Helina juures elasin nagu kuninga kass - kui tahtsin olla eestis siis olin toas, kui tahtsin olla toas siis olin toas, kui hispaanias, siis läksin õue. Tegin tavalisi asju, sest enne olin mõelnud, et välismaal olekski olla tore just nii, et ei tee mitte turisti asju, mida peaks tegema vaid tavalisi asju - ja mul see õnnestus küll omajagu. Ühel päeval käisin kinos, ühel päeval käisin jooksmas, siis ühel päeval käisin yhel külas Helina sõbrannal ja siis ühel päeval käisime mängimas võrku pargis. Siis õhtuti ja hommikuti sõime koos ja see oli tore aeg. Helina tavaliselt kuidagi väga kiirelt tõi kusagilt toidud, nii et ei jõudnud talle appigi minna, mida ikka viisakusest oleks olnud ilus teha. Nii see elu seal läks, et kahjugi ära minna oli aga samas muidugi edasi minna ka põnev. Läksin siis ühel päeval Madriidi. Madriidis elab meie sõber Lisanna, kes seal elab juba teab mis ajast. Tal korter on kohe kesklinnas, nii et selle leidsin natuke igavalt kiiresti üles. Madriidis oli hästi palju inimesi. Igaüks tahtis teineteisest mööda minna, nii et siis oli tänavatel palju sagimist. Samuti oli seal igasugu pillimehi ja silmamoondajaid ja neid mehi, kes teesklevad et nad on kujud. Mulle sellised asjad pakuvad huvi ja istuda ja inimesi vaadata, ma vist juba olen maininud seda, on ainult rõõm. Imestust äratas see, et kui metroos mängisid pillimehed, siis see oli hästi kaugele kuulda - - hästi hästi kaugele, mitte lihtsalt noh kaugele. Lisannaga siis muudkui ajasime juttu, mis oli päris kosutav peale seda kuud aega mitte eriti rääkimist. Vahepeal olime juba nii tuusad, et lihtsalt istusime netis ja ei teinudki midagi erilist. Samas ikka käisime linnapeal ka. Lisanna oskas rääkida üllatavalt palju igasugu asjade kohta ja teadis kus on tähtsad majad. Üks hästi suur park oli seal, mis oli ilus ja korras ja mulle meeldis väga. See oli kõige uhkem park mida ma eluski olen näinud. Lisannaga oli hispaanias juhtunud selline asi, et kui ta enne eriti süüa ei teinud siis nüüd oli ta hakanud tegema ja sai minu silmis sellega ka kohe kuulsaks. Ta nimelt tegi igasugu huvitavaid asju - nii pool oma leiutisi, mis kõik olid head. Lõunad olid nii, et hakkasime sööma sööki ja siis ta läks korra kööki ja tuli jälle mingi uue toiduga tagasi mille ta oli praadinud. Eriti head olid ühe vanaks läind saia tükid, mille ta kuidagi huvitavaks tegi oma kokkakunstiga. Igatahes mul tekkis tahe teha ise ka edaspidi keerulisemat sööki. Madriidist läksin Istanbuli, Londonis olin öö lennujaamas. Tahtsin seal oma arvutist vaadata filme ja natuke närvi ajas see, et seal olid teistmoodi pistikud. Vaatasin filmi "Terminal" olles ise terminalis - heh.
Istanbuli jõudes, ei teadnud täpselt seda mida edasi teha, sest mul oli küll külalislahkuse klubist üks sõber valmis vaadatud, aga täpselt ei teadnud kus ta elab ja istanbul osutus ka väga suureks linnaks, kus on aasia pool ja euroopa pool. Hakkasin siis umbes minema ühe bussiga mingis suunas ja mu hea õde Ene saatis mulle täpsema aadressi vahepeal sõnumiga. Siis leidsin üles õige koha - see oli kohalik ortopeedia haigla, kus Ahmed parajasti oli öövalves. Oli huvitav näha natuke nende haiglat ja töötingimusi. Siis ta vahepeal viis mu oma koju ja läks ise tööle tagasi. Oli töödanud juba järjest 5 ööd. Siis hommikul tuli ta koju ja siiski oli tal veel rammu minuga terve päev linnapeal kolada. Sõitsime ühe laevaga natuke ja käisime peatänaval. Oli palju asju meil ühiseid millest rääkida - ta oli fotograafia huviline lisaks meditsiinile ja ka arvutimees. Minu seal olles ostis ta oma arvutile järjekordse uue klaviatuuri - mäki oma, mida ta siis aegajalt käega silitas öeldes ise samal ajal vaikselt - "pleasure"! Järgmisel hommikul läks ta jälle tööle ja ma läksin siis omapead. Tahtsin minna ühte kuulsasse mosheese, sest ma kungagi enne ei olnud käinud üheski. Kui jõudsin sinna kohale, mis juhtus päris vara hommikul, siis seal ei olnudki peale minu kedagi ja ma olin seal üksinda majas. Vaikus ja rahu oli seal tänu sellele. Meeldis väga - vaip suur maas oli mõnus ja selline lihtne ja avar. Läksin siis edasi kuhu jalad viisid ja tuli välja, et ma olin käinud ikka kogemata ühes kuulsuseta moshees ja kuulsamais oli nii pikk järjekord et sinna ei viitsindki minna. Siis tuli Anni - tuli nagu leebe tuul ja tõi mulle nii mõnesuguseidki eesti asju ja mõned kingitusedki minu sünnipäevava puhuks, mille eest kõigile asjaosalistele suured tänud!! Oli siis alles rõõmu ja hõiskeid ja isamaalisi tundeid. Proovisin vaheldumisi kumb on parem kas must leib või kebab - no mõlemad olid suht head. Igatahes läksime me lennujaama ja hakkasime sõitma dubai poole. Lennuk oli uhkem kui muidu - ja suur ja lai. Rõõmu tegi see, et kõigil oli seal oma väike telekas ja sai isegi mängida arvuti mänge teiste reisijatega. Ka süüa sai. Dubais vaid hetkeks hingasime sisse ühe sõõmu lõunamaist õhku ja see tundus küll soe olema, kui kohe edasi lennujaama ja rutuga uuele lennukile, mis sri lanka suunas lendas. Jälle sama lennuk, sama telekas väike - oh rõõmu. Ja siis oligi hommik - - üks öö jäi suht vahele. Sri lanka. Inimesed olid kõik pruunid ja kuidagi kiitsakad juba lennujaamaski kes olid - aga silmad olid suured. Sõdureid oli ka - kuigi siin politsei näebki välja nagu sõjamees.
Kui lennujaama uksest välja astusime siis oligi midagi võimast nagu ma olin lootnud et on, noh midagi hoopis teistmoodi, ja oligi - - selline tunne oli nagu astuks eesti suvisel päeval kasvuhoonesse. Tõesti tõesti, niivõrd lämbe ja niiske, et vaata et pole midagi hingata - üle ootuste.... võtsime kohaliku bussi ja sõitsime lähmimasse linna - igal pool see palavus meie ümber - - - rohkem mul pole praegu mahti kirjutada, kuigi praegu juba hakkame sri lankalt varst ära
minema. Eks siis varsti jälle, kuigi ajas maas. Aga onne 13 seerjad tehakse ka ette a"ra enne kui telekas na'idatakse!