Varsti 100 000 täis!

Mõtlen igasugu mõtteid nagu inimesed seda ikka teevad nii ka mina. Mul on kujunenud mõned lemmik teemad, millest ma küll koguaeg ei mõtle, aga jälle aeg ajalt tulen tagasi nende juurde. Noh näiteks, et kas maailmas on üks inimene või on hästi palju inimesi, kuna kõik ütlevad enda kohta mina...  kas asi, mis on olemas aga keegi ei tea et ta on olemas, et kas ta siis on olemas või ei ole...  et kui palju on sarnasusi elu ja tüüpilise muinasjutu vahel...
 et kas ikka külm on parem kui
kui kuum ja noh, niisuguseid mõtteid.  Üks asi millele ikka mõtlen on see, et kas on sobilik oma lapsepõlve ideaale vanemast peast hüljata või mitte. Väiksena ju sai palju neid suuri vaadatud ja imestatud, miks nad mõnda asja teevad ja teist asja ei tee... näiteks imestasin alati, et kuidas saab inimene päeva nii ära elada, et üldse ringi ei jookse või et miks kõik koguaeg aktuaalset kaamerat vaatavad. Okei nüüd sain ise suureks ja mida ma teen - mõtlen, et küll laps oli loll ja teen ikka neid asju mida kõik teevad... siis ilmselt saan vanaks ja teen jälle teisi asju. On see siis normaalne või mitte. Äkki peaks elama kohe lapsest peale nagu vana inimene, kui võtta nii, et vanal inimesel on õigus, sest tal on kõige rohkem elukogemust... milleks siis raisata elu multikate vaatamisele. Samas jälle äkki lapsel on õigus ja kasvades paneme kõik puusse... öeldakse ju et lapsed on siirad ja olge nagu lapsed. Igatahes on siin palju mille üle mõelda sellel ajal kui käed lihatükke kotti panevad.
Mäletan, et väiksena tahtsin kord teha midagi erilist... midagi mida keegi veel teinud ei ole. Siis tuli hea mõte, et loen miljonini, sest ma ei teadnud kedagi, kes oleks sellist asja teinud enne. Hakkasingi siis lugema - lugesin tavaliselt enne magama jäämist ja kirikus ja vahel ka muul ajal. Jõudsin 80 000-ni aga siis jäi asi kuidagi soiku või vaius unustuse hõlma.  Et aga mu lapsepõlve mina võiks enda täiskasvanuks 
vananenud mina üle natukenegi
uhke olla, siis võtsin asja taas käsile ja loen nüüd edasi. Praeguseks on juba 86 000! Jooksmas olen samuti käinud ja jäätist söön siin ka palju,
 nii et usun, et kõik ei ole veel lootusetult kadunud.

Raul ja Katrin tulid

Jooksin neile vastu, lennujaama. Ja seal nad olidki, oma tuntud headuses. Maailm tõmbus kohe rohkem kokku ja oli tunne nagu ei olekski enam kodust eriti kaugel. Jalutasime siis tagasi linna, sest taksot ei hakanud võtma. Esimese päeva veetsime niisama toas ja vahelduseks ujusime vaikses ookeanis. Käisime toidupoes ja Raul ja Katrin läksid omi asju otsima ja mina omi. Korraga tulen riiuli vahel välja ja vaatan - Raul! Ehmatasin ära hetkeks, et ta ei saa ju siin olla, aga siis kohe tuli meelde, et ta saab. Huvitav oleks veel mõnda sõpra sedasi kohata.
Järgmisel päeval läksime kohta nimega, mis mul enam meelde ei tule. Seal pidi olema kõiksugu ilusad jõed ja metsad. Olidki. Ka üks vana sild oli. Siin üldiselt on puudus vanadest asjadest. Ma juba vaikselt hakkan mõistma euroopa väärtust... seal on vanalinn. Siin kusagil ei ole... tundub kuidagi järjest armsam, kui kujutan ette, kuidas vanad majad seisavad hästi üksteise ligi. Käisime vihmametsas... teepeal nägime ühte suurt sisaliku moodi looma ja raul nägi kusagil põõsas väikest madu. Tahtis teda kohe oksaga surkima minna, aga õnneks madu läks minema.





