Avastasin juhuslikult selle nipi kuidas võita sõpru. See võib tunduda keerulisena, aga tegelikult on see hästi lihtne. Tuleb lihtsalt teha nii...
Kõigepealt lähed võõra inimese juurde ja räägid taga natuke juttu. Mõtled sellise teema, mis hästi sobiks. No näiteks kui keegi müüb turul maasikaid siis lähed ja küsid, et mis maasikad ka maksavad - noh tavaline küsimus, et ta ei kahtlustaks sind sõpruses. Siis tavaliset tulevad veel mõned laused jutu jätkuks ja siis saabub oluline hetk - see on see hetk, kus võõrad inimesed tänavad ja lahkuvad sõprad aga ei lahku. Nii pead sinagi tegema - ära lahku. Jää lihtsalt seisma isegi kui ei oska midagi rääkida, siis lihtsalt seisa seal. Mõlemal on küll algul piinlik võib olla aga ei pea ka olema. Ja siis te olete seal niimoodi kahekesi võibolla tükk aega isegi ja lõpuks nagu harjute teineteisega ära ja siis pikapeale hakkate jälle midagi rääkima ja siis võibki öelda, et teist on saanud sõbrad. Olen näinud, et see toimib oma elus ja ka kõrvalt olen seda näinud. Tehke nii kui te tahate endale sõpru saada.
esmaspäev, 29. detsember 2008
teisipäev, 9. detsember 2008
Kui pühapäev on püha päev on kõik okei okei!
Hakkasin eile mõtlema, et miks välismaa kalendrites on pühapäev pandud esimeseks päevaks aga meil on nädala viimane päev. Et kas sellest tuleb siis mingi vahe ka? Et kas nad tõesti alustavad nädalat pühapäevaga? See tundub natuke ju helgem kui alustada esmaspäevaga. Ja nädalalõpp on samuti helge, sest laupäev on saunapäev!
Pühapäev kui nädala esimene päev annaks hea alguse kogu nädalale. Pühapäev kui viimane päev nädalas võtab nädala küll kokku, kuid võibolla siis jääd liiga minevikku vaatama, mõtled kuidas läks aga tulevaks nädalaks ei valmistu, sest seda pole veel tulnud... oled vanas nädalas endiselt - päästad mis päästa annab aga see on ikkagi ainult see üks päev, kuid võiks olla terve nädal. Ja siis algab nädal esmaspäevaga - kohe pead hakkama tegutsema, aga psühholoogiliselt ei ole valmis, nagu hakkaks jooksma 100 meetrit ilma stardieelse keskendumiseta (mida ma tavaliselt teengi, aga telekas nad ju keskenduvad päris pikalt). Või siis see on sama nagu tavaliselt on, et õhtul tulevad ilusad mõtted ja tahaks teha palju heategusid aga hommikul on ikka jälle raske ärgata ja tuju on paha - tulgu siis mõtted juba hommikul, et neist oleks kasu ka midagi ütleb minu praktiline meel.
Iseenesest väga vahet ei ole võib kokkuvõtteks öelda aga põhimõtteline vahe on...
Pühapäev kui nädala esimene päev annaks hea alguse kogu nädalale. Pühapäev kui viimane päev nädalas võtab nädala küll kokku, kuid võibolla siis jääd liiga minevikku vaatama, mõtled kuidas läks aga tulevaks nädalaks ei valmistu, sest seda pole veel tulnud... oled vanas nädalas endiselt - päästad mis päästa annab aga see on ikkagi ainult see üks päev, kuid võiks olla terve nädal. Ja siis algab nädal esmaspäevaga - kohe pead hakkama tegutsema, aga psühholoogiliselt ei ole valmis, nagu hakkaks jooksma 100 meetrit ilma stardieelse keskendumiseta (mida ma tavaliselt teengi, aga telekas nad ju keskenduvad päris pikalt). Või siis see on sama nagu tavaliselt on, et õhtul tulevad ilusad mõtted ja tahaks teha palju heategusid aga hommikul on ikka jälle raske ärgata ja tuju on paha - tulgu siis mõtted juba hommikul, et neist oleks kasu ka midagi ütleb minu praktiline meel.
Iseenesest väga vahet ei ole võib kokkuvõtteks öelda aga põhimõtteline vahe on...
teisipäev, 2. detsember 2008
Alateadvus
Ma olen ikka päris lahe. Miks ma seda arvan on sellepärast, et ma ikka viitsin jännata. Mingi näiliselt väikese asja nimel näen kõvasti vaeva ja siis saavutan eesmärgi. Usun et nii peabki.
