Aasia reis meil muudkui läheb edasi aga kirjutada väga ei ole mahti. Kuidagi nii uni tuleb peale igal õhtul, ei teagi kas sellest soojast ilmast või millest. No igatahes algas kõik sellega, et kohtusime Markusega lennujaamas ja hea meel ikka oli küll näha teda üle pika aja. Siis siirduseime Bangkoki. Noh meil mingeid plaane ei olnud tehtud, nii et siis kohe hetkeks ei teadnudki mida teha... isegi kuhu minna bangkokis ei teadnud. Läksime vaikselt ühtetele austraalia turistidele järele ja siis jõudsimegi turismi kohta. Esimese emotsiooni tekitavad sellisel maal alati need tuktuki mehed, kes sind igale poole vedada tahavad ja raha rohkem küsivad ja siis sellest tekib tugev tõrge ja tunne , et tahaks juba minema nende käest. Siis Bankokis palju ei olnudki. Vaatasime paari templit aga kõige huvitavam oli üks kitsas tänav, kust mööda minnes nägi kuidas kohalikud elavad oma kodudes.  Võtsime ka jalamasaasi nii kohe esimesel päeval, et kuna see üks asi on mida aasias tehakse, et käiakse massaazis, kuna siin on odav. Seal oli üks neiu, kes pesi enne jala puhtaks - natuke imelik tunne oli küll mul, et nagu et tulen euroopast, kus on inimesed rikkamad ja nüüd peske mu jalgu.... aga no loodan, et ta ei mõelnud nii...





Järgmisel päeval ikka ostsime Lonely planeti, kuna muidu oleks plaanide tegemine liiga palju aega võtnud. Natuke imelik on vaadata kuidas kõik inimesed ühe raamatu järele reisivad - kõigil neid näed käes. Maa on suur ja lai aga sina liigud ainult mingit nööri mööda, nii nagu raamat sul käsib. Aga noh, eks seal ole ju kasuliku juttu ka... nii et siis lihtsalt üritame vahel raamatust väljas ka käia.
Võtsime esimeseks riigiks Kambodsa.
Seal juba piiripeal oli nii, et kusagilt oli kokku kogunenud kari lapsi, kes kõik tahtsid meil vihmavarju peakohal hoida kangesti. Noh siis hoidsidki.... lisaks oli veel kari mehi kes väga suure entusiasmiga meile näitasid, mis suunas me peame minema ja mida tegema... noh teadagi siis pärast ütlesid, et nüüd tulge meie takso peale ja lapsed tahtsid niisama raha.  Kuna taksoga oli viie tunnine sõit siis kauplesime hinda alla. Algul nad rääkisid, et on ainult üks takso aga kui me seal ikka kauplesime siis neid tuli ei tea kust juurde ja neil tekkis omavahel konkurents... lõpuks lasid üle poole võrra hinda alla, aga noh, ikka suht kallilt sõitsime, nagu hiljem selgus.





Esimene sõit läbi kambodsa külade oli väga võimas. Lihtsalt sõidsime 5 tundi ja vaatasime kuidas inimesed elavad oma igapäevast elu - pered istusid maja treppidel, lapsed jooksid ringi, koolilapsed sõidsid rattaga kooli poole... kõik see oli kuidagi teistsugune ja äge.  
Esimese päeva lõpuks jõudsime sinna linna, kus on need kuulsad templid. Järgmisel hommikul laenutasime rattad ja sõitsime neid vaatama. Natuke läks nii, et olime esimeses templis  suht pikalt ja ei teadnudki, et neid nii palju on... siis osad ägedamad vist jäidki lõpuks vaatamata. Palju aega läks ka lastega kauplemise peale. Seal igal pool on väikesed lapsed, kes tahavad müüa sulle postkaarte või vett või raamatut. Kui jääd ühega rääkima siis tuleb neid järjest juurde... mõni nii väike et imestad, et nad üldse rääkida oskavad. Siis vahel tuleb lõpuks ema ka ja mitte ei ütle lastele, et tulge nüüd vaid üritab ise ka midagi müüa. Samas need lapsed on suht armsad ja siis on tore nendega rääkida. Lisaks veel see, et lapsed oskavad paremini inglise keelt kui vanemad, nii et kui müügi hoog natuke üle,  saab igasugu muid asju ka küsida neilt.