Lõpuks läksime ujuma. Oli väga tore koht, nimi oli "paradiisi auk". Kivide vahel voolas jõgi, mis oli väga selge veega... ujusime ja viskasime võidu lutsu ja kuna kalad paistsid ujuma vees püüdsime ka kala. Kala ei saanud, aga kusagilt kivide alt tulid kilpkonnad, kes hakkasid meie sööta näksima. Kaks neist tõmbasime ka välja. Päris imelik tunne, kui näed teda konksuotsas - kuidagi natuke paha on vaadata, kala väga paha ei ole. Lõpuks panime ta vette tagasi ikka ja nii.





Sellest järgmisel päeval läksime sellisele matkale, mis kestaks rohkem kui üks päev. Et saaks looduses telkida. Algul läksime kohalike loomade loomaaeda ja Katrin leidis sealt endale koju jäänud lapse asemele uue, kui nii natuke nalja teha.





Võtsime siis kätte igasugu metsikuid elukaid ja isegi madu pandi kaela. Minu kaelas muutus ta kuidagi rahutuks ja tahtis kohe mitu tiiru mu kaelale peale teha aga siis õnneks võeti ta ikka ära. Ikka tugev on see loom - nagu üks suur lihas, kuidagi tunnetasin ta jõudu kui ta roomas mu käes... oli tugevam kui arvasin.




Siis läksime ühte loodusliku paika mida siin kutsutakse rahvuspargiks... matkarada oli nii 9 km pikk ja kohe kui saime minema hakkata nägime looduses enamvähem sama suurt püütonit kui meil just enne kaelas oli rippunud. Katrin sammus sellest umbes poole meetri kauguselt mööda ja ei märganud, Külli märkis ja siis andis häiret. Matkarada läks muidu mööda sihte, mis olid tehtud vist elektriliinide vedamiseks. Lahe oli see et iga natukese ajatagant tuli mõni jõeke ületada... hüppasime kivilt kivile, mõne jaoks tuli võtta ka varbad paljaks. Kohati oli ka ilusaid troopilisi palmidega kohti. Koht kuhu jõudsime oli üle ootuste... päris kõrgelt tuli kosk... vesi otse ei kukkunud aga voolas mööda kaljusid. Vahepeal moodustusid kividest väikesed platood, mis olid vett täis nagu väikesed tiigikesed kus sai ujuda. Ühtegi teist inimest ei olnud, mis oli väga hea. Ujusime kose all ja vahepeal pikutasime päikest soojadel kividel. Koht oli tore ka muidu ronimeiseks... nii parasjagu sai mööda kive üles ronida, et ei olnud eriti ohtlik aga kohati ikka pidi mõtlema kuidas edasi saab... ja kõrgelt oli ilus vaade. Sinna oleks jäänud kohe mitmeks päevaks. Kahju et Anni ei saanud meiega kaasa tulla, sest ta töötas.





Ööbima läksime lähedale metsa, sest seal oli koht kus sai teha lõket. Kuna ma natuke mööda kive ronisin, siis teised olid juba sinna läinud. Algul ei saanudki aru kuhu nad kadusid aga siis tuli Raul mulle järgi. Oli läinud pimedaks ja kõndisime tema pea külge pandud lambi juhatusel. Siis avastas Raul laheda asja -- kõigi ämblike silmad, kes metsa all olid sätendasid vastu kui jaaniussi tuled. Ja tuli väja, et seda nägi ainult see, kellel lamp oli peas - see nagu oleks olnud mingi võlu lamp. Selgeks sai see, et  metsas on ikka väga palju ämblike... tulukesi oli umbes nagu jõulu ajal küünlaid surnuaias. Ja siis kui läksid lähemale vaatama, iga tuluke oli tõesti ämbliku silm - mõni oli hästi väike, mõni peopesa suurune.. aga sätendasid kõik ühetugevuselt enamvähem. Siis istusime lõkkeümber ja läksime magama. Unes nägin seda, et mingid väikesed tulukesed lendavad meie peadekohal ja Külli teadis rääkida, et need on ühed liblikad - noh päriselt. Järgmisel päeval käisime veel koskedes ujumas ja siis jalutasime tagasi. Seal kus meie auto oli jooksid vabalt ringi mingid väiksed kängurud ja hästi palju kalkuneid. Kuna tulles hakkas palav siis läksime veel ujuma. Raulil olid ujumisprillid ja siis vaatasime kalu. Oli igasuguseid... ootamatult kohtusin,ühe umbes meetri pikkuse mao moodi kalaga, kes oli päri jubeda näoga, nii et kui ta minu poole ujuma hakkas andsin prillid igaks juhuks Raulile tagasi. Teadmatus on vahel parem kui kuld. Õhtul grillisime mere ääres ja proovisime känguru liha. Ah ja ronisime ka ühe linna keskel oleva suure mäe otsa ja vaatasime öist linna. Hommikul läksime veel kalale ookeani äärde - päike tõusis ja oli hästi vaikne. Kala ei saanud... aga ilu saime. Ja siis korraga olidki nad juba läinud... tore aeg oli koos. Homme jällegi siis tööle. Liha liha liha liha....

