Elas kord väike sipelgas. Ta elas paksus metsas sipelgapesas. Ta elas seal koos oma sõpradega. Ühel õhtul otsustasid nad minna välja jalgpalli mängima. Nad ronisid kännu otsa kus oli hea tasane. Kuna neil aga ei olnud palli, siis hakkasid nad vaikselt pesa poole tagasi liikuma. Üks sipelgas tegi ettepaneku teepeal midagi laulda, et nii on lõbusam astuda. Siis läksid kõik vaidlema, et mis oleks hea laul mida laulda. Üks noor sipelgas pakkus, et võiks laulda laulu "Sure, sipelgasiil!" Teised jälle ütlesid, et tegelikult sellised laulud ei ole head, sest ka su vaenlased on tegelikult inimesed. Siis pakuti "Ta lendab mesipuu poole", seda jälle keegi ei osanud. Lõpuks võttis sõna üks väga vana ja auväärne sipelgas, kes ütles, et võiks laulda "Me kelgule, me kelgule võiks tulla veel üks laps". Talle ei julgenud keegi midagi vastu öelda ja nii lauldigi see laul ära. Tagasi jõudes olid kõik väsinud, aga õnnelikud!