Viimastel aastatel oleme suviti teinud mõne hea sõbraga selliseid väikesi matkakesi. Et oleks huvitavam, siis üritame mõelda mingi lisa asja sinna juurde. Esimestel paaril korral tegime nii, et ei võtnud toitu kaasa ja siis sõime marju ja lüpsime teeäärseid lehmi. Siis tegime mõned otsematkad, millest siin ka juba kirjutasin. Sellel suvel mõtlesime, et võiks teha jalgrattamatka. Jalgrattaga on muidu väga hea, saab kiirelt edasi ja asju ei pea seljas kandma, jama on ainult siis kui tuul on vastu.
Sellepärast otsustasimegi teha allatuult matka - see tähedab, et tuleb sõita koguaeg alla tuult, sest siis on hea kerge. Huvitav on veel see, et nii tegelikult ei tea kuhu välja jõuab, sest kõik sõltub tuulest. Tuul nagu juhatab teed või nii.
Et selgemini aru saada kust tuul puhub, ostsime mullitaja ja siis igal tee hargnemise kohal puhusime mulle ja sinnapoole kuhu mullid läksid sinna ka sõitsime.
Selline matk  pani kohe päris mõtlema elu üle.
Mulle meeldib kui matkad ja reisid panevad mõtlema.

Tavaline elu käiks nagu rohkem kaardi järgi - tead mis sulle meeldib, või siis veel sagedamini, et mis ühiskonnale meeldib ja sellest lähtuvalt teed valikuid.
Kristlase elu peaks käima aga äkki hoopis tuule järgi- lähed sinna kuhu Jumal tahab et lähed ja kui nii teed, siis on kerge olla, sest tuul oleks justkui tagant. Kui nüüd aga jääb teepeale midagi väga ihaldusväärset ja tuul selle poole ei juhata, siis on jama. Minna vastu tuult? Teha vastu Jumala tahtmist? Aga oleme ju allatuult matkal....
Oodata millal tuul pöördub? Aga kaua sa ootad?
Puhuda hästi palju mulle, nii et lõpuks mõni mull justkui läheks ka soovitud suunas? Päris kaval variant! Miinuseks on ainult see, et mingil hetkel sõites saad aru, et tuul ikka päris seljatagant ei ole.
Jääb ka veel võimalus, et sõidatki kõigest hoolimata nui neljaks ikka ainult allatuult, just nii nagu kokkulepitud sai.
Kas lõpetaksime võsas?
Võite ise järgi proovida, mullitajaid saab tänapäeval igast teisest poest!

 Lapsena ikka aegajalt tuli ette selliseid päevi kui oli hästi igav. Igavuse tunne on suht masendav, sest sellest on raske välja tulla. Noh, kuna ei oska midagi teha.... kõik tundub selline igav, 100x tehtud...  Mäletan, et mõtlesin, et kui ma saaksin endale õhupüssi, siis küll kunagi enam igav ei hakka, sest neid asju mille pihta lasta on ju lõpult. Saingi siis õhupüssi ja peab tunnistama, et sellest ajast ei olegi mul enam kunagi igav olnud.

Tegelikult jäi mul see postitus veidi poolikuks. Sest no olgem ausad, mul hakkas ikkagi uuesti igav. Ja siis nendel lapsepõlve igavuse hetkede jäämäe tipus olles tuli mulle alati üks ja seesama päästev idee - aga kui tõstaks veidi mööblit ringi?!  Onju hea mõte! siis on toas kõik teistmoodi. Eriti kui ei tõsta ainult mingi ühte tooli teise kohta vaid kõik asjad, isegi näiteks klaveri. Ainuke jama oli selles, et vanemad ei lubanud seda kunagi teha, sest stabiilsus tekitab meil turvatunde, vist sellepärast.
Ja nüüd siis lõpuks selle jutu mõte --  me oleme saanud täiskasvanuks, kas pole imeline!  igal ajal võime kõike ringi tõsta, sest me ise otsustame kas võib või mitte! Tõstkem siis kõik mööbel ringi!!!  ...ja sisse tuleb selline mõnus tunne, nagu et nüüd mul ei hakka enam kunagi igav, sest uus ja parem ajastu on alanud!
..... ja siis ostke veel hästi palju komme ja sokolaadi ja jäätist ja sööge  need kõik korraga ära ja minge magama nii et hambaid ei pese.

Täna juhtus nii et panin pesumasina pesu pesema ja pärast kui välja võtma läksin nägin, et olin pannud pesupulbri valesse sahtlisse, nii et kõik pulber oli alles ja riided mitte nii puhtad. Eks ole see inimese elu ka vahel selline, et elad ja elad ja mõtled, et miks see elu küll nii raske on, kuni märkad, et pesupulber on vales sahtlis.

