neile kõigile meeldisid  Markuse kirevad püksid - küllap tundus neile, et Markus oleks justkui seal samas sündinud, mitmeid aastaid tagasi.  Tuli välja et haldjad ei olnud lahked mitte üksi meie vastu vaid kõigi vastu, kes nende riiki saabusid. Igaüks tahtis külalisi esimesena tervitada.

Peale maitsvat lõunasööki liikusime edasi ja jäime ööseks ühe mäe otsa ööd veetma. Tsungli hääled meid ei kohutanud, kuigi väike hirm oli ikka mõlemal sees. Vana legend rääkis, et selles metsas elavat nii elevant kui tiiger. Õnneks koitis peagi hommik ja alustasime tagasiteed. 

Kuid kõik ei läinud nii lihtsalt kui mõtlesime. Mets läks ikka tihedamaks ja rada kitsamaks. Eelmise päeva ilusad mälestused olid kui käega pühitud.  Päev kaldus juba lõunasse kui markus korraga tundis imeliku torget oma varba regioonis. Kiirelt võtis ta sandaali ära ja avastas, et oleme sattunud kohalike kaanide vereimemise ohvriks.  Markus kitkus kõik kaanid kiirelt lahti ja viskas iga kaani ise ilmakaarde ja ise jäi keskele. Palju ei läinud aega kui näljased kaanid hakkasid tagasi Markuse varvaste poole viskuma. Nüüd oli meil küll tuli takus. Verevool aga ei peatunud. Mitu tilka tuli lihtsalt varba vahele ja määris selle punaseks. 

Lõpuks siiski õnnestus meil sellest kurjast metsast lahkuda ja loodsime, et kõik halb on selleks korraks möödas. Aga me eksisime. Mäest alla laskudes saabusime ilusale välule. Seal olid need samad rohelised astmed - kõik oli väga kena - bambuse mets ümbritses lagendiku ja pikkamisi saime aru, et kõik on liiga ilus selleks, et olla tegelikult ka nii ilus. 

Ja meie eelaimdus osutus õigeks. Peatselt seisis meie ees haldjas, kes ei olnud keegi mu kui haldjaks maskeerunud nõiamoor. Ta käskis meil kotid maha panna ja ütles, et nüüdsest töötame igavesti tema orjadena riisipõllul seni kuni ta tahab. Meil ei jäänudki muud üle, sest me ei tahtnud talle midagi vastu öelda. Töötasime palava päikese käes pikalt pikalt. Siis viis nõiamoor meid enda koopasse. Seal olit tal paar järeltulijat ja suur pada kus ta oma jooke keetis. Ta otsustas meile süüa anda, et me suudaks teda igavesti teenida ja mitte ei istuks maha ja hakkaks streikima, et meil on kõht tühi.

Peale sööki hakkas naine nõusid pesema ja me kasutasime selle hetke kenasti ära ja hiilisime uksest välja.

Otsustasime, et vietnamis me igaks juhuks rohkem ei ole ja läksime malaisiasse.

Kolmapäev, 18. juuni 2008

Teisipäev, 10. juuni 2008

Teisipäev, 3. juuni 2008

Aasia reis meil muudkui läheb edasi aga kirjutada väga ei ole mahti. Kuidagi nii uni tuleb peale igal õhtul, ei teagi kas sellest soojast ilmast või millest. No igatahes algas kõik sellega, et kohtusime Markusega lennujaamas ja hea meel ikka oli küll näha teda üle pika aja. Siis siirduseime Bangkoki. Noh meil mingeid plaane ei olnud tehtud, nii et siis kohe hetkeks ei teadnudki mida teha... isegi kuhu minna bangkokis ei teadnud. Läksime vaikselt ühtetele austraalia turistidele järele ja siis jõudsimegi turismi kohta. Esimese emotsiooni tekitavad sellisel maal alati need tuktuki mehed, kes sind igale poole vedada tahavad ja raha rohkem küsivad ja siis sellest tekib tugev tõrge ja tunne , et tahaks juba minema nende käest. Siis Bankokis palju ei olnudki. Vaatasime paari templit aga kõige huvitavam oli üks kitsas tänav, kust mööda minnes nägi kuidas kohalikud elavad oma kodudes.  Võtsime ka jalamasaasi nii kohe esimesel päeval, et kuna see üks asi on mida aasias tehakse, et käiakse massaazis, kuna siin on odav. Seal oli üks neiu, kes pesi enne jala puhtaks - natuke imelik tunne oli küll mul, et nagu et tulen euroopast, kus on inimesed rikkamad ja nüüd peske mu jalgu.... aga no loodan, et ta ei mõelnud nii...