Mis ma siis viimasel ajal olen teinud. Eile õhtul vaatasin kuidas ühes fotoprogrammis teha pilte ilusamaks, et panna kontrasti juurde ja niimoodi igatemoodi annab. Seal oli näiteks üks ilus sinine laine, mille sees surfas mees. Noh ja kui nüüd töödelda seda pilti siis värvid muutusid veel ilusamaks. Peale seda ma läksin magama. Unes nägin, et olin oma vanema õe Maritiga reisil. Kõigepealt ekslesime mingis linnas, siis läksime lennujaama kus oli meil üks sõber, kes meid suure lennukiga peale võttis. Siis lendasime ühte teise riiki ja ta tegi spetsiaalselt meie jaoks peatuse ja lasi meid maha ühe mere kaldal asuva maja juures. Lubas lennuki ära parkida kusagile teise kohta ja ka sinna tagasi tulla. Me siis seisime seal maja ukse ees ja ma vaatasin merd. Meri oli väga ilus, eriliselt ilus - lained olid päikese käes kuidagi ägedalt tumesinised. Hakkasin fotokat otsima, et sellest pilti teha. Siis juba helises äratuskell ja ajas mul piditegemise untsu. Paar korda lükkasin äratust edasi aga siis meri enam nii ilus ei olnud ja pilt jäi tegemata. Aga see selleks.
Pärast hakkasin mõtlema selle unenäo üle. See ilus meri mida ma nägin tuli sellest, et vaatasin enne magama jäämist seda surfari pilti. Noh ja siis minu alateadvus tahtis mulle seda unes näidata, sest tähtsaid asju ikka peab näitama või mis on päevast meelde jäänud. Aga selle asemel, et mulle lihtsalt see pilt tuimalt ette pista kui ma oma silmad kinni olen pannud tegi ta hoopis lahedamalt - mõtles välja terve pika rännaku ja siis nagu krooniks pani selle mere pildi, veidi muudetult, nii et ma algul arugi ei saanud. Tal oli kõik läbi mõeldud, juba kohe siis kui ma magama jäin, et kuidas oleks huvitav ja täpselt õigel ajal jõudis välja pildini - just enne ärkamist. Noh eks ta oli ka näinud millal ma kella äratama pani, sest ma ise ju panin oma kella äratama. Vat selline alateadvus on mul - ikka tõsine tegija, mitte mingi kergema vastupanu teed mineja!
Mis ma siis viimasel ajal olen teinud. Eile õhtul vaatasin kuidas ühes fotoprogrammis teha pilte ilusamaks, et panna kontrasti juurde ja niimoodi igatemoodi annab. Seal oli näiteks üks ilus sinine laine, mille sees surfas mees. Noh ja kui nüüd töödelda seda pilti siis värvid muutusid veel ilusamaks. Peale seda ma läksin magama. Unes nägin, et olin oma vanema õe Maritiga reisil. Kõigepealt ekslesime mingis linnas, siis läksime lennujaama kus oli meil üks sõber, kes meid suure lennukiga peale võttis. Siis lendasime ühte teise riiki ja ta tegi spetsiaalselt meie jaoks peatuse ja lasi meid maha ühe mere kaldal asuva maja juures. Lubas lennuki ära parkida kusagile teise kohta ja ka sinna tagasi tulla. Me siis seisime seal maja ukse ees ja ma vaatasin merd. Meri oli väga ilus, eriliselt ilus - lained olid päikese käes kuidagi ägedalt tumesinised. Hakkasin fotokat otsima, et sellest pilti teha. Siis juba helises äratuskell ja ajas mul piditegemise untsu. Paar korda lükkasin äratust edasi aga siis meri enam nii ilus ei olnud ja pilt jäi tegemata. Aga see selleks.
Pärast hakkasin mõtlema selle unenäo üle. See ilus meri mida ma nägin tuli sellest, et vaatasin enne magama jäämist seda surfari pilti. Noh ja siis minu alateadvus tahtis mulle seda unes näidata, sest tähtsaid asju ikka peab näitama või mis on päevast meelde jäänud. Aga selle asemel, et mulle lihtsalt see pilt tuimalt ette pista kui ma oma silmad kinni olen pannud tegi ta hoopis lahedamalt - mõtles välja terve pika rännaku ja siis nagu krooniks pani selle mere pildi, veidi muudetult, nii et ma algul arugi ei saanud. Tal oli kõik läbi mõeldud, juba kohe siis kui ma magama jäin, et kuidas oleks huvitav ja täpselt õigel ajal jõudis välja pildini - just enne ärkamist. Noh eks ta oli ka näinud millal ma kella äratama pani, sest ma ise ju panin oma kella äratama. Vat selline alateadvus on mul - ikka tõsine tegija, mitte mingi kergema vastupanu teed mineja!
esmaspäev, 17. november 2008
kolmapäev, 12. november 2008
Eriline päev!
Täna on minu jaoks väga eriline päev, sest mu üks ammune unistus sai teoks. Oleks ka võinud minna muidugi paremini, sest hommikul üritasin uut tööle minemise kiirusrekordit, mis kahjuks luhtus. Senine rekord autoga lasnamäelt on 13min. Täna läksin kümneks ja ummikuid ei olnud karta, nii et siis üritasin. Algus oli päris hea. Enne kanalisse sisenemist on üks kriitiline valgusfoor enne mida tuleb natuke kiirendada, et ühe ropsuga läbi saab. See õnnestus ja olin isikliku rekordi graafikus, et alistada maagiline 10 min piir. Kuid lõpus läks kõik nässu. Kõigepealt jäin ühe foori taha, kust oleks pidanud ilusti läbi saama aga eesmine auto lihtsalt venis. Siis korraldas käki üks jalakäia, kes ühe foori oli punaseks vajutanud asja eest teist takka. Parklasse keerates oli lootust saada 12min, kui minu ette ilmus mingi puulehti vedav traktor ja nii ta läks - jälle 13min. Aga see selleks.
