Kui aasta peale tagasi mõtled, siis kunagi ei mäleta mida sa jaanuaris tegid.

Uueks siis aastaks otsustasime sõita sidnisse. Sidni ja melbourni vahele jäävad need austraalia kõrgemad mäed. Kuldari kurvastuseks peab ütlema, et ikkagi otsa ronida ei saanud, kuna aega oli vähe. Sõit ise oli kohati päris äge - tee oli hästi sinka-vinka. Esimest korda elus läksime suurde koopasse. Oli päris tore aga natuke selline liiga laudrajad ja tuled igal pool. Järgmine kord tahaks minna tõrvikuga. Sidnis on põhiline asi näha neid saluute uueaasta öösel. Väga palju rahvast on... enam ei viitsi seda kirjutada, et mulle inimesi meeldib vaadata. Tulestik oli ilus ja seda pidi päris kaua väga kitsastes oludes ootama. Mõned olid tulnud kohe perekonnaga ja vist juba pool päeva oodanud. Olime kohe seal silla lähedal.... võibolla natuke eemamalt oleks veel ilusam olnud vaadata.
Ja nii tuligi uus aasta. Väga aega ei jäänudki selleks, et mõelda mida uuel aastal teisiti. Midagi ju ikka võiks. Reisimise kohta ikka öeldakse, et kui lõpuks tagasi tuled, siis mõtled asju teistmoodi... ma juba ammu ootan millal ma siis muutuma hakkan. Muidu veel juhtub nii, et tulen tagasi olen ikka samasugune. Aga nii vägisi ju ei oska ka. Nägin sidnis Ricat ja temaga arutasime ka sellest teemast ja tuli selline mõte, et äkki tegelikult inimesed ei muutugi. Kõik teised lihtsalt arvavad, et kindlasti ta muutub ja siis hakkavad kuidagi natuke teistmoodi suhtuma ja siis sellest tulebki muutus sisse. Kes teab, ma usun siiski et on olemas vastus sellele küsimusele.

Seejärel, pärast kõiki neid suuri seiklusi mis juhtusid sidnis, noh raketid ja uhkete laintega rand, kus oli palju suurte musklitega mehi ja surfareid, sest see oli nii tuus rand ja muu, siis hakkasime sõitma põhjapoole. Meil oli auto mille ostis Külli. Ja meil oli Hanna. Ja me läksime autosse sisse. Ja hakkasime sõitma, nii et Külli roolis ja teised istusid. Kõigepealt läksime sinimägedesse, mis on sinised sellepärast, et seal on mingid aurud õhus, lihtsalt ütlen, et siis saate ka uusi tarkusi. Seal oli päris tore aga kahjuks tuli osadel meist suur kihk minna mere äärde nii, et ühe kõrge platoopeal ei saanud ööbida mitte.

Sõidsime edasi.

Meil oli muidugi ka päris tuli takus, sest Külli pidi jõudma omal ajal ühte kohta. Siis peamiselt muutkui sõidsimegi. Vahepeal läksime ka randa. Ühes rannas ma tegin bodisurfingu. Selle tegemiseks on tavaliselt selline veidi lühem laud, aga kuna mul seda ei olnud siis kasutasin bodina oma bodi ehk siis tõlkes öeldes keha. Selleks et niimoodi teha tuleb minna veidi sügavamale, kus on väga suured lained. Osad lained on pahad ja siis nende alt tuleb läbi pugeda või kuidagi hüpata sinna sisse nii, et nad sind kaldale tagasi ei lükkaks. Kui tuleb õige laine, siis enne kui ta päris sinuni jõuab tuleb hakata hästi kiiresti ujuma ranna suunas ja siis laine saab su kätte ja tõstab ülesse ja siis natuke aega ujud justkui seal laine harja peal -- lähed hästi kiiresti edasi ja käed on nii pool õhus või vees - no igatahes päris naljakas ja kui hästi läheb siis kuni kaldani välja vahest niimoodi.

