Kuidas ma kits olin.

Eelmisel neljapäeval käisin orienteerumas. See toimus ühe vana karjääri aladel kus olid suured kraavid, mis olid nagu väikesed järved, hästi kõrgete kallastega ja nende vahel erineva kõrgusega istutatud mets. Sain kaardi kätte ja siis jooksin ja otsisin neid punkte. Kuna alustasin suhteliselt hilja siis päike hakkas juba vaikselt loojuma ja oli juba selline natuke kollasem kui päeval. Madalamates kohtades metsa vahel tekkisid tihedad udupilved. Läbi selle noore metsa läksid risti rästi väikesed rajad, mida mööda teised enne mind olid jooksnud. Olin eelmisel päeval olnud öövalves ja siis pea oli suht unine. Siis jooksin seal mööda ühte rada nende madalate puude vahel, ümber udu ja linnu hääled - see kõik oli mingis mõttes kuidagi uinutav, nii et ma korraga enam nagu ei tajunudki mida ma teen ja lihtsalt jooksin, ilma midagi mõtlemata. Ja korraga tundsin, et ma olen nagu loom, nagu mingi kits, kes jookseb mööda neid metsaradu terve elu. Sellel hetkel ma justkui mõistsin kõiki kitsesid, tundsin, mida nemad tunnevad. See oli eriline hetk.
Kui ma lõpuks siis sellest seisundist välja sain avastasin, et olen eksinud. Aga ma arvan see oli seda väärt - parem üks päev kitsena kui üks päev lihtsalt feisbukis istuda.

Etioopia

Ma'letan, et kui ma selle blogi tegin, siis olin parajasti reisil. Siis kiiruga tegin, et saaks kirjutada oma reisimuljeid. Nyyd on vahel pa'ris huvitav lugeda, et kus ma ko'ik ka'inud olen. Eks see olegi yks positiivne kylg, enda naljad on ka ikka pa'ris naljakad enda arust. Kui yksi reisid siis muidugi tahaks pikemalt kirjutada, sest siis on selline raa'kimise vaegus nagu, et siis kirjutamine on nagu raa'giks kellegagi. Kui on rohkem inimesi, siis raa'gid nendega, siis ei ole vaja niipalju kirjutada. Samas ja'lle pa'rast ei saa lugeda kusagilt aga kui siis neile kylla la'hed, siis nad meenutavad, et ma'letad seda lugu mis etioopias juhtus ja siis tuleb endalegi a'hmaselt meelde. Nii et igatepidi on hea.

Üks video!

Mulle väga meeldivad selle mehe videod. Ta on kuulus füüsik ja siis ta räägib kui lahe on tegelikult mõelda, et kuidas kõik see elu meie ümber iga päev toimib. Kõige tavalisemadki asjad kuidagi tunduvad kohe sellised vaimustavad. Mõtle, kui koolis oleks selline füüsikaõpetaja!

Ühel õhtul oli väljas hirmus maru, istusin aknal ja mõistsin, et olen karu.

Kõigile meeldib vaadata tähti. Milline võimas universum! Miljonid tähesüsteemid ja galaktikad, lõpmata suured ja lõpmata kaugel. Milline ilu, milline võimsus, lihtsalt vau!
Aga mis siis kui need tähed ei olegi suure universumi võimsad taevakehad, vaid on lihtsalt sellised väikesed heledad täpid nagu nad paistavad. Ei olegi suuremad.

Ma ei olegi täiuslik.

Üheks minu puuduseks on see, et ma ei oska rulood üles tagasi panna. Need rulood, mida projektoriga näitamiseks alla tõmmatakse ja siis kui tahad pärast tagasi saada pead tegema jõnksu allapoole ja siis ta läheb ülesse ise. Mul see ei õnnestu, mittekunagi. Ja mis eriti masendav, kõigil teistel läheb see esimese korraga. Olen püüdnud harjutada, nii et plõksin seal mingi 15 min. No ei saa. Ja ometi tundub nii lihtne asi.

Üks teine asi on veel. Ma tegelikult ei teagi kas see on otseselt halb, aga olen märganud haiglas, et ma kõnnin väga kiiresti. Koguaeg lähen teistest mööda. Ja siis ükspäev mõtlesin, et no mida ma torman.
Võibolla jääb nii mõni tähtis asi märkamata. Siis proovisin võtta poole aeglasemaks. Ikka jõudsin vanatädidele kiirelt jägi, no eks nad ole haiged ja kõnnivad vaikselt kaa. Siis võtsin veel aeglasemaks. Ja niimoodi läksin siis mööda pikki koridore söökla poole, et äkki märkan nüüd midagi uut või midagi. Eriti nagu ei märganud.

Olen nüüd nädalakese Itenis - see on koht kus olin  kaks aastat tagasi ja korraks ka eelmisel aastal.
See on päris tore kui kõnnid külavahel ja siis keegi hüüab, et tere mati! Näeb kuidas lapsed on kasvanud ja kuidas kellelgi elu on läinud. Naljakas on see, et lapsed mäletavad kõike nii hästi. Näiteks eile küsis üks tüdruk mu käest, et kuidas su õel Merikesel läheb... et oli taga 2 aastaat tagasi skaibis midagi rääkinud.
Külaliste maja asemel otsime siin kohaliku elamise. Saime toa hinnaga 25 eurot kuu, elame seal kolmekesi, nii et umbes 8 eurot näkku. Oleme küll ainult 5 päeva. Seal elab ka palju kohalikke peresid, nii et näeb seda keenia elu päris lähedalt. Seda varianti soovitan kõigile, kes peaks siia kanti sattuma, selle asemel et hotellides palju maksta.