Kui tööle kohale jõudsin, läksime kohe kohvi jooma. Olen ammu unistanud, et võiks olla mõni söökla või noh, mingi koht selline, kus tuled sisse ja saad öelda - mulle nagu tavaliselt. No täna siis läksingi leti äärde ja võtsin lihapiruka endale taldriku peale ja läksin juba kassa juurde. Seal on üks kollases riides neiu, kes siis võtab raha aga paneb ka kohvi või tee või mingi joogi. Seda võtta ei ole niisama kerge. Seal peab ütlema, mis kohvi sa tahad või mis tee ja siis kas suurt või väikest ja kas koorega või ilma. No ja kui ma olin siis temani jõudnud küsis ta, et kas peale lihapiruka veel midagi - nii selgelt on need sõnad meeles kuidas ta neid küsis! ja no ma siis mõtlesingi, et nüüd võiks olla see hetk, sest eks ma olin ennegi seal söömas juba käinud. Väike närvipinge tuli sisse, kuid ütlesin siiski väliselt rahulikuks jäädes need saatuslikud sõnad - mulle nagu tavaliselt! Neiu tegi natuke naeru näo, aga ei küsinud midagi. Andis mulle kohvi, suure tassi sees, koorega - just nagu tavaliselt!
Kui tööle kohale jõudsin, läksime kohe kohvi jooma. Olen ammu unistanud, et võiks olla mõni söökla või noh, mingi koht selline, kus tuled sisse ja saad öelda - mulle nagu tavaliselt. No täna siis läksingi leti äärde ja võtsin lihapiruka endale taldriku peale ja läksin juba kassa juurde. Seal on üks kollases riides neiu, kes siis võtab raha aga paneb ka kohvi või tee või mingi joogi. Seda võtta ei ole niisama kerge. Seal peab ütlema, mis kohvi sa tahad või mis tee ja siis kas suurt või väikest ja kas koorega või ilma. No ja kui ma olin siis temani jõudnud küsis ta, et kas peale lihapiruka veel midagi - nii selgelt on need sõnad meeles kuidas ta neid küsis! ja no ma siis mõtlesingi, et nüüd võiks olla see hetk, sest eks ma olin ennegi seal söömas juba käinud. Väike närvipinge tuli sisse, kuid ütlesin siiski väliselt rahulikuks jäädes need saatuslikud sõnad - mulle nagu tavaliselt! Neiu tegi natuke naeru näo, aga ei küsinud midagi. Andis mulle kohvi, suure tassi sees, koorega - just nagu tavaliselt!
neljapäev, 28. august 2008
Malaisiast
Mul jäi see osa vahele omal ajal. Kirjutan nüüd tagant järele, terviklikkuse huvites.
Malaisiast me Maqga midagi ei teadnud. On ta rikkas või vaene või mida on. Läksime sinna algul mõttega, et sõidame lõuna taisse sealt. Kuna aga aega oli ikka napilt ja seal olid ka rannad ja värgid siis sõidsime seal ühele saarele hoopis ja olime seal mingi vist 4 päeva. Puhkasime. Saar oli selline nagu ikka vist ettekujutatakse seda ideaalset puhkust. Rand ja liiv ja palmid ja .. hommikul tõused üles ja lähed sööma - mere kaldal on söögikohad kõik reas. Noh natuke kallim kui oli tais aga mitte väga hirmus ka. Siis mõtled mis teed - kas päevitad või istud niisama ja siis sööd lõunat ja pärast õhtut. Me enamus aega siis vaatasime neid kalu ja koralle. Need hakkasid kohe pihta sealt samast, nii et laenutad selle maski ja lestad ja asud kalu vaatama. Võrreldes austraaliaga oli võibolla veidi hõredam aga enamvähem ikkagi sama lahe. Just see meeldis, et sai suva ajal sinna minna ja ise valida kohti. Kahel päeval laenutasime ühe paadi ja siis sellega sõidsime erinevatesse randatesse. Maq-l õnnestus saada palmi küljest paar kookospähklit ka isegi kätte, mida me ei saanud küll lahti kahjuks. Need üksikud rannad olid toredad - nagu oleks üksi saarel - kuigi iga s rannas oli ikkagi mõni turist ka kahjuks. Vahepeal üritasime landiga neid värvilisi kalu püüda - paar tükki saime isegi kätte ja viskasime tagasi. Haisid proovisime ka püüda aga nad ei võtnud vedu. Pärast tuli välja et seal olid üldsegi taimetoitlastest haid, mida me algul õnneks ei teadnud, nii et siis ikka natuke saime hirmu ka tunda. Noh mingi poolteist meetrit nad olid, nii et mitte ka väga hull ei olnud. Saare keskel oli paras selline vihmametsa tihnik. Nii me siis seal ujusime ja sõime. Ühel õhtul võtsime mingist söögi kohast full seti - mis siis vist tähendas, et oli juba nii komplekteeritud kokku kõik söök ja magustoit ja nii... siis seda tuli nii palju, et ei mahtunud lauapeale ära, siis pandi mingid lisa riiulid laua kõrvale - a toit oli päris hea. Jalad läksid mädanema, sest lestad hõõrusid varbad ära. Ühe korra nägime ka suurt kilpkonna, kes oli ikka suur. Pärastläksime veel otsima aga ei leidnud enam kahjuks.