Ööbisime tavaliselt autoga sõitjatele mõeldud puhkekohtades. Panime telgi püsti, kas ikka panime? ...ainult siis kui sadas või sääski oli palju. Muidu magasime lageda taeva all. Külm ei hakanud sest hakkas soe - hästi mõnusasti soe. Ühel õhtul ööbisime ookeani ääres. Kõik oli nii täiuslik, et isegi saatsin ühe sõnumi, et ööbime kohe ookeani kaldal päris palmide all. Panime Külliga endale need telgikatused selja alla ja teised ööbisid autos. Täiusest oli ainult puudu see, et olid sääsed. Siis hakkas aga sadama ja sääsed läksid minema. Ma panin endale selle telgikatte pähe. Natuke kui siis niimoodi olin siis hakkas kõik läbi tilkuma. Aga kuna see koht oli ikkagi mu meelest veel nii täiuslik siis ikka magasin edasi ja nii terve öö kuigi olin läbimärg. Väga külm ei olnud, nii et ärkasin umbes iga 3 tunni tagant. Oli täiuslik öö.

Uudistes räägib, et siin on igasugu üleujutusi. No kahjuks oma silmaga pole midagi näinud. Jõgedes on palju vett, seda küll, aga see ei lähe arvesse kuna üleujutused ongi ju siis kui jõgedest üle on palju vett mitte jõgedes.

Lõppude lõpuks jõudime sinna kohta välja kus otsustasime tööle hakata. Mina läksin maale mangosid korjama ja osad jäid veel linna, et vaadata kas seal ka mingit tööd saaks teha. Ette ruttavalt võib öelda, et need teised tulid ka mõne aja pärast maale kuna linnas tööd on leida raskem natuke. Olime juba ette uurind, et seal kandis saaks korjata mangosid. Õhtul jõudsin sinna väiksesse linna ja siis tahtsin pargis magada aga politsei tuli ja ütles, et nemad kardavad, et äkki tulevad mingid kohalikud ja hakkavad mind peksma. Ja siis nad viisid mind ühte karavan parki ööbima. Muidu ikkagi vist oleks lubanud parki jääda ka kui ma väga oleks tahtnud.
Pargis olid hästi suured konnad.

Mango farmi siis läksid järgmine päev. See on siuke väike, kus umbes 10 töölist ainult. Saab siin elada tasuta. Noh, päris selline kodune. Sain jälle teada uue asja, et kuidas mangod kasvavad. Vist mõtlesin, et nagu kurgid maas algul, kuigi vabal ajal ma üldiselt sellele väga palju ei olnud mõelnudki senise elu jooksul. Aga hoopis isevärki - mangod kasvavad puuotsas, niimoodi, et nad kogu oma olemusega tegelikult meenutavad hoopis vasaraheite vasarat. Sellise pika nagu traadist varre otsas, mis siis mangodel koosneb mitte traadist vaid mangopuu väätjatest puiduosakestest ma oletan, on mango. Mango omakorda, lisaks sellele, et ta on nagu vasaraheite kuul aga ainult roheline meenutab muna - sest nii nagu muna sees on muna kollane, nii on ka mango seest kollane. Mangod mulle maitsevad vähem kui kirsid aga ikka söön neid iga päev, justkui on ka hakkanud paremini maitsema ka. Nende korjamine on raskem kui kirsside korjamine sest nad on raskemad kui kirsid - noh loogiline selles mõttes. Randmetel on raske, sest kõrgemalt tuleb võtta neid ühtede orkidega.

Tuleviku plaanidest olgu veel öeldud niipalju, et mõne nädala pärast läheme tööle tapamajja. Seal siis saame lehma kehaosadega töötada - jälle midagi uut.
Praegu siis elame siin farmis. Päevad on nagu vennad - üpris ühesugused.
Räägitakse et eestis olla ka ühed vennad jälle juures, ka vist üpris ühesugused... nagu meie päevad siin...  palju õnne kõigile asjaosalistele! Kui mina neid kord näha saan, peaksid nad juba roomamisstaadiumis olema.

Kirjutasin seda kirja oma farmi köögis. Kõik juba magavad ja mina üksi siin olen. Aknad olid lahti ja järsku hakkasid igasugused putukad sisse tulema. Noh sääsed juba olid enne ja kärpsed aga siis tulid mingid suured ööliblikad, ikka väga suured, kes hakkasid suure kolinaga igasugustele kastidele otsa lendama, nii et ma algul mõtlesin, et mingid loomad on sisse pääsenud. Ja muid sorti lendajaid tuli veel ja siis ma suure hirmuga läksin akend kinni panema ja seal oli putukatest juba täiesti järjekord moodustunud -- ma ei liialda -- lihtsalt putukad seisid ja ootasid üksteise järel vaikselt edasi liikudes akna poole, et millal saab tuppa sisse. Selliseid imelikke asju siin ikka juhtub austraalias, et sellisel tavaliselt hetkel enda jaoks järsku märkad jälle midagi, mis hoopis omamoodi.