Varsti kirjutan teile veel ühest teisest päevast, kus käisime kalal, aga kala ei saanud ja see tuleb hästi lühike kiri. Siis tahaks veel kirjutada tööpäevadest, sellest kuidas me töötame ja mida me täpselt kuhu tõstame.

Laurale

 

Uus töö

Nüüd oleme juba Townsville`is kohal. Ööbime momendil ühes hostelis aga otsime poole silmaga midagi odavamat - kui saaks kasvõi korterigi või maja, siis tuleks mitme peale odavam. 2päeva käisime ka juba tapamajas või siis lihavabrikus, kuidas parem seda öelda on. Esimesel päeval oli kõva koolitus - kokku vist 7 tundi istusime kooli pingis ja täitsime igasugu pabereid ja teste ohutusnõuetest ja muust taolisest. Siis järgmisel päeval näidati meile kuidas nuga teritada ja igaüks sai paar korda ka ise tõmmata nuga vastu seda kivi. Siis pidime minema ringkäigule, aga kuna oli töölisi seal puudu siis kohe hakkasime tööle- osad hakkasid osad mitte. Meile sai osaks töö boneing roomis, teine võimalus oleks töötada killing floor´il  - - me ei teagi nüüd kumb see parem koht on, sest kuna ringkäik jäi ära siis tappmiskorrust ei näinudki. See kus meie töötame on õnneks jahe koht - mingi 12 kraadi. Seal siis käib asi nii et lehmad tulevad konksuotsas külmkapist ja siis kõige kõrgema palgaga mehed siis hakkavad tükke sealt lõikuma, siis teised lõikavad nendest veel pisemad tükid ja siis pakitakse kõik ära. Minu töö nimi esimesel päeval oli tõlkes midagi et "liha liinilt ära tõmbaja" või midagi sarnast. Mis ma tegema pidin oli see, et siis lihatükid sõidavad must mööda ja ma pean sealt kahte tüüpi tükid, siis kuju järgi vaatan, välja tõstma ja siis Külli pakkis need ära. Töö iseenesest meenutas natuke tetrise mängu. Inimesi seal tehases on vist ühes vahetuses 400. Omamoodi huvitav on see, et ei ole ainult seljakotireisijad vaid on ka ikka põliseid lihamehi. Kõigil on naljakad kostüümid seljas - sellised pangaröövimismütsid, ainult valged. Lõikajatel on ka soomusrüü. Eks siis näis kuidas hakkab minema - 10 tundi on päev ja eks saab olema väga igav.. Meil on kahjuks nädalavahetuse vahetus, et peaks töötama ainult reede laup pühap. Kuigi nagu kõik lubavad saab võtta endale päevi juurde. Ainuke jama on see, et vihma tõttu lehmad ei näe tulla vabrikusse ja siis on osad päevad vabad, meie aga oleme nii töökad et tahaks muutkui töötada. Päevas üldiselt pidi tapetama u. 860 lehma.

Townsvill on päris suur linn jutu järgi aga tegelikult väga suur ei tundu. Rand oli tore - selline pikk rannaäärne tee läheb, kus on need ägedad puud ja igasugu muru platsid...  ujuda saab ka, kuigi seal on piiratud kastid, vist et ei tuleks neid limaseid asju mis kõrvetavad... 

Plaanis on siin töötada niikaua kuni rahad koos aga noh näis... 

