Grossi poest läksin ma edasi  Võrumaale. Sealse haigla covid osakonnas olid paljud töötajad jäänud ise haigeks ja neil oli vaja inimesi kes asendaks. Läksin sinna hooldajaks. Elamiseks sain ühe toa, mis oli haigla küljes olevas sellises väikeses külalistemajas, kus elas ka teisi seal töötavaid meditsiini inimesi. 

Üks esimene ja väga ilus asi, mis seal haigla juures nägin ja mis kohe kuidagi läks hinge oli see, et Võru haigla ette käib liinibuss, mis peatub haigla trepist täpselt 1 meetri kaugusel. Kas pole ilus. Kui oled vana ja haige, siis buss viib sind haiglasse ja kui tahad tagasi sõita, siis saad seal sees istuda ja oodata, ei pea väljas külmetama. Tartus on tegelikult ka bussidega enamvähem hästi aga Tallinna haiglates, ikka peab üksjagu käima, et haiglani jõuda. ITK hoovist olen leidnud näiteks ühe värske kipsiga vanainimese murupeal lamamas, kes ei suutnud sellega ise hästi liikuda. 

Esimene asi kui osakonda jõudsin oli see, et kohe näidati neid kõike seda kaitsevarustust. Kõigepealt siis haigla riided (püksid ja särk), siis sinna peale ühekordne kilest põll, klapiga mask, müts, prillid või see suurem latakas, kindad. Nendega siis said osakonda sisse. Sees kui läksid palatisse, pidi panema veel ühe kilepõlle ja uued kindad ja käevarre kaitsed ja need siis pidi iga kord ära võtma, kui tuled palatist välja ja kui lähed sisse siis jälle uued. Nii et seda selga ja ära panemist oli ikka väga palju. Lõpuks kui läksid päris osakonnast välja, siis võtsid ära ka selle algse põlle. Kuna need kilepõlled õhku läbi ei  lase siis olli tavaliselt särk ikka märg kui välja tulid. Õdedel oli kindel süsteem - 3 tundi sees, 3 tundi väljas. Et siis vahepeal puhkab. Hooldajatel oli nii, et umbes 3 tundi sees 1 tund väljas, kuna meil olid sellised asjad, mida oli suure kambaga hea teha ja siis vahepeal oli vähem tööd. Ja siis kõike pidi koguaeg desinfitseerima alkoholi lappidega. Näiteks kui viisid mingi asja välja, siis kõigepealt osakonnas pesid üle lapiga ja siis uuesti veel väljas. 

Enamus patsiente olid väga vanad (70 aastane oli seal noor) ja pärit erinevatest hooldekodudest. Päris paljud olid ühepoolselt halvatud, mõned ka dementsed. Meie põhiülesanne oli neid sööta ja vahetada mähkmeid ja pöörata. Mõned said ka kõigega ise hakkama, nendega oli kerge, viisid ainult toidukandiku. Paljudele pidi sättima toidu niimoodi ette, et nad voodist lamades saaks süüa, tõstma kas istuma, või voodiotsa üles. Ja siis olid ka need, kellele pidi lusikaga suhu panema ja mõni kelle eest peaaegu et pidi ka neelama.  Siis söömiste vahel ja käisime kõik lamajad haiged läbi, pöörasime, et ei tekiks lamatisi ja siis vahetasime mähkmeid. Algul on see suht raske töö, kui ei tea kuidas patsienti tõsta ja liigutada (mõned on päris rasked). Aga aja jooksul ja teiste käest saad võtted selgeks ja siis läheb hõlpsamalt. Mõni võtab sul kaelast kinni ja siis on kergem tõsta, enamusi pöörad ühele ja teisele poole ja nii saad mähkme kätte ja uue alla. 

Algul oli vanu töötajaid väga vähe. Nii et esimesel päeval olin mina siis esimest päeva ja kaks teist hooldajat oli üks 2-st ja teine 3-ndat päeva. Kõige vilunumal oli 5-s päev. Enamus teisi olid arstidudengid esimeselt kursuselt, kellele see siis esimene korralikum kokkupuude haiglaga. Nad olid väga toredad ja tublid, hästi motiveeritud. Peaaegu iga päev oli mõni uus tudeng. Nendega oli ka huvitav puhkehetkedel rääkida. Ma vahel kohe meelega võtsin mõne sellise filosoofilisema teema üles, sest eks ole need tänapäeva arstitudengi ühed kõige targemad inimesed kes olemas on, et siis huvitav kuulda mida arvavad elust. Nüüd ei saa ju muidu arstiteaduskonda enam sisse, kui pead olema väga tark. Omal ajal kui mina astusin, siis said ikka tavainimesed ka veel. 

