Ko'ik teavad, et ko'rbes pole vett. See on nagu selline po'hiasi mis ko'rbe iseloomustab. Sellegi poolest kohtasime rahvusparkide piiridel pa'ris mitmel pool silte - vette hyppamine keelatud. Pa'ris irooniline. Vo'ibolla oli see mo'eldud nendele, kes hakkavad neid viirastusi juba suurest palavusest ja vedeliku puudusest na'gema...
Teine sarnane paradoks olla, et ko'rbes saab ko'ige enam inimesi otsa uppumise la'bi. See juhtub siis kui seal vahel harva vihma sajab. Kuna maa on ha'sti kuiv, ei la'he vesi maasisse vaid hakkab voolama ja siis tekivad kanjonitesse ja orgudesse jo'ed, nii et kui sa telgiga na'iteks magad seal ja jo'e ka'tte jaa'd siis upudki a'ra. Ka praegu ootasid kohalikud pikisilmi sellist yleujutust - see juhtub tavaliselt kevadeti aga mitte iga aasta... ko'ik raa'kisid kui yhest suust kui imeline see on ja kyllap ongi, eriti ko'rbe inimese jaoks. Meie saime kyll veidi vihma, kuid voolavat vett ei na'inud.

Ko'rb kus Margoga ka'isime kandis nime Negevi. Alustasime siis Eilatist ja mina joudsime va'lja Aradisse (400km) - aega vottis see veidi va'hem kui 3 na'dalat.
Ko'rb on kivine ja ma'gine, nii et po'himo'tteliselt matkad nagu ma'gedes ikkagi - yhest ma'est yles teisest alla, vahepeal on platood ja tasandikud, kanjonid.
Tulles tagasi selle juurde, et ko'rbes ikkagi ei ole vett, siis pidime oma joogi ja soo;givee seljas kandma. Ko'ige rohkem oli vaja vedada nii 3 pa'eva vett, siis sai ja'lle kusagil pudelid a'ra ta'ita. Meil siis oli kummalgi 6 liitrit maksimaalselt kotis. Lisaks sellele tuli kaasas tassida ka toitu - ko'ige rohkem 8 pa'eva varu.
Nii et kotid olid algul pa'ris rasked.

Tavaline pa'ev na'gi va'lja nii, et a'rkasime u. kell 6 kui valgeks la'ks ja tegime lo'kke peal syya. Kuigi puid on ko'rbes va'he, siis alati ikka mingeid oksi leidsime - osa neist olid mingid kuivand poo'saste juured ja taolised asjad. Ja po'lema la'hevad va'ga ha'sti, kuna on kuivad! So]ime peamiselt makarone ja putrusid - ko'ike seda mida on kerge tassida... Pa'eval so'ime leiba ja midagi sellist mis annaks energiat nagu rosinaid voi sokolaadi voi kohalikke mingeid asju kaa. Toiduga oli nii, et ikka oleks tahtnud rohkem syya enamus ajast, aga kuna ylearu ei jaksa vedada siis oli selline minimaalne kogus. Yhte kohta lasksime yhel tuttaval ette viia kaks puuvilja konservi - kyll need olid head vahelduseks.
Nii et siis pa'ev la'bi ka'isime. Puhkepausidel vahepeal lugesime kaa. O'htul la'ks pimedaks mingi kella 6 paiku taas. Siis tegime ja'lle lo'kke ja nii 9/st la'ksime magama. Magasime magamiskotiga lageda taeva all, Margo ka vahepeal telgis. Oo;sel ja pimedaga la'ks pa'ris jahedaks, nii et pa'ris tihti oli veidi kylm. Aga samas ja'lle ilus - vaatad ta'hti vo'i kuud vo'i pilvi.

Kui ko'nnid siis tekivad jalgadele villid. Kui ko'nnid edasi tekivad villide alla villid, ko'nnid veel edasi siis tekib villidesse veri. Huvitav on see, et ka varvastele tekivad villid ja varbad la'hevad naljakalt kandiliseks.

Esimesed 11 pa'eva oli meil kaasas yks prantsuse poiss nimega Emanuel. Tema vo'tsime selleks, et kui teed pilti siis jaa'b pildipeale ilusti kaks inimest nagu me margoga kahekesi olimegi - tema siis niio;elda ma'ngis seda, kes parasjagu pilti tegi.
Ta oli pa'ris huvitav mees. Jala oli ra'nnanud juba yle 2 aasta. Ja suht selline ilma rahata reisja. Sai siis palju lugusid talt kuulda ja juhtnoo;re, et kuidas elus hakkama saada. Kohati tundus, et ta oli nagu minu edasiarendatud variant -- paljud asjad mis ma ise olen mo'elnud teha oli tema juba a'ra teinud voi tegemas.