Mõtlesin, et alustaks seda juttu niimoodi, et käisin vihmametsas aga seal küll vihma ei sadanud. Et oleks selline hea nali kohe soojenduseks. Samas jälle pole see naljakas, sest see on vana nali ja kui ta uus ka kunagi oli, siis ei olnud see isegi uuestpeast naljakas. Kuigi kui seltskonnas seda rääkida, siis viisakusest mõned kindlasti naeraks. Huvitav, kas lugedes ka keegi viitsib viisakusest naerda. Teisest küljest jälle, võibolla see oleks nii lame nali, et just see ajakski naerma, et keegi paneb kirja sellise nalja, mis ta teab et naljakas ei ole. No igatahes kõigest hoolimata, ikka vahel mõtlen, et miks vihmametsa nimi on just vihmamets.

Vihmametsas on kõik asjad omavahel sõbrad. Pooled taimed kasvavad teiste peal, või ripuvad kuidagi küljes. Suured trossid tulevad puude otsast alla - ei teagi kuidas nad niimoodi saanud on kasvada. Kõik teised juba kirjutasid sellest kuidas neile meeldis see puu väga, mis hakkab kasvama võõra puu peal ja lõpuks läheb päris selle ümber, nii et see puu, mis sinna sisse jääb kuivab ära. Need on hästi suured ja võimsad puud ja tegelikult mulle meeldisid nad kõige esimesena!

Vihmametsas polegi vaja palju käia ringi, sest põnevam on võtta üks koht ja hakata vaatama, kuidas kõik on üksteisega kokku kasvanud. Noh ma nendest enda õpetussõnadest hoolimata tuulasin ikka pikalt mööda metsa ringi, sest käisin ühel rajal, mis oli päris pikk ja läks mäkke. Seda vist eriti paljud ei olnud käinud, sest nagu ma peagi oma näoga tunnetasin, oli seal väga palju ämblikuvõrke rajapeal risti ees. Hakkasin siis käima nii, et vibutasin oma käega ees, et võrgud mulle näkku ei tuleks. Noh tulemuseks oli see, et võrgud tulid mulle käe ümber. Olen julge mees küll, aga kasvanud üles koos kolme õega, kelle poolt on ka minu alateadvusse kirjutatud see, et ämblikud on targem karta kui kahetseda. Nii et isegi imestasin vahepeal kui kiiresti mu käsi võib liikuda kui mõni ämblik hakkas ronima selle peal. Noh siis võtsin pulga kätte ja hakkasin sellega vehkima. Kui alguses olid olnud ämblikud sellised väiksemat sorti siis mingi hetk nägin ühte päris suurt... tegin siis sellest paar pilti nagu oskasin ja siis tegin võrgu oksaga puruks ja hakkasin edasi astuma ja siis mingi kahe sammu pärast oli sellest suurest ämblikust veel 2x suurem ämblik mul näost mingi 5cm kaugusel. Jälle liigutasin päris üllatavalt kiirelt. Tegin ka sellest siis pilti ja olgu see siinkohal ka ära toodud illustratiivse materjalina.

Ma igaks juhuks ei julgend kätt panna nii lähedale ja siis et ikka aru saada oleks, et oli suur siis niimoodi oksaga tegin. Olgu öeldud, et see ei olnud kõige suurem ämblik keda ma kohtasin sel metsateel. Kõige suurem oli see, mille pilt kohe tuleb. Kui olin üles jõudnud siis leidsin enda jala küljest mõned kaanid, keda ikka pidi siin olema rohu sees. Valus isegi ei olnud aga lihtsalt kaanid on nii rõvedad, et siis oli natuke aega rõve olla endal ka.

 Mäest alla tulles juhtus selline, et mul läksid asjad natuke sassi, sest teised juba ootasid ja siis ma hakkasin kiiruga jälle kogemata mäest üles minema. Tükk aega kõndisin sama teed tagasi ja siis sain aru, et ma käin valele poole ja pöörasin ringi. Kõndisin jälle natuke aega tagasi suunas ja siis jõudis kätte hetk, et ma ei saanud enam aru üldse, kumbale poole on mäest üles või kuhupoole mäest alla. Võibolla see ongi hea pilt vihmametsast - kui sinna sisse lähed on kõik nii tihedalt taimi täis, kaugele ei näe ja sellest ka naljalt aru ei saa, kas oled samas kohas juba olnud. Lõpuks võib öelda, et mulle väga tegelikult meeldis see mets.