Siis käisime veel dzunglis - vaatasin, et inglise sõnaraamat annab sõnale jungle, ehk siis dzungel ka hoopis parema eestikeeles vaste - rägastik, nii et siis kasutan edaspidi seda, et mitte panna neid z tähti ja muid võõrtähti.
Rägastikus olime 2 päeva. Vihaga hakkasime öösel minema, kuigi tegelikult ei tohtinud. Üks tädi, kes meie kotid kappi pani, veel rääkis kuidas on olemas spetsiaalsed ööekskursioonid madude ja skorpionite ja ämblike vaatamiseks. Noh see meile natuke mõjus hirmutavalt aga kuna olime terve päeva mingi bussisõiduga ära jokutanud siis ikka läksime. Üritasime siis hoolsalt taskulambiga vaadata, et kellegile ei astuks peale. Kui juba 2 km oli rägastikus käinud siis järksu läks taskulambi pirin läbi. Noh kohe ei oskandki muud edasi teha kui panime telgi sinna samma raja peale. Kuna oli pime siis ei näinud kaane jala küljest ära võtta nii, et hommikul olid väikesed kuivanud verenired jalgadel ja kolm paksu kaani ootasid kolmekesi rivis telgi ukse avamist. Kusjuures ilma mingi liialduseta, nad tõesti ootasid rivis seal ja just ukse ees - no ei saa aru mina kust nad oskasid niimoodi kokku tulla. Lasin siis nad välja ja müttasime edasi. Rägastikus pidid elama nii elevandid kui tiigrid - lootus oli suht väike neid näha aga me ikka loodsime. Ühes kohas nägime elevandi teerada aga see oli ka kõik. Kahjuks ei olnud aega kauemaks sinna jääda ja sügavamale rägastikku minna - siis vast oleks midagi näinud. Kuna meil ei olnud sööki kaasas siis läks kõht lõpuks nii mõnusalt tühjaks, et tuli hea söögisisu. Natuke vahepeal sõime suhkrut - ainuke asi mida meil veidi oli.
Noh ja siis läsime pealinna tagasi sealt ja mina sõitsin taisse ja maq sõitis otse hongkongi.
Mis ma algusest tahtsin kirjutada, et Malaisia oli üllatavalt kuidagi arenenud võrreldes eelmiste riikidega - kuidagi selline puhtam ja korralikum, pealinn päris uhke. Igal pool olid palmide kasvatused, meie teravad silmad juba lennukist märkasid seda, mida siis kasvatati kuulu järgi õli saamiseks.
Nüüd ei mäletagi enam kas hongkongist ka midagi kirjutasin.
Aga vihjena muidu võin öelda, et oleme nüüd juba tükk aega eestis tagasi.
Malaisiast me Maqga midagi ei teadnud. On ta rikkas või vaene või mida on. Läksime sinna algul mõttega, et sõidame lõuna taisse sealt. Kuna aga aega oli ikka napilt ja seal olid ka rannad ja värgid siis sõidsime seal ühele saarele hoopis ja olime seal mingi vist 4 päeva. Puhkasime. Saar oli selline nagu ikka vist ettekujutatakse seda ideaalset puhkust. Rand ja liiv ja palmid ja .. hommikul tõused üles ja lähed sööma - mere kaldal on söögikohad kõik reas. Noh natuke kallim kui oli tais aga mitte väga hirmus ka. Siis mõtled mis teed - kas päevitad või istud niisama ja siis sööd lõunat ja pärast õhtut. Me enamus aega siis vaatasime neid kalu ja koralle. Need hakkasid kohe pihta sealt samast, nii et laenutad selle maski ja lestad ja asud kalu vaatama. Võrreldes austraaliaga oli võibolla veidi hõredam aga enamvähem ikkagi sama lahe. Just see meeldis, et sai suva ajal sinna minna ja ise valida kohti. Kahel päeval laenutasime ühe paadi ja siis sellega sõidsime erinevatesse randatesse. Maq-l õnnestus saada palmi küljest paar kookospähklit ka isegi kätte, mida me ei saanud küll lahti kahjuks. Need üksikud rannad olid toredad - nagu oleks üksi saarel - kuigi iga s rannas oli ikkagi mõni turist ka kahjuks. Vahepeal üritasime landiga neid värvilisi kalu püüda - paar tükki saime isegi kätte ja viskasime tagasi. Haisid proovisime ka püüda aga nad ei võtnud vedu. Pärast tuli välja et seal olid üldsegi taimetoitlastest haid, mida me algul õnneks ei teadnud, nii et siis ikka natuke saime hirmu ka tunda. Noh mingi poolteist meetrit nad olid, nii et mitte ka väga hull ei olnud. Saare keskel oli paras selline vihmametsa tihnik. Nii me siis seal ujusime ja sõime. Ühel õhtul võtsime mingist söögi kohast full seti - mis siis vist tähendas, et oli juba nii komplekteeritud kokku kõik söök ja magustoit ja nii... siis seda tuli nii palju, et ei mahtunud lauapeale ära, siis pandi mingid lisa riiulid laua kõrvale - a toit oli päris hea. Jalad läksid mädanema, sest lestad hõõrusid varbad ära. Ühe korra nägime ka suurt kilpkonna, kes oli ikka suur. Pärastläksime veel otsima aga ei leidnud enam kahjuks.