Lõpu poole hakkasid tagasi tulema ka vanad tegijad. Nende kõrval oli hea õppida siis tehnikaid ja näha kuidas keegi oma tööd teeb. Lahe oli ka see, et paljud rääkisid seda Võru murret ja siis ka patsiendid rääkisid ja siis olid sellised toredad vestlused. See murde keel tekitab kuidagi sellise toreda natuke hubasema ja positiivsema tunde millegipärast. Lahe oleks kui ise ka oskaks. 

Koormus oli mul päris kõva. Päev oli kas 12 tundi või 24 tundi. Öösel sai küll õnneks ka vahtustega veidi magada. Kokku töötasin kolm nädalat ja selle aja jooksul 204 tundi. Nii et lõpuks ikka väsisin suht ära. Oleksin saanud ka jääda kauemaks veel, kuigi ikka enamus juba põhitegijaist tuli tagasi, aga ikkagi otsustasin, et tulen tagasi. Jäi kaup, et kui mingi suurem häda, siis tulen 2-3 päevaks kui vaja. Kui oled väsinud siis on oluline, et suudad ikka fookust hoida ja mõtestada endale, et mille pärast teed midagi. Et ei tee tööd töö või raha pärast vaid aitad, et teisel oleks kergem. See võib vahel ära kaduda küll see eesmärk. Aga seal on suur vahe. Sina saad 5 minutit varem puhkama kui jätad midagi tegemata näiteks, aga siis vana inimene peab selle pärast näiteks 3 tundi kannatama ühe valusa külje peal, kuna ise pöörata ei jõua. Teine asi mis nõuab pingutust on olla kõigiga lahke. Mõni näiteks sõimab sind iga asja eest, aga siis pead saama aru, et see on tavaliselt pigem see tõttu, et ta ei saa aru, kus ta on või mis temaga tehakse. 

Osasi ilmselt huvitab, et kuidas see covid siis välja näeb või mis ta inimestega teeb seal haiglas. No tavaliselt oli nii, et tuli vana inimene ja siis algul oli selline päris vilgas ja rääkis ja sai hakkama. Siis tihti mõne päeva pärast jäi apaatsemaks, ei tahtnud väga süüa enam ja rääkis vähem. Paljud hakkasid tugevalt köhima. Enamus patsiente said lisahapniku. Mõnel olid kõrged palavikud. Ja siis mõne aja pärast hakkasid enamus ikka kosuma. Minu kolme nädala jooksul suri 2 inimest. 

Nagu ikka on inimesi iga suguseid, mõni patsient oli pahur, mõni väga rõõmsameelne. Ma alati mõtlen, et huvitav milline ma ise olen kui vanaks saan. Tahaks olla ka selline rõõmsameelne. Vahel isegi olen katsunud uurida nendelt rõõmsatelt, et kas saan aru, miks ta selline on nagu ta on, et kuidas ta elu näeb või kuidas oma elu on elanud. 

Üks patsient oli 103 aastane. Vahepeal ei saanud väga aru, miks ta voodis peab lamama ja tavalisi riideid selga ei saa panna. Oli üsna viletsas seisus. Aga ikka tahtis kuulata uudiseid ja sugulased saatsid talle ajalehti. Kui küsisin, et kui vana ta on, ütles et no 100 või 200. Kui ta lõpuks tervemaks sai, siis hakkasime teda voodiga lükkama osakonnast välja, siis küsis, et kas nüüd viite mind surnuaeda. Siis ikka seletasime, et sa lähed tagasi koju. Sellepeale siis ütles, et no siis elame veel!

Vähestel vabadel hetkedel siis käisin suusatamas. Kuna olid ilusad külad talveilmad. Sai proovida erinevaid Võru kandi radu. Oleks tahtnud muidugi rohkem et oleks olnud vaba aega, sest väga palju Võrut avastada ei jõudnud. Ühekorra sain käia ka sealses kirikus. Seal oli päris energiline see teenistus.

Nüüd olen tagasi Tartus, siin juba uued tööd :)

ps. mina peale 3-4 tunnist osakonnas viibimist