Mingi hetk sattusime ka randa. Rand oli täpselt nagu nendes üksikule saarele sattumise filmides. Ühtegi inimest ei olnud, ilus liivane rand ja siis eemalt hakkas vihmamets. Isegi mõned palmid olid. Noh vesi oleks võinud natuke sinisem olla. Rannas elasid pisikesed krabid, kes ajaviiteks tegid väikesi pallikesi.

Esimest korda nägin sellist silti, mis hoiatab, et sinuga samas jões ujub ka krokodill. Noh, muidugi me neid ei näinud. Käisime ühes jões ujumas ka, see oligi nagu kaardile märgitud ujumiskohana. Sai seal nii ujuda, et oled hästi kõva vooluga kohas ja hoiad samas ise liaanidest kinni. 50m sellest kohast allavoolu oli aga jällegi silt, et krokodillid võivad tulla. Peaaegu oleks oma fotoka sinna vette jätnud. Tahtsin minna ühele väiksele saarele pildistama aga kui hakkasin paljajalu läbi jõe minema, siis olid seal nii teravad kivid, et polnud võimalik eriti käia ja päris libe ka. Omamoodi jube hetk.

See siis sellest. Nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et jätsime oma farmiga hüvasti - tahtsime minna snorgeldama aga ilm on siin vihmane ja tuuline. Täna sõidame Townsville'i kus on meie uus töö meid ootamas peaks olema... seal ka vist natuke üleujutusi keegi raadiost kuulis aga eks näeb. Hommikul veel vaatame, äkki lähme kalale või midagi.

Noh käisimegi kalal ära.... ei saanud. sõitsime mingi väikese mootorpaadiga ringi troopilisel jõel - natuse liiga palav oli algul. Krokodille ei näinud. Tagasitulles oli huvitav, et päris suured lained tulid ja pritsisid meid märjaks. Meenus pakril käik.

Tahtsin farmis teha pildi sellest kuidas konnad püüavad keelega putukaid. Ma varem ei olnudki näinud seda, aga siin õhtuti paras möll käib. Konnad hüppavad nagu kassid mööda seina üles, et saaks kedagi kätte ja keel käib tõesti pikalt suust välja. Küll ma siis tegin neid pilte, aga nii kiiresti käib see keel neil, et ei õnnestunud tabada kordagi. Kahju. Siin on kahte eri tüüpi konni. Ühed on sellised liikuvad - kui tuled siis jooksevad nagu oleks loomad. Kui ma õhtuti telki hakkan minema, siis alati näen ühte teistsugust konna. See seisab nagu ilma sammas ja ei liigu, et kasvõi astu peale. Siis alati moblaga või millegagi valgustan oma teed ja alati ta on seal kusagil, ma ei ole kunagi üksi.. Tegelt on veel ühed kolmandad konnad, kes krooksuvad hästi kõvasti ja on rohelised. 

Avokaadodest vist midagi ei kirjutanud?! neid korjasime u. kaks nädalat. Oli kergem korjata kui mangosid, sest nad ei pritsi seda mahla välja. Ainult natuke raske üles leida, sest nad on rohelised nagu lehedki. Tore oli kuulda, et Maili ja Tiidrek eluga tagasi jõudsid keeniast. Meie farmer on pärit lõunaafrikast ja rääkis päris koledaid lugusid sellest, mis juhtub siis kui neegrid muutuvad rahutuks. Neil oli nii, et üks tööline pandi põlema, kuna ei söönud pesupulbrit ära, mis ta valgete poest oli ostnud. Et siis selliste asjade pärast nad tulidki ära austraaliasse.

Mangosid pole nüüd enam kaks nädalat korjanud, aga mul alles praegu lõi välja allergia, mis päris paljudel tuleb. Kõht läks täpiliseks ja käsi läks täpiliseks kaa. Nüüd siis vabal ajal saab tegelda sügamisega. Ühtlasi mõistan paremini kõiki väikseid allegria kimbus vaevlevaid lapsi. 

Mulle ka kusjuures meeldib niisama autos istuda vahel.

Kes teeb kõvasti tööd saab autasuks töömehe käed!

Kui aasta peale tagasi mõtled, siis kunagi ei mäleta mida sa jaanuaris tegid.