Oma esimese pikema reisi lõpul hüüdsid paljud inimesed mind Jeesuseks, kuna mul olid pikad juuksed ja habe. Reisil indoneesiasse hüüdsid lapsed mind Surnud Rotiks, kuna minu nimi tähendas nende keeles surnut. Sellel reisil kutsutakse mind kohalike poolt - Almighty, ehk siis tõlkes "kõikvõimas". Põhjus on lihtne- nad ei oska Mati öelda vaid ütlevad selle asemel mighty.  Nii et päris selline uhke elu mul siin!
... ja sellest lähtuvalt ka väike palve, et kui ma tagasi jõuan, siis kohelge mind alguses niimoodi aupaklikumalt kui tavaliselt, sest muidu mul tuleb kultuurišokk.

Käin aegajalt kohalikus haiglas. Radioloogia osakonnas töötavad kaks tehnikut. Ainult kaks neid ongi, nii et jagavad kuu pooleks ja on koguaeg ka öövalves (linnas elab inimesi ~32 000- veidi vähem kui Pärnus). Radioloogi ei ole, nii et röntgenitele keegi vastuseid ei kirjuta - annavad pildi lihtsalt patsientidele kaasa. Ultraheli teevad kaa need samad kaks  tehnikut - nii et meie haigla projekt ei ole maailmas kaugeltki esimene. Haiglas olles, siis vaatangi koos nendega ultraheli. Tegelikult on nii, et mina hakkan patsienti vaatama ja tehnik teeb samal ajal röntgeneid, need ilmutatakse filmi peale kottpimedas toas, sest punane lamp on läbi põlenud. Proovin siis patsiendiga eesti ja suahiili keeles kuidagi vestelda ja pärast näitan leiu tehnikule ette. Tema siis kirjutab vastuse. Masinal on ainult üks kõhuandur. Nurgas seisab uuem, mitme anduriga masin, aga see tehnikutele ei meeldi - tundub liiga keeruline.
Vahepeal vastan ka oma röntgeneid sealt haiglast - seal on üks tühi kabinet, mis ongi vist radioloogile mõeldud :)

Keenias on enamus inimesi kristlased. Nii on ka radioloogia osakonna seinal leht, millel tööpäeva alustamise palve:


Holy one, as we begin this day, I ask for your guidance. 
With Your divine hand, inspire, lead and give thy wisdom. 
Throughout this day, may your grace be ever present in this healing place. 
Bless our team, our hospital, our unit, as we gather to help those in need,
let not your help be far away. We seek your strength and ask that you give spirit as we make decisions for the good. God of love, teach us to give our best, to speak with love and act with courage. 
May we be good stewards of all the gifts you have given.
Amen.

Vastutava meeskonnaliikme roll peab olema Arst/Radioloog

Eestis ma ei ole.

Olen jälle Keenias. Ju siis esimene kord ikka meeldis. Täna hommikul käisime elevante vaatamas. Meie lähedal on üks kosk, mida kõik  turistidki meelsasti külastavad. Sealt edasi läheb jõgi ühe oru põhjas, millel on kõrgemad kaldad. Vahel käime seal kallastel jooksmas. Sellel alal elabki elevant.  Neid ei näe seal koguaeg aga aegajalt tulevad nad oma karjaga kohale ja söövad seal rohtu. Täna kui nõlvapeal käisime olid meie jooksurajal suured värsked elevandi junnid. Lähedal telkivad kohalikud sõjaväelastest sportlased rääkisid, et elevandid madistasid seal kogu öö. Läksime mööda kallast edasi kuni nägimegi oru põhjas elevandi karja- kokku u. 20 elevanti. Siis istusime ja vaatasime kuidas nad seal on. Mõlesime, et kui lähedale võib minna... Tiidreku sõber jooksja rääkis, et seal olla ikka mõni surma ka saanud, et elevant võib kallale tulla kui närvi läheb. Me siis igaks juhuks allapoole ei läinud. Pärast kui hakkasin tööd tegema, otsisin youtubist elevandi videosid kus nad inimesi ründavad - mõni oli päris jõhker. Kui elevant tuleb siis ei tohi ära joosta vaid peab karjuma,  ütles üks video.

Alustuseks päris hea jutt tuli -- elevantidest ja puha, päris kohane aafrikale.
Üks asi veel - kui eile Mailiga jooksmas käisime nägime poodi mille nimi oli "Dünaamiline lihapood". Siin on kõigil poodidel kusjuures suht naljakad nimed.