Ärkamine

Elas kord ühes metsas kana. Kana oli väike ja pruun,  et ta ümbritsevatest puudest ei eristuks ja  jääks nii ka märkamata rebastele, kes alailma temale jahti pidasid. Kana oli teinud endale toreda pesa, kus oli seitse muna. Munad olid valged, kuigi kana ise oli pruun. Kana oli oma munade üle väga uhke kuna oli ta ju need ise munenud ja veel meeldis kanale see, et kui need munad tal pesas olid, siis üks oli keskel ja ülejäänud selle ühe ümber moodustasid justkui nagu lilleõie. Kanal oli plaanis sellele õiele varsti veel ka vars ja lehed muneda, et kõik oleks veelgi täiuslikum. Kui kana parasjagu oma munade otsas istus, oli kõik rahulik, sest rebased, kes ta pesast alalõppmata mööda käisid ei pannud midagi tähele. Piisas aga kanal korraks mõnda tera nokkima minna, kui  väike munadest lill pesas köitis kogu metsarahva tähelepanu. Sestap ei julgenudki kana kunagi pesalt ära minna. Kuna tal siiski aga kõht vahel tühjaks läks lahendas ta asja sellega, et ajas oma kaela hästi pikaks ja nokkis nii terasid oma pesa ümbert nii kaugelt kui ulatas. Rebased jagasid selle aga peagi ära, sest olid nad ju oma tarkuse poolest metsas vanast ajast juba kuulsad. Nii nad siis puistasidki teri parasjagu pesast nii kaugele, et kana ei ulatanud neid enam pesast nokkima, kuid samas siiski terade isuäratav lõhn tema ninasse kandus. Kana võitles kaua selle kiusatusega, proovides välja mõelda, kuidas saaks terad ilma pesalt lahkumata kätte. Kuna ta aga midagi head välja ei suutnud mõelda, sest kes siis ikka suudaks oma kavalusega juba vanast ajast kuulsate rebastega võistelda, otsustas ta lõpuks, et ei jää muud midagi üle kui paluda abi kukelt. Kukega oli aga alati palju probleeme. Esiteks see, et ta vahetpidamata täiest kõrist kires, siis oli ta veel alati väga tähtsust täis ja peale kõige selle rippus tal lõua all mingi punane pehme asi, mis kanal alati südame pahaks ajas. Nälg sai aga seekord kanast võitu ja varsti seisiski kukk pesa serval ja kukeleegutas nii nagu vähe jaksas. "Ole ometi vait", ütles kana talle tusaselt. "Ole ise vait" ütles kukk. "No mina ju ütlesingi vaikselt lihtsalt, et ole vait", vastas kana. "See ei loe", ütles kukk, "sest ikkagi sa rääkisid ju". "No aga normaalse häälega võibki ju rääkida" vaidles kana vastu. "Ei või", ütles kukk seepeale. "Võib küll", ütles kana. "Aga mul on uhkemad suled kui sul", üritas kukk nüüd teemat vahetada, kuna sai aru, et hakkab vaidluses alla jääma. "Aga sa ei oska muneda" käis seepeale kana oma trumbi välja. "aga, aga.. " ei tulnud kukkel nii kiiresti ühtegi uut mõtet. "No vot", ütles kana võidukalt ja korraga oli tal koguni hea meel, et need terad olid pesast nii kaugele pandud ja ta sai kukele lõpuks ometi koha kätte näidata.  Rebastel, kes kõike seda jutuajamist sealtsamast lähedalt põõsast pealt kuulasid ja salamisi just kukele olid pöialt hoidnud, hakkas nüüd kukest väga kahju. Rebaste kurbus muutis ka kuke enda härdaks, nii et ta silmad niiskeks tõmbusid ja nokk kergelt värisema hakkas. Kuna kana oli omas südames tegelikult aga väga hella loomuga, siis muutus ka tema nüüd omakorda kurvaks, nähes seda kurbust, mis oli ootamatult tekkinud selles muidu suhteliselt rõõmsameelses metsas ja ta mõtles, et ikkagi lõppkokkuvõttes oli paha, et need terad sellest pesast nii kaugele olid pandud. Ka rebased mõtlesid, et nad ei pane enam teri kunagi pesast nii kaugele, et kana neid kätte ei saaks ja kukk mõtles, et nüüdsest peale tahab ta olla hoopis parem lind ja teha kõigile pigem hästi palju head kui midagi halba. Põder lubas, et ei söö enam noorte puude latvasid, karu ei rüüstanud enam mesipuid ja hunt ei murdnud loomi enam kunagi muu kui suure nälja pärast.  Nii tulgi selles metsas ärkamine - nii lihtsalt ja loomulikult ja samas nii ootamatult, kuigi rebased olid juba ennegi mõelnud, et just neist ilusatest valgetest munadest võikski sündida midagi niisama kaunist ja täisulikku nagu need munad ise olid...