Uueks siis aastaks otsustasime sõita sidnisse. Sidni ja melbourni vahele jäävad need austraalia kõrgemad mäed. Kuldari kurvastuseks peab ütlema, et ikkagi otsa ronida ei saanud, kuna aega oli vähe. Sõit ise oli kohati päris äge - tee oli hästi sinka-vinka. Esimest korda elus läksime suurde koopasse. Oli päris tore aga natuke selline liiga laudrajad ja tuled igal pool. Järgmine kord tahaks minna tõrvikuga. Sidnis on põhiline asi näha neid saluute uueaasta öösel. Väga palju rahvast on... enam ei viitsi seda kirjutada, et mulle inimesi meeldib vaadata. Tulestik oli ilus ja seda pidi päris kaua väga kitsastes oludes ootama. Mõned olid tulnud kohe perekonnaga ja vist juba pool päeva oodanud. Olime kohe seal silla lähedal.... võibolla natuke eemamalt oleks veel ilusam olnud vaadata.
Ja nii tuligi uus aasta. Väga aega ei jäänudki selleks, et mõelda mida uuel aastal teisiti. Midagi ju ikka võiks. Reisimise kohta ikka öeldakse, et kui lõpuks tagasi tuled, siis mõtled asju teistmoodi... ma juba ammu ootan millal ma siis muutuma hakkan. Muidu veel juhtub nii, et tulen tagasi olen ikka samasugune. Aga nii vägisi ju ei oska ka. Nägin sidnis Ricat ja temaga arutasime ka sellest teemast ja tuli selline mõte, et äkki tegelikult inimesed ei muutugi. Kõik teised lihtsalt arvavad, et kindlasti ta muutub ja siis hakkavad kuidagi natuke teistmoodi suhtuma ja siis sellest tulebki muutus sisse. Kes teab, ma usun siiski et on olemas vastus sellele küsimusele.

Seejärel, pärast kõiki neid suuri seiklusi mis juhtusid sidnis, noh raketid ja uhkete laintega rand, kus oli palju suurte musklitega mehi ja surfareid, sest see oli nii tuus rand ja muu, siis hakkasime sõitma põhjapoole. Meil oli auto mille ostis Külli. Ja meil oli Hanna. Ja me läksime autosse sisse. Ja hakkasime sõitma, nii et Külli roolis ja teised istusid. Kõigepealt läksime sinimägedesse, mis on sinised sellepärast, et seal on mingid aurud õhus, lihtsalt ütlen, et siis saate ka uusi tarkusi. Seal oli päris tore aga kahjuks tuli osadel meist suur kihk minna mere äärde nii, et ühe kõrge platoopeal ei saanud ööbida mitte.

Sõidsime edasi.

Meil oli muidugi ka päris tuli takus, sest Külli pidi jõudma omal ajal ühte kohta. Siis peamiselt muutkui sõidsimegi. Vahepeal läksime ka randa. Ühes rannas ma tegin bodisurfingu. Selle tegemiseks on tavaliselt selline veidi lühem laud, aga kuna mul seda ei olnud siis kasutasin bodina oma bodi ehk siis tõlkes öeldes keha. Selleks et niimoodi teha tuleb minna veidi sügavamale, kus on väga suured lained. Osad lained on pahad ja siis nende alt tuleb läbi pugeda või kuidagi hüpata sinna sisse nii, et nad sind kaldale tagasi ei lükkaks. Kui tuleb õige laine, siis enne kui ta päris sinuni jõuab tuleb hakata hästi kiiresti ujuma ranna suunas ja siis laine saab su kätte ja tõstab ülesse ja siis natuke aega ujud justkui seal laine harja peal -- lähed hästi kiiresti edasi ja käed on nii pool õhus või vees - no igatahes päris naljakas ja kui hästi läheb siis kuni kaldani välja vahest niimoodi.

Ööbisime tavaliselt autoga sõitjatele mõeldud puhkekohtades. Panime telgi püsti, kas ikka panime? ...ainult siis kui sadas või sääski oli palju. Muidu magasime lageda taeva all. Külm ei hakanud sest hakkas soe - hästi mõnusasti soe. Ühel õhtul ööbisime ookeani ääres. Kõik oli nii täiuslik, et isegi saatsin ühe sõnumi, et ööbime kohe ookeani kaldal päris palmide all. Panime Külliga endale need telgikatused selja alla ja teised ööbisid autos. Täiusest oli ainult puudu see, et olid sääsed. Siis hakkas aga sadama ja sääsed läksid minema. Ma panin endale selle telgikatte pähe. Natuke kui siis niimoodi olin siis hakkas kõik läbi tilkuma. Aga kuna see koht oli ikkagi mu meelest veel nii täiuslik siis ikka magasin edasi ja nii terve öö kuigi olin läbimärg. Väga külm ei olnud, nii et ärkasin umbes iga 3 tunni tagant. Oli täiuslik öö.