Siis käisime veel dzunglis - vaatasin, et inglise sõnaraamat annab sõnale jungle, ehk siis dzungel ka hoopis parema eestikeeles vaste - rägastik, nii et siis kasutan edaspidi seda, et mitte panna neid z tähti ja muid võõrtähti.
Rägastikus olime 2 päeva. Vihaga hakkasime öösel minema, kuigi tegelikult ei tohtinud. Üks tädi, kes meie kotid kappi pani, veel rääkis kuidas on olemas spetsiaalsed ööekskursioonid madude ja skorpionite ja ämblike vaatamiseks. Noh see meile natuke mõjus hirmutavalt aga kuna olime terve päeva mingi bussisõiduga ära jokutanud siis ikka läksime. Üritasime siis hoolsalt taskulambiga vaadata, et kellegile ei astuks peale. Kui juba 2 km oli rägastikus käinud siis järksu läks taskulambi pirin läbi. Noh kohe ei oskandki muud edasi teha kui panime telgi sinna samma raja peale. Kuna oli pime siis ei näinud kaane jala küljest ära võtta nii, et hommikul olid väikesed kuivanud verenired jalgadel ja kolm paksu kaani ootasid kolmekesi rivis telgi ukse avamist. Kusjuures ilma mingi liialduseta, nad tõesti ootasid rivis seal ja just ukse ees - no ei saa aru mina kust nad oskasid niimoodi kokku tulla. Lasin siis nad välja ja müttasime edasi. Rägastikus pidid elama nii elevandid kui tiigrid - lootus oli suht väike neid näha aga me ikka loodsime. Ühes kohas nägime elevandi teerada aga see oli ka kõik. Kahjuks ei olnud aega kauemaks sinna jääda ja sügavamale rägastikku minna - siis vast oleks midagi näinud. Kuna meil ei olnud sööki kaasas siis läks kõht lõpuks nii mõnusalt tühjaks, et tuli hea söögisisu. Natuke vahepeal sõime suhkrut - ainuke asi mida meil veidi oli.
Noh ja siis läsime pealinna tagasi sealt ja mina sõitsin taisse ja maq sõitis otse hongkongi.
Mis ma algusest tahtsin kirjutada, et Malaisia oli üllatavalt kuidagi arenenud võrreldes eelmiste riikidega - kuidagi selline puhtam ja korralikum, pealinn päris uhke. Igal pool olid palmide kasvatused, meie teravad silmad juba lennukist märkasid seda, mida siis kasvatati kuulu järgi õli saamiseks.
Nüüd ei mäletagi enam kas hongkongist ka midagi kirjutasin.
Aga vihjena muidu võin öelda, et oleme nüüd juba tükk aega eestis tagasi.
pühapäev, 29. juuni 2008
Kui jõudsin türki siis oli kaks toredat asja. Esiteks, et päike ei läinud enam nii vara looja kui läheb seal keskel ja teiseks see, et kui oli õhtu, siis ilmus õhku veidi jahedust - noh, et mitte külm oleks olnud aga kuidagi selline lahedam. Need olid kindlad märgid sellest, et kodu hakkab lähemale tulema. Türgis kahjuks ei saanud ööbima selle juba tuttava arstipoisi poole, kuna ta oli valves. Läksin siis ühte hosteli, millel oli mingi tiitel, euroopa üks paremaid hosteleid mingil aastal olnud. No oli küll päris tubli, eriti huvitav oli wc-s kus kui käe panid seebi alla siis seep ise tilgutas sulle ühe törtsu käe peale, ilma et midagi oleks puudutanudki. Tekkis väike kiusatus jääda türki seni ajani kui seal on ära see poolfinaali mäng aga ikka mõtlesin, et kodu juba ootab ja siis võtsin rongi. Seal hostelis andsin pesu pesta ja siis kogemata nad unustasid selle kuivama panna ja siis kui ma jõudsin pool tundi enne rongi väljumist, siis hakkasid nad seda mingi aparaadiga kuivatama ja ütlesid, et oh küll jõuad siit läheb ainult 5-10 min. No kui nad just nii ütlevad. Siiski aimasin halba ja asusin koos märja pesuga jooksujalu 15 min. enne rongi väljumist jaama poole teele. Päris närvesööv teekond oli - ja päris pikk. On ikka küll mehed - 5 -10 min. Siis lõpuks jõudsin oma kottidega kohale täpselt või siis 1 minut varem. Üks ametimees näitas kust see rong peaks minema ja ma kihutasin sinna. Seal aga uksevahelt üks teine ülemus ütles, et see rong läheb hoopis Sofiasse.ja et mine edasi. Kell oli juba õige aeg läbi ja ma siis jooksuga läksin edasi... mingid mehed vahepeal hüüdsid mulle midagi, aga olin harjunud juba tsurkadest mitte välja tegema ja jooksin edasi. Siis aga lõppes rongijaam üldse ära ja kust see minu rong pidi minema seda ikka ei teadnud. Oi küll. Juba mõtlesin, et nüüd jään maha ja jooksin jälle tagasi. Tuli välja et minu rong oli otsapidi selle Sofia rongi otsas, nii et ma pidasin neid üheks rongiks ja siis need mehed mulle seda ka üritasid hüüda. Noh igatahes jõudsin üli napilt peale ja piletimees veel küsis, miks nii hilja tuled, nii ei tohi.
