Istusin bussipeatuses ja närisin peperoni vorsti. Siis tõmbasin tüki kurku. Oleksin võinud sealsamas lämbuda, sest kõik käis ju sedavõrd kiiresti ja olin korraga päris nõutu, et mis siis nüüd ettevõtta või kust abi otsima minna. Kuid mu kehal oli juba plaan valmis ja ta hakkas innukalt köhima. See plaan tuli välja oli geniaalne, sest juba mõne sekundi pärast lendas vorstitükk kurgust ninna. Kriitiline olukord oli möödas, kuid selline väike ebamugavustunne ninas siiski andis tunda. Vaevalt jõudsin mõelda, et mis siis nüüd, kui keha justkui ütles mulle: "Ole mureta, mu väike sõber... jäta see probleem minu hooleks ja mõtle suuremaid mõteid kui see mõte vorstitükist". Ja sedamaid tuli mulle aevastus peale ja vorstitükk lendas ninast välja.