Kõigile meeldib vaadata tähti. Milline võimas universum! Miljonid tähesüsteemid ja galaktikad, lõpmata suured ja lõpmata kaugel. Milline ilu, milline võimsus, lihtsalt vau!
Aga mis siis kui need tähed ei olegi suure universumi võimsad taevakehad, vaid on lihtsalt sellised väikesed heledad täpid nagu nad paistavad. Ei olegi suuremad.

Ma ei olegi täiuslik.

Üheks minu puuduseks on see, et ma ei oska rulood üles tagasi panna. Need rulood, mida projektoriga näitamiseks alla tõmmatakse ja siis kui tahad pärast tagasi saada pead tegema jõnksu allapoole ja siis ta läheb ülesse ise. Mul see ei õnnestu, mittekunagi. Ja mis eriti masendav, kõigil teistel läheb see esimese korraga. Olen püüdnud harjutada, nii et plõksin seal mingi 15 min. No ei saa. Ja ometi tundub nii lihtne asi.

Üks teine asi on veel. Ma tegelikult ei teagi kas see on otseselt halb, aga olen märganud haiglas, et ma kõnnin väga kiiresti. Koguaeg lähen teistest mööda. Ja siis ükspäev mõtlesin, et no mida ma torman.
Võibolla jääb nii mõni tähtis asi märkamata. Siis proovisin võtta poole aeglasemaks. Ikka jõudsin vanatädidele kiirelt jägi, no eks nad ole haiged ja kõnnivad vaikselt kaa. Siis võtsin veel aeglasemaks. Ja niimoodi läksin siis mööda pikki koridore söökla poole, et äkki märkan nüüd midagi uut või midagi. Eriti nagu ei märganud.

Olen nüüd nädalakese Itenis - see on koht kus olin  kaks aastat tagasi ja korraks ka eelmisel aastal.
See on päris tore kui kõnnid külavahel ja siis keegi hüüab, et tere mati! Näeb kuidas lapsed on kasvanud ja kuidas kellelgi elu on läinud. Naljakas on see, et lapsed mäletavad kõike nii hästi. Näiteks eile küsis üks tüdruk mu käest, et kuidas su õel Merikesel läheb... et oli taga 2 aastaat tagasi skaibis midagi rääkinud.
Külaliste maja asemel otsime siin kohaliku elamise. Saime toa hinnaga 25 eurot kuu, elame seal kolmekesi, nii et umbes 8 eurot näkku. Oleme küll ainult 5 päeva. Seal elab ka palju kohalikke peresid, nii et näeb seda keenia elu päris lähedalt. Seda varianti soovitan kõigile, kes peaks siia kanti sattuma, selle asemel et hotellides palju maksta.

Kuidas ma Rauli 10km jooksus võitsin!

Just sellise pealkirjaga postitus on mul plaanis kirjutada järgmisel suvel ja sestap treenin hetkel jälle oma jalamuskleid, olles järjekindlalt kõige aeglasemini jooksev inimene, kes käib regulaarselt Keenias trenni tegemas.

Kui vaatad teisest rassist ja keskkonnast pärit inimest, siis on huvitav, et kuigi ta on mingis mõttes nii teistmoodi, siis miimikast saad nagu ikka samahästi aru. Saad aru kas inimene on rõõmus või ärritunud või tülpinud või noh sellistest asjadest. Samas on ka huvitavaid erinevusi. Kui keenia inimese käest midagi küsida ja ta tahab jaatavalt vastata, siis selle asemel et noogutada liigutab ta hoopis kulme niimoodi üles alla. Meie kehakeeles tähendaks see midagi nii et davai tule,  ma näitan sulle ühte sala asja, neile aga lihtsalt jah-i ilma mingi erilise emotsioonita.  See on omamoodi selline naljakas ja äge, teeb nad kuidagi salapärasemaks.

Teine tore asi on need häälitsused, mis nad teevad jutu vahele. Kui meie ütleme teisele vastates  ja-jah ja mhõh ja väga huvitav, siis nemad ütlevad ainult eeeeeee. Ja siis vastavalt et näidata emotsiooni,  ütlevad seda eri kõrguse ja eri tooniga. Mulle see väga meeldib.

Haigetel inimestel on silmad kuidagi tuhmimad ja läigivad rohkem, ilma et nende näoilme oluliselt muutunud oleks. Seda on väga raske vaadata, sest see tundub et räägib sellisest sisemisest varjatud kannatusest, mis on sees olemas, aga mida nad välja ei näita. Kuidagi nukralt ilus.

