Kolisin siis Tartusse. Natuke aega elasin sõbra korteris, nüüd sellel nädalal üürin enda korteri. Lähen elama pea samasse kohta kus tudengi ajal mitu aastat elasin - "Jõetänava majja". See maja on küll tegelikult naabermaja aga oma olemuselt ja seisult samasugune. 

Meisterdasin endale Merikese abiga CV, mida ma vist ei olnudki kunagi varem teinud. Päris keeruline oli. Ja siis kandideerisin päris mitmesse kohta - paari poodi ja puhastusteenindajaks ja telefoniagendiks ja mis seal kõik veel oli. Poodidest kohe võeti ühendust ja käisin paaril töövestlusel.  Lõpuks siis sain tööle Grossi poodi. Teine varjant oli Rimi seal samas lähedal kesklinnas, aga Grossi pood tundus selline natuke kodusem. Seal käib hästi palju just vanu inimesi, kuna pood on turu kõrval. 

Minu amet on siis teenindaja või teisiti öeldes kauba väljapanija või siis ka laopoiss (nagu üks töökaaslane mind kutsub).  Hommikul algab töö 6.45 ja kohe sõidavad uksetaha igasugu kaubaautod ja toovad suure virna asju, lükkavad meile sinna taha ruumi sisse. Igast kaupa. Ja siis minu esimene töö ongi ükshaaval need kaubad sealt võtta ja vaadata kas on samad nimed ja kogused kui seal ühtede lehtede peal. See on üks kõige raskemaid töid mulle tegelt. Sest see on väga tüütu, sest seal on väga palju erinevad asju, mis tihti on kõik sarnaste nimedega. No leiad sealt näiteks Rukkipala ja siis võtad nimekirja ette ja tükk aega seal vahit seda ja lõpuks siis leiadki üles ja teed linnukese taha ja mõtled, et sellega nüüd korras ja arv klapib ja kõik ilus. Siis aga leiad uuesti jälle selle Rukkipala sealt kastid ja mõtled, et see vist siis on nüüd üle kuidagi või, et kas nad panid liiga palju. Siis aga tuleb välja et eelmine Rukkipala ei olnudki tavaline Rukkipala vaid oli Rukkipala Hõrk ja õhuke. Nii et siis see on seal eraldi reana. Ja siis on veel olemas näiteks Ruks seemnepala, mis näeb ka täpselt samasugune välja. Siis on veel olemas igasugu Ruks leivad ja asjad ja siis katsu sa leida need kõik üles ja märkida õigesti. Vahel siis on mõnest paartükki puudu ja siis nad on kusagil seal teises kastis hoopis ja niimoodi seal müttad muutkui. Osad lihaasjad tuleb üle kaaluda, mis on ka paras selline töö.

 Kõik asju ei saa nime järgi vaadata ka, siis peab vaatama neid triipkoodi viimaseid numbreid. Neid on tegelt tark suht koguaeg ikka üle vaadata, sest siis ei lähe sarnased asjad omavahel segamini. Aga eks see üks suur otsimine ja tähelepanu harjutus ole. Vahel vaatad mingi 5 korda ja no ei leia seda numbrit ja siis lõpuks muidugi ikka leiad. 

Mingeid lihaasju ja puuvilju tuleb üle kaaluda ka, mis on ka paras töö. Nende juurviljadega on veel see, et no igasugu ime juurikaid ja salateid ikka on. Mingid porrud ja bataadid ja mida pole uneski näinud. Neid siis iga kord küsin üle, et mis see veel on? 

Ja üldse selgub, et me elame ikka täielikus heaolu ühiskonnas. Niipalju on erinevaid asju olemas. Lihtsalt uskumatu. Varem ma tavaliselt ostsin poest ühe Kirdesaia, ühe Hiirtejuustu ja mingit vorsti ja banaani ja oligi kõik. Aga tegelikult on ikka ulmeliselt palju veel erinevaid igasugu asju olemas. Kasvõi mingid marineeritud puravikud kusagil purkides ja siis on 100 erinevat firmat veel, kellel samad asjad natuke erinevate koostisosadega. Või no kasvõi kassitoite juba on küll kalaga ja kanaga ja sellise ja teistsuguse lihaga ja tükkidena ja suuremate tükkidena ja. Uskumatu...

Natuke selline asi mis mulle rohkem meeldib on see kauba väljapanemine lettide peale. Selle juures on muidugi ka kõvasti otsimist, et kuhu midagi käib aga see on kuidagi selline natuke toredam. Eriti hea on see kui saab kõik kauba ära pandud, nii et midagi üle ei jää. Kaupa välja pannes näeb ka inimesi, see on ka huvitav.  Vahel keegi küsib midagi ja siis üritan aidata otsida või siis vahel sealt tagant toon asju neile. Inimesed on kõik siiani olnud väga toredad, mind pole keegi sõimanud ega midagi. Kassas ja vorstiletis nad ikka natuke kaebavad, et mõni saab kurjaks. Ja see on huvitav siin Tartus, et peaaegu kõik inimesed on eestlased. Algul ikka kui vanem inimene oli siis tahaks nagu venekeeles rääkima hakata, sest ITK-s olid üle poolte patsientidest ikka venelased. 

Siis õhtupoole pean panema neid kaste kokku ja sõitma ühe naljaka sellise asjaga või lükkama seda, millega saab kergelt neid euroaluseid tõsta ja millel on jube head manööverdusvõime. Selle nimi oli mingi roka või rokla või midagi sellist. Esimese päeva õhtul muidugi ajasin kogemata ümber ühe suure kastide torni. Ühe aluse peale oli laotud kuus virna tühje kaste, nii et oli kõvasti üle pea. Pidin selle siis tooma alusega sisse ja mõtlesin ka et veits kõiguvad, aga no vast ikka saab. Ja siis muidugi kui jõudsin peaaegu kohale siis hakkasid need ükshaaval kõik kukkuma ilgelt suure kolinaga ja ükshaaval nii et see kukkumine kestis päris pikka aega. Selle peale jooksid saalist kõik teised töötajad vaatama. Minu õnneks olid kastid nii kerged, et midagi ära ei lõhkunud ja mingeid riiuleid ümber ei lükanud. 

Reeglid on siin päris karmid muidu - kui midagi ära lõhud, siis pead välja ostma ise. Ja kui tuled tööle siis on üks näotuvastussüsteem, mis teeb näost pildi ja sellega on siis fikseeritud tööle tulemise aeg ja pärast lahkudes teed ka pildi. Üldiselt on selline olnud ikka väga tegus. Istun ainult lõuna pausi ajal, muidu koguaeg on midagi teha... Algul muidugi rohkem mul tegemist ka sellepärast, et olen aeglasem nende asjade ja kohtade ülesotsimisel, aga kui teisi vaadata, siis nemad ka niisama ei istu vaid ikka tegutsevad ringi. Samas nii läheb aeg kiiremini. Palk on 3.48 tunni eest.

Nii see töö siis on. Aa, üks asi veel tuli meelde, mis mulle meeldib. See on papi ladumine. See tähendab seda, et kõik pappkastid mis jäävad poes üle lõhutakse ära ja laotakse ühe euroaluse peale. Aga seda peab tegema nii et annaks sinna ikka palju panna, nii et ei läheks üle serva ja ei oleks nii et keskelt kõrgem ja äärtest madalam. Siis tuleb niimoodi targalt paigutada ja on selline nagu loomingulisem töö. Natuke nagu tetrise mäng, et kuhu mingi tükk sobib.