Kupees oli kuus kohta - 2 nari üksteise kohal. See tähendas seda, et ruumi oli üsna vähe. Ka konditsioneeri ei olnud. Minu toas olid kaks malaisia poissi ja siis 2 euroopast. Malaisia poisid olid hästi rikkad - isa oli mingi kuulsa firma poss ja poisid ka otsapidi töötasid seal. Suund mul oli Bukaresti nii et teistes tubades oli ka Rumeenia tädikesi juba näha liikumas. Et nii palav ei oleks siis palju aega möödus akna peal - no nägi ka nii loodust. Juba meenutas kõvasti Eestit.
Ühes jaamas tuli üks tsurka mulle müüma kokakoolat ja võileiba. Ma juba olin lasknud kuldsetel põhitõdedel, et kõigepealt tuleb hind kokku leppida, unarusse vajuda ja nii ta tormaski kusagile võsavahele mulle neid asju tooma. Siis tuli tagasi ja tahtis muidugi rohkem raha, kui ma tahtsin anda. Siis kõva 15 minutit kauplesime. Kohalikud Rumeenia tädikesed raputasid pead ainult selle peale ja ütlesid, et mingu ma lihtsalt oma tuppa. See mees nägi küll natuke selline pätt välja jah aga lõpuks ikka tegime kompromissi ja võtsin talt aint võileiva siis väiksema raha eest. Tädikestele läks aga see vahejuhtum päris hinge ja võibolla ka ajendatud minu mitte just väga sotsiaalsest väljanägemisest koostasid nad mulle endal kaasasolevast väikese toidukoti - kurki, küüslauku, tomatit, üks õun ja üks terve sai, purk hapupiima ja laast pat not liist - caltsiumi ja A-vitamiini lisanditega sool. Ma olin muidugi väga tänulik.
Praegu kui ma seda asja kirjutan, siis sõidan rongiga juba Kiievist Varsavisse. Varsti jõuame Poola piiripeale ja üks tädi siin lõikab usinasti madratseid puruks, et sinna sisse peita suitsupakke. Tundub, et ta on päris profesionaal - väga ilusti paigutab need ära ja siis klambritega kuidagi kinni - ma küll ei leiaks üles. Kohalik miilits ka ilmselt mitte, kui ma neile just ei ütle, mida äkki oleks päris huvitav teha ?! Peab vaatame, et ta kogemata mõnda asja mu kotti aint ei pane.
Rongiga olengi sõitnud kõik vahemaad. Bukarestist Kiievisse oli hästi tühi rong. Oli üks ameerika misjonäri pere, kes läks mingit laagrit tegema. Siis üks kohalik naisterahvas ja veel üks ameerika tüdruk, kellel urkaina peika. Nendega siis ikka ajasime juttu niipalju kui viitsisime. Poolepealt tuli minu kupeesse Ukraina naisterahvas nimega Larissa. Temaga rääkisime pikalt juttu - lülitusin ümber vene keele peale. Oi küll see tuli raskelt. Aga teisest küljest jälle huvitav. Huvitav see just, et saad suvalise inimesega rääkida, kuna ukrainas kõik oskavad venekeelt. Larissa küsi mu käest, millised on tüüpilised eesti kassi nimed ja mul ei tulnud korraga mitte ühtegi meelde. Häbi lugu. Alles järgmine päev korraga tuli - - MIISU --- . Noh neil olid igasugu naljakad mida enam ei mäleta.
Vene keelest veel rääkida siis sain teada ühe väga nukra asja. Ukrainas on nii, et on popp rääkida vene keelt. Kiievis ja nii muidu suuremates kohtades kõik suhtlevad omavahel vene keeles. Suhtumine on selline, et kui kiieves hakkad rääkima Ukraina keeles, siis mõeldakse et oled "maakas" selle sõna halvas tähenduses. Minu meelest väga nukker... niimoodi oma keel kaotada. Ühe tädiga veel rääkisin linnapeal ja ta ütles, et tal on ka häbi aga ise ikka räägib vene keeles, ei saa midagi parata. Mõtlen, et huvitav, kas kunagi see ka meie tulevik - siis ilmselt inglise keelega.
Kui rumeenia tundus selline suhteliselt juba arenev - oli näha aegajalt väga kalleid sportautosid tänaval ja muidu rikkaid, siis ukraina on ikka kõvasti tagapool. Üks norra hosteli mees ütles - eesti 20 aastat tagasi ja meenutas küll natuke. Kuigi mul nõuka ajast palju mälestusi ei ole aga ikkagi see hõng oli õhus igal pool. Suured kollased kaljatünnid ja nõukaaegsed poekesed, mõni leningi paistis siin seal. See muidugi ka et kõik rääkisid venekeeles tekitas sellise tunde. Kohe tuli tahtmine, et veel pikemalt siia idaeuroopasse tulla - pole ju kaugel. Valgevene vast on veel ägedam isegi, aga sinna on viisat vaja. Olete kaardipeal vaadanud kui lähedal meile on valgevene? väga lähedal!