Ühe lapsega läksimegi kaasa tema kooli, et näha kuidas lapsed õpivad sellel maal. See oli vaeste laste kool - neil ei olnud koolivormi ja õpetajaks oli üks vanem keskkooli õpilane. Tunnid toimusid ühes katusealuses lahtises ruumis.  Õpilasi oli päris erinevat vanust ja kõik innukalt kordasid kaasa, mis õpetaja ütles. Siis läks pimedaks ja kuna neil elektrit ei olnud siis pandi lamp põlema aku pealt.

Järgmisel päeval sõitsime paadiga järgmisse linna. Napilt jõudsime peale kuna tee oli väga porine ja hästi palju sõitjaid. Paadiga sõit oli jälle elamus omaette. Enamus majad olid ehitatud veepeale ja inimesed liikusid paatidega... muutkui vaata ja imesta... - kes pikutab võrkkiiges, kes peseb pesu, meie sõidame paari meetri kauguselt mööda.









Kolmandal päeval võtsime jälle jalgrattad ja sõidsime ringi. Käisime vaatamas ühte templit, mis oli mäeotsas. See tundus üldse üks kuulus mägi olema. Kui üles hakkasime minema siis üks munk tuli meiega kaasa... rääkis meile natuke nendest asjadest aga väga hästi inglise keelt ei osanud. Üles jõudes näitas ta meile oma tuba, mis oli ühes templinurgas. Oleksime saanud ööseks sinna jääda peaaegu aga siis tuli üks politsei mööda ja ütles, et me ei või mäe peale jääda. Siis ronisime alla.







Mängisime külas kohalike poistega veidi võrkpalli - aegajalt käis mõni lehm üle platsi. Siis juba läks pimedaks. Me olime enne juba otsustanud, et ööseks ei lähe linna tagasi siis hakkasime mõtlema et kuhu jääda. Leksime külas ühe toiduleti äärde ja maitsesime erinevaid puuvilju mida eluski enne ei olnud söönud... siis jäime juttu ajama selle perega kes müüs. Jutuajamised on muidugi rasked, sest vahel ei osata inglise keeles ühtegi sõna. Noh me olime juba enne õppinud selgeks mõne numbri ja paar muud sõna, nii et ikka kuidagi sai suhelda. Lastega isegi paremini jälle pool viipekeeles. Või siis lihtsalt õpisime kambootsia keelt, nii et näitad silma peale ja siis nad ütlevad kuidas silm on nende keeles. Igastahes siis kusagilt tuli üks poiss, kes oskas päris head inglise keelt ja kutsus meid enda juurde öömajale. Tal oli seal terve kuhi peret ja muid sugulasi aga mahtusime meiegi. Magasime maja ees ühe vaiba peal. Öösel hakkasid kaks kassi hästi koleda ´häälega kaklema - see oli päris hirmus hetk - ärkad kõva kisa peale ja siis midagi tormab sinu poole... hea et ei olnud tiiger, keda siin ka kusagil vist on.



Järgmisel päeval oli plaanis sõita rongiga. Rong käib siin kord nädalas ja on hästi logu - sõidab mingi 20km tunnis. Tore on see, et saab sõita rongi katusel.  Kohalikud üritavad rongiga oma igasugu puu palke ja asju vedada. Kui rong jaamast välja läheb siis sõidavad ühe masinaga järgi sellele ja laevad kauba peale. Vahel nad ei jõua ka oma riistapuuga rongile järele, igaljuhul huvitav on nende majandamist vaadata. Rong sõitis riisipõldude vahel, mida ma enne ei olnudki näinud suurt. Mingid suurte sarvedega härjad või lehmad on ka siin.