Saad kõik millest loobud. Selline oli ühe raamatu pealkiri, mis mulle väga meeldis. Õigemini meeldiski mulle see raamat tema pealkirja pärast, see pealkiri ültes juba nii palju, et raamatut ei olnud vaja lugedagi. Siiamaani mõtlen sellest pealkirjast. Ma küll ei mõista, kuidas see täpselt saab toimida, aga oleks väga lahe kui toimiks. Näiteks loobud kogu oma rahast ja saad hästi palju raha.
Samas ei saa ma sellest aru, et kui kord oled juba näiteks rahast loobunud, siis kui sa seda siis juurde saad hästi palju, siis sul on nagu suva sellest. Ma mõtlen loobumist selles mõttes, et raha ei ole enam tähtis. Siis tekib küsimus, et kui loobun kõigest vähetähtsat ja kasutust ja siis korraga hoopiski saan seda kasutut hästi palju, et see on ka ju siis üpris mõttetu. Peaks olema hoopis raamat pealkirjaga "Saad kõik mida tahad"! See oleks nagu parem. Loobud rahast ja siis ei saagi seda enam, vaid saad headust ja armastust mida sa näiteks tahad.
Samas jälle "saad kõik mida tahad" ei kõla pooltki nii lahedalt kui "saad kõik millest loobud".
Tundub, et tuleb veel mõelda selle asja üle...

Viimastel aastatel oleme suviti teinud mõne hea sõbraga selliseid väikesi matkakesi. Et oleks huvitavam, siis üritame mõelda mingi lisa asja sinna juurde. Esimestel paaril korral tegime nii, et ei võtnud toitu kaasa ja siis sõime marju ja lüpsime teeäärseid lehmi. Siis tegime mõned otsematkad, millest siin ka juba kirjutasin. Sellel suvel mõtlesime, et võiks teha jalgrattamatka. Jalgrattaga on muidu väga hea, saab kiirelt edasi ja asju ei pea seljas kandma, jama on ainult siis kui tuul on vastu.
Sellepärast otsustasimegi teha allatuult matka - see tähedab, et tuleb sõita koguaeg alla tuult, sest siis on hea kerge. Huvitav on veel see, et nii tegelikult ei tea kuhu välja jõuab, sest kõik sõltub tuulest. Tuul nagu juhatab teed või nii.
Et selgemini aru saada kust tuul puhub, ostsime mullitaja ja siis igal tee hargnemise kohal puhusime mulle ja sinnapoole kuhu mullid läksid sinna ka sõitsime.
Selline matk  pani kohe päris mõtlema elu üle.
Mulle meeldib kui matkad ja reisid panevad mõtlema.

Tavaline elu käiks nagu rohkem kaardi järgi - tead mis sulle meeldib, või siis veel sagedamini, et mis ühiskonnale meeldib ja sellest lähtuvalt teed valikuid.
Kristlase elu peaks käima aga äkki hoopis tuule järgi- lähed sinna kuhu Jumal tahab et lähed ja kui nii teed, siis on kerge olla, sest tuul oleks justkui tagant. Kui nüüd aga jääb teepeale midagi väga ihaldusväärset ja tuul selle poole ei juhata, siis on jama. Minna vastu tuult? Teha vastu Jumala tahtmist? Aga oleme ju allatuult matkal....
Oodata millal tuul pöördub? Aga kaua sa ootad?
Puhuda hästi palju mulle, nii et lõpuks mõni mull justkui läheks ka soovitud suunas? Päris kaval variant! Miinuseks on ainult see, et mingil hetkel sõites saad aru, et tuul ikka päris seljatagant ei ole.
Jääb ka veel võimalus, et sõidatki kõigest hoolimata nui neljaks ikka ainult allatuult, just nii nagu kokkulepitud sai.
Kas lõpetaksime võsas?
Võite ise järgi proovida, mullitajaid saab tänapäeval igast teisest poest!

 Lapsena ikka aegajalt tuli ette selliseid päevi kui oli hästi igav. Igavuse tunne on suht masendav, sest sellest on raske välja tulla. Noh, kuna ei oska midagi teha.... kõik tundub selline igav, 100x tehtud...  Mäletan, et mõtlesin, et kui ma saaksin endale õhupüssi, siis küll kunagi enam igav ei hakka, sest neid asju mille pihta lasta on ju lõpult. Saingi siis õhupüssi ja peab tunnistama, et sellest ajast ei olegi mul enam kunagi igav olnud.

Tegelikult jäi mul see postitus veidi poolikuks. Sest no olgem ausad, mul hakkas ikkagi uuesti igav. Ja siis nendel lapsepõlve igavuse hetkede jäämäe tipus olles tuli mulle alati üks ja seesama päästev idee - aga kui tõstaks veidi mööblit ringi?!  Onju hea mõte! siis on toas kõik teistmoodi. Eriti kui ei tõsta ainult mingi ühte tooli teise kohta vaid kõik asjad, isegi näiteks klaveri. Ainuke jama oli selles, et vanemad ei lubanud seda kunagi teha, sest stabiilsus tekitab meil turvatunde, vist sellepärast.
Ja nüüd siis lõpuks selle jutu mõte --  me oleme saanud täiskasvanuks, kas pole imeline!  igal ajal võime kõike ringi tõsta, sest me ise otsustame kas võib või mitte! Tõstkem siis kõik mööbel ringi!!!  ...ja sisse tuleb selline mõnus tunne, nagu et nüüd mul ei hakka enam kunagi igav, sest uus ja parem ajastu on alanud!
..... ja siis ostke veel hästi palju komme ja sokolaadi ja jäätist ja sööge  need kõik korraga ära ja minge magama nii et hambaid ei pese.