Uudistes räägib, et siin on igasugu üleujutusi. No kahjuks oma silmaga pole midagi näinud. Jõgedes on palju vett, seda küll, aga see ei lähe arvesse kuna üleujutused ongi ju siis kui jõgedest üle on palju vett mitte jõgedes.

Lõppude lõpuks jõudime sinna kohta välja kus otsustasime tööle hakata. Mina läksin maale mangosid korjama ja osad jäid veel linna, et vaadata kas seal ka mingit tööd saaks teha. Ette ruttavalt võib öelda, et need teised tulid ka mõne aja pärast maale kuna linnas tööd on leida raskem natuke. Olime juba ette uurind, et seal kandis saaks korjata mangosid. Õhtul jõudsin sinna väiksesse linna ja siis tahtsin pargis magada aga politsei tuli ja ütles, et nemad kardavad, et äkki tulevad mingid kohalikud ja hakkavad mind peksma. Ja siis nad viisid mind ühte karavan parki ööbima. Muidu ikkagi vist oleks lubanud parki jääda ka kui ma väga oleks tahtnud.
Pargis olid hästi suured konnad.

Mango farmi siis läksid järgmine päev. See on siuke väike, kus umbes 10 töölist ainult. Saab siin elada tasuta. Noh, päris selline kodune. Sain jälle teada uue asja, et kuidas mangod kasvavad. Vist mõtlesin, et nagu kurgid maas algul, kuigi vabal ajal ma üldiselt sellele väga palju ei olnud mõelnudki senise elu jooksul. Aga hoopis isevärki - mangod kasvavad puuotsas, niimoodi, et nad kogu oma olemusega tegelikult meenutavad hoopis vasaraheite vasarat. Sellise pika nagu traadist varre otsas, mis siis mangodel koosneb mitte traadist vaid mangopuu väätjatest puiduosakestest ma oletan, on mango. Mango omakorda, lisaks sellele, et ta on nagu vasaraheite kuul aga ainult roheline meenutab muna - sest nii nagu muna sees on muna kollane, nii on ka mango seest kollane. Mangod mulle maitsevad vähem kui kirsid aga ikka söön neid iga päev, justkui on ka hakkanud paremini maitsema ka. Nende korjamine on raskem kui kirsside korjamine sest nad on raskemad kui kirsid - noh loogiline selles mõttes. Randmetel on raske, sest kõrgemalt tuleb võtta neid ühtede orkidega.

Tuleviku plaanidest olgu veel öeldud niipalju, et mõne nädala pärast läheme tööle tapamajja. Seal siis saame lehma kehaosadega töötada - jälle midagi uut.
Praegu siis elame siin farmis. Päevad on nagu vennad - üpris ühesugused.
Räägitakse et eestis olla ka ühed vennad jälle juures, ka vist üpris ühesugused... nagu meie päevad siin...  palju õnne kõigile asjaosalistele! Kui mina neid kord näha saan, peaksid nad juba roomamisstaadiumis olema.

Kirjutasin seda kirja oma farmi köögis. Kõik juba magavad ja mina üksi siin olen. Aknad olid lahti ja järsku hakkasid igasugused putukad sisse tulema. Noh sääsed juba olid enne ja kärpsed aga siis tulid mingid suured ööliblikad, ikka väga suured, kes hakkasid suure kolinaga igasugustele kastidele otsa lendama, nii et ma algul mõtlesin, et mingid loomad on sisse pääsenud. Ja muid sorti lendajaid tuli veel ja siis ma suure hirmuga läksin akend kinni panema ja seal oli putukatest juba täiesti järjekord moodustunud -- ma ei liialda -- lihtsalt putukad seisid ja ootasid üksteise järel vaikselt edasi liikudes akna poole, et millal saab tuppa sisse. Selliseid imelikke asju siin ikka juhtub austraalias, et sellisel tavaliselt hetkel enda jaoks järsku märkad jälle midagi, mis hoopis omamoodi.