Pühapäev, 15. jaanuar 2012

Tehnikaga on Aafrikas nii nagu arvata võib. Laupäeval tahtsid kaks meie maratonijooksjat ühe pikema otsa teha ja joosta lähimasse linna, mis umbes 35km kaugusel. Mina pidin nendega rattaga kaasa sõitma, et siis nad saavad vahepeal juua ja mul ka niisama huvitav. Hommikul selgus et rattalaenutuse ratas on katki ja nii pidime küla pealt ise ratta vaatama. Rattaga sõitjaid oli palju näha, nii et peatasime ühe poisi kinni ja küsisime ratast laenuks. No ta oli nõus 3 euro eest meile ratta andma.
Jooksjad panid siis ees minema ja ma läksin veel külalistemajast fotokat tooma. Kohe selgus tõsiasi, et rattal ei olnud pidureid, tee linna aga pidi minema enamjaolt allamäge. Sõitsin veel sada meetrit, siis tuli kett maha. Panin tagasi ja hakkasin edasi sõitma - taga ratta laagrid jooksid kokku. Viisin siis ratta meeste kätte parandada ja mõtlesin mis edasi... Uut ratast ei julgenud otsima hakata, kuna ei oleks tüdrukuid enam kätte saanud ilmselt, sest nad jooksevadki suht rattasõidu kiirusega. Siis võtsin kohaliku mikrobussi (matato) ja sõitsin kuni neile järgi jõudsin.



Edasi siis tegime nii, et sõitsin jälle matatoga mingi 7-8km edasi ja avasin oma joogipunkti... ja nii kuni raja lõpuni. 5-st matatost ühel töötas kilomeetri näitaja. Aga oli päris tore reisida niimoodi kaa, kuna teepeal sai pilti teha ja bussis inimestega rääkida.


**********************************************************
Täna käisime Tiidreku, Maili, Jakobi ja Bradiga all orus. Meie küla asub nimelt u. 2.5km kõrgusel sellisel platool suht tasasel ja siis ühte serva jääb sügav org. Laenutasime kaks mootorratast ja sõitsime nendega mööda väga ilusat teed - ümber väikesed külad ja eemal näha org ja veel eemamal mõned mäed, teepeal lehmad ja lehvitavad lapsed.



Sõitsime kuni oru põhjas asuva jõeni. Seal elavad krokodillid. Nii kui lähemale astusime nägimegi jõge kubisemas krokodillidest - mõni ujus, mõni murdis parajasti kaldaääres kitsi ja mõni lihtsalt lamas suu lahti suured hambad päikse käes säramas... No tegelt me ei näinud ühtegi krokodilli nagu tavaliselt ikka juhtub -- eestis on ju ka metsas hundid - eks minge siis metsa ja vaadake :) Kuigi jah, Tiidrek ikka on neid näinud mõned korrad. Kui hakkasime tagasi tulema, siis juhtus see mis siin igal õhtul ikka juhtub -jube järsku läheb pimedaks. Me muidugi avastasime, et ühel motikal ei põle tuli ja teise tuli oli siuke, et kustus ära nii 10 sekundi jooksul ja siis pidi koguaeg uuesti põlema panema. Nii me siis sõitsimegi aafrika mägisel teel kohati kottpimeduses kohati jälle tule valgel ja lootsime, et kedagi teele ette ei jää, sest eks inimesed ole siin ju mustad kui öö! Aga nagu Tiidrek ütleb - see ongi Keenia.

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Kes on Brad?