Kehavedelikud

Eelmise postituse viimane kommentaar ajendas mind sarnasel teemal veel edasi kirjutama. Kehavedelikud nimelt on päris huvitavad asjad... või noh, ma lihtsalt puutun nendega oma töö tõttu päris palju kokku ja siis ikka mõtlen neile... aegajalt :)

Minu lemmik vedelikuks on kahtlemata veri. Väga ilus. Ma arvan keegi ei vaidle vastu. Ja üllatavalt variatsiooniderikas. Mäletan kuidas angiograafia praksides pidi reiearterit punkteerima. Kõigepealt katsud pulssi ja siis suskad nõelaga - kui peenike pulseeriv verejuga nõela teisest otsast välja lendama hakkas olid õiges kohas. Ilus helepunane veri ja soe. Veeni veri on ka ilus - mulle meeldib vaadata sääski lähedalt kui nad verd täis lähevad. Vere puhul on huvitav veel ka see hüübimise asi - seda nägin tapamajas. Kohe sellised suured kamakad tekivad kui on palju verd. Nagu tarretis.

Teisele kohale tuleks ilmselt uriin. Ka see on suhteliselt ilus, kui on selline normaalne kollane. Uriinis solberdamist tuleb mul ikka päris tihti ette, sest tööl teeme sellist asja nagu epitsüstostoomi paigaldamine. Torkame täis kusepõide ühe metallist toru läbi kõhu eesseina ja siis hakkab sellest torust ja toru kõrvalt uriini jooksma igale poole kuniks siis saab selle varsti pidama ja torule koti otsa.

Siis tuleksid ilmselt pleura ja astsiidi vedelik. Need on küll seotud mingi haigusega, aga kui ei ole mädased siis samuti sellised läbipaistvad ja kollased. Patsiendid ikka ehmatavad tavaliselt päris ära kui võtad neil pleuraõõnest 2 liitrit vedelikku ja siis näitad - tundub uskumatu, et selline hunnik vedelikku võib lihtsalt kehaõõnde koguneda heast peast. Aga näe võib.

Kummaline on see, et kuigi inimese keha on omamoodi selline tipp meistriteos ja väga ilus, siis just orgaaniline materjal võib olla ka üks kõige rõvedamaid asju. Näiteks õudusfilmides on igasugu kollid mitte tolmused või muidu määrdunud vaid just igatepidi ligased -- ja see peab olema kõige õudsem ja on ka kusjuures...

Ma arvan et tee mõtlete, et mäda on kõige koledam. Tegelikult ei ole - mul on veel midagi hullemat varuks. No näiteks see silmanurga mäda ei ole ju eriti kole. Mäda võib olla vahel täitsa selline ilus nagu piim või karamellkisell. Just see, et ta pole täiesti vedel teeb ta lahedaks. Haava mäda võib olla jällegi ka päris vastik, samas jälle vistrike enamikule just meeldib pigistada. Mäda võib väga hullult haiseda, see on tema, ütleme niimoodi - varjupool.

Aga okei. Mis on siis kõige hullem?! Kahtlemata röga! Kui töötasin neurointensiivis hooldajana siis oli üheks minu ülesandeks röga ämbrite tühjendamine. Kuna seal osakonnas olid enamus kõik juhitaval hingamisel, siis puhastati hingamisteid aspiraatoriga, mis siis kõik jooksis kokku sinna potsikusse- röga ja tatti segu. Ja kui see täis sai siis võtsin mina selle pangetäie ja kallasin vetsupotti. Kuna seal peal oli aga selline üsna väike ava, siis ei olnud alati üldsegi kerge kogu seda sisu ühe ropsuga ära valada, ikka jäi midagi tilbendama ja klimpidena valguma. No ja siis tuli see jääkidega tops veel ka puhtaks pesta. Iga kord ikka tekkis selline väike okserefleks.

Nii et vat mis kõik inimeses peidus on - ilus ja kole üheaegselt.

ps. meenus veel see, et väga ilus on ka liikvor, aga noh, seda just väga tihti ei näe.... ja pisarad (vaatan et läksin vist liiga meditsiiniliseks nii et mõned sellised tavalisemad asjad unusid ära). Pisarate poolepealt on ilus just see kui nad on veel seal silma sees, nii et silmad läigivad tavalisest rohkem aga pisaraid ei ole veel tekkinud. Selline kuidagi siiras tundub see.