Järgmisel päeval ikka ostsime Lonely planeti, kuna muidu oleks plaanide tegemine liiga palju aega võtnud. Natuke imelik on vaadata kuidas kõik inimesed ühe raamatu järele reisivad - kõigil neid näed käes. Maa on suur ja lai aga sina liigud ainult mingit nööri mööda, nii nagu raamat sul käsib. Aga noh, eks seal ole ju kasuliku juttu ka... nii et siis lihtsalt üritame vahel raamatust väljas ka käia.
Võtsime esimeseks riigiks Kambodsa.
Seal juba piiripeal oli nii, et kusagilt oli kokku kogunenud kari lapsi, kes kõik tahtsid meil vihmavarju peakohal hoida kangesti. Noh siis hoidsidki.... lisaks oli veel kari mehi kes väga suure entusiasmiga meile näitasid, mis suunas me peame minema ja mida tegema... noh teadagi siis pärast ütlesid, et nüüd tulge meie takso peale ja lapsed tahtsid niisama raha.  Kuna taksoga oli viie tunnine sõit siis kauplesime hinda alla. Algul nad rääkisid, et on ainult üks takso aga kui me seal ikka kauplesime siis neid tuli ei tea kust juurde ja neil tekkis omavahel konkurents... lõpuks lasid üle poole võrra hinda alla, aga noh, ikka suht kallilt sõitsime, nagu hiljem selgus.





Esimene sõit läbi kambodsa külade oli väga võimas. Lihtsalt sõidsime 5 tundi ja vaatasime kuidas inimesed elavad oma igapäevast elu - pered istusid maja treppidel, lapsed jooksid ringi, koolilapsed sõidsid rattaga kooli poole... kõik see oli kuidagi teistsugune ja äge.  
Esimese päeva lõpuks jõudsime sinna linna, kus on need kuulsad templid. Järgmisel hommikul laenutasime rattad ja sõitsime neid vaatama. Natuke läks nii, et olime esimeses templis  suht pikalt ja ei teadnudki, et neid nii palju on... siis osad ägedamad vist jäidki lõpuks vaatamata. Palju aega läks ka lastega kauplemise peale. Seal igal pool on väikesed lapsed, kes tahavad müüa sulle postkaarte või vett või raamatut. Kui jääd ühega rääkima siis tuleb neid järjest juurde... mõni nii väike et imestad, et nad üldse rääkida oskavad. Siis vahel tuleb lõpuks ema ka ja mitte ei ütle lastele, et tulge nüüd vaid üritab ise ka midagi müüa. Samas need lapsed on suht armsad ja siis on tore nendega rääkida. Lisaks veel see, et lapsed oskavad paremini inglise keelt kui vanemad, nii et kui müügi hoog natuke üle,  saab igasugu muid asju ka küsida neilt.





Ühe lapsega läksimegi kaasa tema kooli, et näha kuidas lapsed õpivad sellel maal. See oli vaeste laste kool - neil ei olnud koolivormi ja õpetajaks oli üks vanem keskkooli õpilane. Tunnid toimusid ühes katusealuses lahtises ruumis.  Õpilasi oli päris erinevat vanust ja kõik innukalt kordasid kaasa, mis õpetaja ütles. Siis läks pimedaks ja kuna neil elektrit ei olnud siis pandi lamp põlema aku pealt.

Järgmisel päeval sõitsime paadiga järgmisse linna. Napilt jõudsime peale kuna tee oli väga porine ja hästi palju sõitjaid. Paadiga sõit oli jälle elamus omaette. Enamus majad olid ehitatud veepeale ja inimesed liikusid paatidega... muutkui vaata ja imesta... - kes pikutab võrkkiiges, kes peseb pesu, meie sõidame paari meetri kauguselt mööda.