Kui rong ühest Ukraina jaamast minema hakkas, siis tuli kõlarites pidulik vene muusika. Larissa ütles, et see muusika saadab kõiki ronge teele - noh, lihtsalt on meil siin niimoodi. Mulle andise väga kõva emotsiooni - üheaegselt nagu oleks olnud ajas kõvasti tagasi ja samas nagu mingis vene filmis. Kahjuks ei õnnestunud mul minna tsenroboli, kuna kõik oli pikalt välja bookitud ja tuli veel kusagilt luba taotleda, et militariseeritud tsoonist läbi minna - nii et ikka peab siia tagasi tulema. Kuigi üks kohalik poiss, kes seal käinud olid ütles, et seal pole midagi vaadata... võibolla tal ka õigus.
Kõigis neis maades - Rumeenia, Ukraina, Türgi on hostelid rõvedalt kallid. Rongid ka ei ole odavad. Naljakas, et lennuk nii odav on - maad mööda tulles maksan mingi 4 korda rohkem umbes küll.
Kõik suitsud on nüüdseks ilusasti peidetud - mitte ainult madratsi sisse vaid ka lae ja seinaplaatide vahele. Ootame siis kontrollimehi....
Sõidu alguses olla üks mees hüpanud siin rongi aknast välja. Ise seda ei näinud aga nii kisa kära kuulsin, nüüd üks ukraina poiss ütles, et koguni sai surma. Miks hüppas seda ei tea - vist ilmselt oligi enesetapu katse.
Ukrainal on teiste raudteedega võrreldes kitsamad rööpad, või siis laiemad. Nii et kui rong jõuab piiri peale siis tõstetakse see üles ühtede postidega, nii 2 meetri kõrgusele umbes ja vahetatakse rattad ära. Kummaline küll, aga nii pooleteist tunniga saavad tehtud asja.
No nüüdseks käis miilits meil ära. Algul vaatas niisama kupeesse sisse ja läks edasi. Siis aga tuli välja tädi saatuslik viga. Suure peitmise ähmis ei pannud ta tähele et kusagilt lae vahelt kukkusid mingid valged purud põrandale. No miilitsamehed nägid seda ja varsti olid mingite kõverpeeglite ja muude vahenditega puldis. Leidsid üles võibolla ühe neljandiku peidetud suitsudest. Ei tea mis tädiga tehti aga korra ta ära käis. Öösel aga oli jälle platsis ja asus siis suure kolina saatel neid ülejäänud pakke välja võtma. Ei saand magada sellepärast...
Jõudsin Poola ja nagu ikka igal pool, nii võtab siingi kõiki reisijaid vastu McDonalds
Kupees oli kuus kohta - 2 nari üksteise kohal. See tähendas seda, et ruumi oli üsna vähe. Ka konditsioneeri ei olnud. Minu toas olid kaks malaisia poissi ja siis 2 euroopast. Malaisia poisid olid hästi rikkad - isa oli mingi kuulsa firma poss ja poisid ka otsapidi töötasid seal. Suund mul oli Bukaresti nii et teistes tubades oli ka Rumeenia tädikesi juba näha liikumas. Et nii palav ei oleks siis palju aega möödus akna peal - no nägi ka nii loodust. Juba meenutas kõvasti Eestit.
Ühes jaamas tuli üks tsurka mulle müüma kokakoolat ja võileiba. Ma juba olin lasknud kuldsetel põhitõdedel, et kõigepealt tuleb hind kokku leppida, unarusse vajuda ja nii ta tormaski kusagile võsavahele mulle neid asju tooma. Siis tuli tagasi ja tahtis muidugi rohkem raha, kui ma tahtsin anda. Siis kõva 15 minutit kauplesime. Kohalikud Rumeenia tädikesed raputasid pead ainult selle peale ja ütlesid, et mingu ma lihtsalt oma tuppa. See mees nägi küll natuke selline pätt välja jah aga lõpuks ikka tegime kompromissi ja võtsin talt aint võileiva siis väiksema raha eest. Tädikestele läks aga see vahejuhtum päris hinge ja võibolla ka ajendatud minu mitte just väga sotsiaalsest väljanägemisest koostasid nad mulle endal kaasasolevast väikese toidukoti - kurki, küüslauku, tomatit, üks õun ja üks terve sai, purk hapupiima ja laast pat not liist - caltsiumi ja A-vitamiini lisanditega sool. Ma olin muidugi väga tänulik.
Praegu kui ma seda asja kirjutan, siis sõidan rongiga juba Kiievist Varsavisse. Varsti jõuame Poola piiripeale ja üks tädi siin lõikab usinasti madratseid puruks, et sinna sisse peita suitsupakke. Tundub, et ta on päris profesionaal - väga ilusti paigutab need ära ja siis klambritega kuidagi kinni - ma küll ei leiaks üles. Kohalik miilits ka ilmselt mitte, kui ma neile just ei ütle, mida äkki oleks päris huvitav teha ?! Peab vaatame, et ta kogemata mõnda asja mu kotti aint ei pane.