Vaatan, et kõigest üksipulgi ei jõuagi kirjutada.  Aga siis mõne päeva pärast sõitsime põhjakambootsiasse... mõtlesime, et seal on mäed ja hästi ilus aga noh väga midagi vaimustavat ei olnudki. Otsustasime, et rendime mootorratta ja sõidame sellega ühte väiksemasse kohta mis oli u. 120 km kaugusel. Mul oli see esimest korda motikaga üldse sõita ja nii alguse mõtes kaks korda panin külje ka maha, õnneks ainult väga väikesel kiirusel. Natuke jalga kriipisin ma maq kõrvetas ennast vastu sumbutajat ära. Seal oli muidu väga auklik tee ka ja siis mul vahepeal läks segi kus on pidur kus gaasi ja siis otsustavalt hetkel piduri asemel andsin gaasi. Siis raskemates kohtades sõitis maq. Jõudsime üleni tolmustena kohale.



Oli päris huvitav linnake - selline laiade tänavatega ja inimesed olid kuidagi rahulikud. Järgmine päev otsustasime sõita sellisesse külla kus ei ole ükski turist sõitnud.  Läksimegi mingit ime rada pidi, mis oli vaevu sõidetav. Lõpuks ikka tulid majad ka. Ühest kirikust saime kaasa kambodsia keelesed kristlikud raamatu, mõtlesime et siis jagame neid, et sellistes üksildastes kohatades inimesed pole Jumalast võibolla midagi kuulnud ja nii oli see meil ka omamoodi misioni reis. Naljakas oli see, et kui muidu ikka inimesed teretavad ja tulevad rääkima kohe igalpool siis seal metsas nad pigem jooksid eest ära... või noh hakkasid lihtsalt eemale kõndima. Igatahes oli see tunnistus sellest, et seal kandis on vähe turiste.  Peale külas uitamiste käisime veel paari kose sees ujumas ja oli üks vulkaanilist päritolu järv, mille kaldal me ööbisime. Elevandiga proovisime ka sõita, et teaks mis tunne on noh. Päris selline huvitav oli see hetk kui ta aegajalt niimoodi kuidagi korises hästi madalalt, muidu oli natuke jama, et ei näindki sealt ülevalt elevanti ennast.





Siis laias laastus otsustasime kambodsiast edasi minna laosesse. Kahjuks aga selgus et piirilt ei saa viisat ja siis läksime hoopis vietnami, kus oleme tänaseni.
Söögid on siin olnud head. Nüüd viimastel päevadel markuse kõht veidi hakkas jupsima aga muidu on tervis olnud korras. Sääsed ikka aegajalt ka noksivad aga malaariat ehk ei tule, nii me loodame.  Üldiselt on siin igal pool nii, et inimesed ikka vaatavad pika pilguga meile järgi ja naeratavad või naeravad, kes neid teab. Minu habe teeb neile palju nalja, sest neil endal habe eriti ei kasva. Lapsed muudkui karjuvad hällõu iga nurga tagand. Ükskord lugesime ära, et oli paar last raudtee peal mängimas ja siis jäime nendega juttu ajama - umbes 5 minuti pärast oli meie ümber juba 25 last. Tavaliselt veel siis mõned täiskasvanud veel lisaks. 




Ilmast ei olegi veel rääkinud. Ikka väga soe on... ka öösel on liiga soe. Aegajalt ikka tuleb vihma ka.

Ja seda ka veel et lapsed on siin väga töökad. Pidevalt on näha imeväikseid lapsi kas motikaid tankimas või poest tulemas või suure lehmaga karjamapoole liikumas. Ja siis kui räägid nendega, siis ongi sellised asjalikud.





ps. aru ma ei saa mispärast need pildid jälle suureks ei lähe....