Kui enamus kordi oo;bisime lageda taeva all vo'i kusagil koopa moodi kohas, siis vast kokku 4 korda olime ka kellegi juures oo;majal. Selle raja aa'res elavad nn "raja inglid", kes on oma kontaktid pannud yles netti ja kui neile helistada siis votavad nad sind tasuta oo;majale. Va'ga toredad ja lahked on ko'ik.
Kui kusagile linna jo'udsime oli minu esmamulje alati see, et maailma lo'pp on saabunud ja inimesed ha'vinud. Eriti oli selline tunne esimeses kylas. See oli ma'e otsas. Ko'ik tundus kuidagi ra'situd ja lagunev - ma'nguv'jakud ja korvpalliplatsid seisid tyhjana, igalpool palju kola, kuid ei yhtegi inimest. Ko'ndisime terve kyla la'bi - ikka ei kedagi, vaid paar koera haukus. Korraga so'itis nurgadagant kolmerattalise rattaga laps va'lja - see la'ks juba va'ga o'udsaks... Siis lo'puks leidsime ka yhe ta'iskasvand mehe, kes meile vett andis. Tasapisi siis ilumus ka inimesi va'lja. Keset kyla oli raamatukogu, kuhu tuli yks ema oma lapsega. Ko'ik inimesed otsekui ilmusid kusagilt tyhjusest ja siis la'ksid ja'lle sinna tagasi. Mul oli koguaeg selline tunne, et see on mingi film. Ja sama oli ka suuremates linnades. Alati esimene emotsioon oli, et kedagi nagu ei ole. Ko'rbe va'rk, vo'ibolla nad olid lihtsalt toas vo'i too;l kusagil.

Ko'ike huvitavam oo;bimine oli meil Eelia juures. See mees na'gigi va'lja suht umbes nagu oleks piiblist va'lja karanud - selline habemega ja vastavate riietega. Pani meid vaipadest telki magama, ymber lambad, kitsed, kaamel ja muud loomad.
Kuked olid seal haiged - oo;la'bi kiresid iga natukse aja tagant.

Kuna iisraelis ka'ivad nii naised kui mehed so'java'es 3 aastat, siis na'eb igal pool so'java'e vormis noori. Pa'ris kummaline kui kohvikusse astub sisse kaks automaatidega teismelist tydrukut...
Meie rada la'ks kahe pa'eva jooksul la'bi sojava'e harjutusala = siis na'gi seal igasugust so'jaasja - tankid so'idsid ja pommid plahvatasid. Helikopterid ja ha'vitajad lennukid soitsid yle pea. Igal pool vedeles kuule maas. Ha'vitajaid na'gi lendamas tegelikult kogu meie reisi jooksul. Vahel lendasid nad oo;sel va'ga madalalt yle pea hullu myrinaga... nagu ufod.

Kui iisraeli rahvas sai omal ajal ko'rbes mannat, siis meil la'ks umbes sama ha'sti. Na'iteks ykskord juhtus nii, et olime just soo;nud a'ra oma viimase toidu (see oli kaheksandal pa'eval, ja'rele ja'i ainult 1 va'ike sokolaad veel), kui korraga soitis meist mooda mini 10 dziipi. Kes siis natuke eespool peatusid. Sinna oli tekitatud vaipadest selline lamamiskoht ja selle ko'rval soo;gilaud, kus rikkalikult igasugu liha ja salateid ja puuvilja. Tuli va'lja et need olid kohalikud talumehed po'hjapoolt, kes korraldasid va'ljasoidu. Nad siis kutsusid meid ka soo;ma. No te ei kujuta ette kui hea selline soo;k on kui sa oled 8 pa'eva soo;nud ainult jaopa'rast makarone ja putru... ohh.. see oli ikka vo'imas.
Taolise reisi yks po'hilisi vaa'rtusi minu jaoks vist ongi see, et kui paned end olukorda kus ko'ike napib, on fyysiliselt raske ja ebamugav, siis o'pid taaskord vaa'rtustama seda, mis sul tavaelus igapa'evaselt olemas on -- toit, koht kus magada, bussid autod... Samuti tajud seda kui palju head meelt voib teha see kui sulle antakse na'iteks tykk leiba voi tass teed - andja jaoks va'ike asi aga saaja jaoks midagi va'ga erilist... nii et kui tulevikus on vo'imalus, siis vast annad ka ise, mitte ei mo'tle, et ah, mul on kiire...

Ma tahtsin tegelt jala jo'uda va'lja Jerusalemma aga matemaatika vedas alt ja arvutasin mo'ned pa'evad valesti, nii et aega ei jagunud. Siis tulin bussiga ikkagi (lohutan end sellega, et Jeesuski tuli so'ites jerusalemma). Margo siis ja'tkab ko'ndimist nyyd yksinda.

Tundub nagu oleks ko'ik need inimesed kes mujal linnades puudu olid kogunenud siia. Lihtsalt liiga palju on neid. Vanalinn on iseenesest lahe oma selliste igasugu kangialustega aga tugevalt ylerahvastatud. Kummaline on ka see, et need piiblist loetud pyhad kohad ei ole sellised nagu ette kujutad, vaid kolgata ma'gi on vist yks kirik kui ma ikka o'igesti aru sain. Ta'na la'hen vast kolan kusagil aa'relinnas vahelduseks....

Ah jaa... yks po'hiasi unus a'ra. Ko'iki kindlasti huvitab kas ma ikka loomi ka na'gin?! Noh sest va'lismaal ikka tahaks na'ha ju po'hi loomi nagu me eestis ikka karusid ja hunte metsas kohtame. Ko'igile roo'mustuseks vo'in uhkelt va'ita, et na'gime nii kitsesid kui kaamleid ja kui ma ausalt ytlen, siis ega ko'rbes ju vist ei olegi rohkem loomi va'ga?! Nii et na'gime ko'iki! Yhte kaamelit sikutasime noo;riga ma'eotsa isegi - see oli niimoodi kinni jaa'nud, et esika'pad olid kalju servapeal ja tagajalad olid allpool ja siis ta ei saanud enam yles ega alla. Siis karjusega koos tirisime teda.