Rongiga olengi sõitnud kõik vahemaad. Bukarestist Kiievisse oli hästi tühi rong. Oli üks ameerika misjonäri pere, kes läks mingit laagrit tegema. Siis üks kohalik naisterahvas ja veel üks ameerika tüdruk, kellel urkaina peika. Nendega siis ikka ajasime juttu niipalju kui viitsisime. Poolepealt tuli minu kupeesse Ukraina naisterahvas nimega Larissa. Temaga rääkisime pikalt juttu - lülitusin ümber vene keele peale. Oi küll see tuli raskelt. Aga teisest küljest jälle huvitav. Huvitav see just, et saad suvalise inimesega rääkida, kuna ukrainas kõik oskavad venekeelt. Larissa küsi mu käest, millised on tüüpilised eesti kassi nimed ja mul ei tulnud korraga mitte ühtegi meelde. Häbi lugu. Alles järgmine päev korraga tuli - - MIISU --- . Noh neil olid igasugu naljakad mida enam ei mäleta.
Vene keelest veel rääkida siis sain teada ühe väga nukra asja. Ukrainas on nii, et on popp rääkida vene keelt. Kiievis ja nii muidu suuremates kohtades kõik suhtlevad omavahel vene keeles. Suhtumine on selline, et kui kiieves hakkad rääkima Ukraina keeles, siis mõeldakse et oled "maakas" selle sõna halvas tähenduses. Minu meelest väga nukker... niimoodi oma keel kaotada. Ühe tädiga veel rääkisin linnapeal ja ta ütles, et tal on ka häbi aga ise ikka räägib vene keeles, ei saa midagi parata. Mõtlen, et huvitav, kas kunagi see ka meie tulevik - siis ilmselt inglise keelega.
Kui rumeenia tundus selline suhteliselt juba arenev - oli näha aegajalt väga kalleid sportautosid tänaval ja muidu rikkaid, siis ukraina on ikka kõvasti tagapool. Üks norra hosteli mees ütles - eesti 20 aastat tagasi ja meenutas küll natuke. Kuigi mul nõuka ajast palju mälestusi ei ole aga ikkagi see hõng oli õhus igal pool. Suured kollased kaljatünnid ja nõukaaegsed poekesed, mõni leningi paistis siin seal. See muidugi ka et kõik rääkisid venekeeles tekitas sellise tunde. Kohe tuli tahtmine, et veel pikemalt siia idaeuroopasse tulla - pole ju kaugel. Valgevene vast on veel ägedam isegi, aga sinna on viisat vaja. Olete kaardipeal vaadanud kui lähedal meile on valgevene? väga lähedal!
Kui rong ühest Ukraina jaamast minema hakkas, siis tuli kõlarites pidulik vene muusika. Larissa ütles, et see muusika saadab kõiki ronge teele - noh, lihtsalt on meil siin niimoodi. Mulle andise väga kõva emotsiooni - üheaegselt nagu oleks olnud ajas kõvasti tagasi ja samas nagu mingis vene filmis. Kahjuks ei õnnestunud mul minna tsenroboli, kuna kõik oli pikalt välja bookitud ja tuli veel kusagilt luba taotleda, et militariseeritud tsoonist läbi minna - nii et ikka peab siia tagasi tulema. Kuigi üks kohalik poiss, kes seal käinud olid ütles, et seal pole midagi vaadata... võibolla tal ka õigus.
Kõigis neis maades - Rumeenia, Ukraina, Türgi on hostelid rõvedalt kallid. Rongid ka ei ole odavad. Naljakas, et lennuk nii odav on - maad mööda tulles maksan mingi 4 korda rohkem umbes küll.
Kõik suitsud on nüüdseks ilusasti peidetud - mitte ainult madratsi sisse vaid ka lae ja seinaplaatide vahele. Ootame siis kontrollimehi....
Sõidu alguses olla üks mees hüpanud siin rongi aknast välja. Ise seda ei näinud aga nii kisa kära kuulsin, nüüd üks ukraina poiss ütles, et koguni sai surma. Miks hüppas seda ei tea - vist ilmselt oligi enesetapu katse.
Ukrainal on teiste raudteedega võrreldes kitsamad rööpad, või siis laiemad. Nii et kui rong jõuab piiri peale siis tõstetakse see üles ühtede postidega, nii 2 meetri kõrgusele umbes ja vahetatakse rattad ära. Kummaline küll, aga nii pooleteist tunniga saavad tehtud asja.
No nüüdseks käis miilits meil ära. Algul vaatas niisama kupeesse sisse ja läks edasi. Siis aga tuli välja tädi saatuslik viga. Suure peitmise ähmis ei pannud ta tähele et kusagilt lae vahelt kukkusid mingid valged purud põrandale. No miilitsamehed nägid seda ja varsti olid mingite kõverpeeglite ja muude vahenditega puldis. Leidsid üles võibolla ühe neljandiku peidetud suitsudest. Ei tea mis tädiga tehti aga korra ta ära käis. Öösel aga oli jälle platsis ja asus siis suure kolina saatel neid ülejäänud pakke välja võtma. Ei saand magada sellepärast...
Jõudsin Poola ja nagu ikka igal pool, nii võtab siingi kõiki reisijaid vastu McDonalds
Tellimine:
Postitused (Atom)