Kolmandal päeval võtsime jälle jalgrattad ja sõidsime ringi. Käisime vaatamas ühte templit, mis oli mäeotsas. See tundus üldse üks kuulus mägi olema. Kui üles hakkasime minema siis üks munk tuli meiega kaasa... rääkis meile natuke nendest asjadest aga väga hästi inglise keelt ei osanud. Üles jõudes näitas ta meile oma tuba, mis oli ühes templinurgas. Oleksime saanud ööseks sinna jääda peaaegu aga siis tuli üks politsei mööda ja ütles, et me ei või mäe peale jääda. Siis ronisime alla.







Mängisime külas kohalike poistega veidi võrkpalli - aegajalt käis mõni lehm üle platsi. Siis juba läks pimedaks. Me olime enne juba otsustanud, et ööseks ei lähe linna tagasi siis hakkasime mõtlema et kuhu jääda. Leksime külas ühe toiduleti äärde ja maitsesime erinevaid puuvilju mida eluski enne ei olnud söönud... siis jäime juttu ajama selle perega kes müüs. Jutuajamised on muidugi rasked, sest vahel ei osata inglise keeles ühtegi sõna. Noh me olime juba enne õppinud selgeks mõne numbri ja paar muud sõna, nii et ikka kuidagi sai suhelda. Lastega isegi paremini jälle pool viipekeeles. Või siis lihtsalt õpisime kambootsia keelt, nii et näitad silma peale ja siis nad ütlevad kuidas silm on nende keeles. Igastahes siis kusagilt tuli üks poiss, kes oskas päris head inglise keelt ja kutsus meid enda juurde öömajale. Tal oli seal terve kuhi peret ja muid sugulasi aga mahtusime meiegi. Magasime maja ees ühe vaiba peal. Öösel hakkasid kaks kassi hästi koleda ´häälega kaklema - see oli päris hirmus hetk - ärkad kõva kisa peale ja siis midagi tormab sinu poole... hea et ei olnud tiiger, keda siin ka kusagil vist on.



Järgmisel päeval oli plaanis sõita rongiga. Rong käib siin kord nädalas ja on hästi logu - sõidab mingi 20km tunnis. Tore on see, et saab sõita rongi katusel.  Kohalikud üritavad rongiga oma igasugu puu palke ja asju vedada. Kui rong jaamast välja läheb siis sõidavad ühe masinaga järgi sellele ja laevad kauba peale. Vahel nad ei jõua ka oma riistapuuga rongile järele, igaljuhul huvitav on nende majandamist vaadata. Rong sõitis riisipõldude vahel, mida ma enne ei olnudki näinud suurt. Mingid suurte sarvedega härjad või lehmad on ka siin.



Vaatan, et kõigest üksipulgi ei jõuagi kirjutada.  Aga siis mõne päeva pärast sõitsime põhjakambootsiasse... mõtlesime, et seal on mäed ja hästi ilus aga noh väga midagi vaimustavat ei olnudki. Otsustasime, et rendime mootorratta ja sõidame sellega ühte väiksemasse kohta mis oli u. 120 km kaugusel. Mul oli see esimest korda motikaga üldse sõita ja nii alguse mõtes kaks korda panin külje ka maha, õnneks ainult väga väikesel kiirusel. Natuke jalga kriipisin ma maq kõrvetas ennast vastu sumbutajat ära. Seal oli muidu väga auklik tee ka ja siis mul vahepeal läks segi kus on pidur kus gaasi ja siis otsustavalt hetkel piduri asemel andsin gaasi. Siis raskemates kohtades sõitis maq. Jõudsime üleni tolmustena kohale.



Oli päris huvitav linnake - selline laiade tänavatega ja inimesed olid kuidagi rahulikud. Järgmine päev otsustasime sõita sellisesse külla kus ei ole ükski turist sõitnud.  Läksimegi mingit ime rada pidi, mis oli vaevu sõidetav. Lõpuks ikka tulid majad ka. Ühest kirikust saime kaasa kambodsia keelesed kristlikud raamatu, mõtlesime et siis jagame neid, et sellistes üksildastes kohatades inimesed pole Jumalast võibolla midagi kuulnud ja nii oli see meil ka omamoodi misioni reis. Naljakas oli see, et kui muidu ikka inimesed teretavad ja tulevad rääkima kohe igalpool siis seal metsas nad pigem jooksid eest ära... või noh hakkasid lihtsalt eemale kõndima. Igatahes oli see tunnistus sellest, et seal kandis on vähe turiste.  Peale külas uitamiste käisime veel paari kose sees ujumas ja oli üks vulkaanilist päritolu järv, mille kaldal me ööbisime. Elevandiga proovisime ka sõita, et teaks mis tunne on noh. Päris selline huvitav oli see hetk kui ta aegajalt niimoodi kuidagi korises hästi madalalt, muidu oli natuke jama, et ei näindki sealt ülevalt elevanti ennast.





Siis laias laastus otsustasime kambodsiast edasi minna laosesse. Kahjuks aga selgus et piirilt ei saa viisat ja siis läksime hoopis vietnami, kus oleme tänaseni.
Söögid on siin olnud head. Nüüd viimastel päevadel markuse kõht veidi hakkas jupsima aga muidu on tervis olnud korras. Sääsed ikka aegajalt ka noksivad aga malaariat ehk ei tule, nii me loodame.  Üldiselt on siin igal pool nii, et inimesed ikka vaatavad pika pilguga meile järgi ja naeratavad või naeravad, kes neid teab. Minu habe teeb neile palju nalja, sest neil endal habe eriti ei kasva. Lapsed muudkui karjuvad hällõu iga nurga tagand. Ükskord lugesime ära, et oli paar last raudtee peal mängimas ja siis jäime nendega juttu ajama - umbes 5 minuti pärast oli meie ümber juba 25 last. Tavaliselt veel siis mõned täiskasvanud veel lisaks. 




Ilmast ei olegi veel rääkinud. Ikka väga soe on... ka öösel on liiga soe. Aegajalt ikka tuleb vihma ka.

Ja seda ka veel et lapsed on siin väga töökad. Pidevalt on näha imeväikseid lapsi kas motikaid tankimas või poest tulemas või suure lehmaga karjamapoole liikumas. Ja siis kui räägid nendega, siis ongi sellised asjalikud.





ps. aru ma ei saa mispärast need pildid jälle suureks ei lähe....

Mõni pilt veel uusmeremaalt...

Käisime Yangiga liustiku peal ronimas. Ilm oli päris vihmane ja sellepärast oli natuke sant aga uus kogemus oli ikka. Sellised okkalised saapad ja puha.  



Põhjasaarel käisime vulkaani vaatamas. Kahjuks ei olnud see enam töökorras.



Vahepeal Yang hüppas taevast alla, ma niisama vaatasin pealt.



Siis lõpuks käisime ühes vulkaanilises imedemaas. No oli see alles imedemaa küll. Hais oli nii kõva, et ma ainult poolepeale jõudsingi. Täiesti õudne. Põrgus on samasugune hais, kuna seal on ka väävli järv. Kogu see toss seal pildil ongi tegelikult hais.




Aga muu übrus oli huvitav. Kõnnid ja siis igalt poolt auru tuleb, sest kuumavee allikad jõuavad maapeale. Kohati podises muda keeda. Oli ka üks geiser kust vesi purskama pidi täpselt kindlal kellaajal. Ma ikka mõtlesin, et kuidas ta alati nii kindlal ajal aga siis  tuli välja, et nad panid sinna seepi sisse - aga inimestele meeldis. 







Siis jõudsime Aucklandi. Seal ööbisime kohaliku ülikooli lähedal ja päris kodune oli selle hoonetes ringi käia. Raamatukogu oli nagu ülikooli raamatukogud ikka :)




Tore oli see, et sattusime just mingile maori päevale, siis tudengid tegid seal tantsu ja muud rahvuslikku asja.  Maoridel pidavat uusmeremaal minema päris hästi muidu ja nad on päris toredad - mehed kõik on ühte nägu ainult ja osadel on näos tätoveeringud.