Neljapäev, 26. jaanuar 2012

Juba ma olengi lennujaamas ja hakkan aafrikast ära sõitma. Kiirelt läks aeg - niimoodi siuh.
Vabal ajal käsin siin aegajalt ikka inimestel külas. See on väga lihtne. Istud kusagil ja vaatad kuidas elu tiksub. Siis istuvad su kõrvale
mõned lapsed ja siis juba tulebki kusagilt nende lapsevanem ja kutsub enda poole. Nagu ikka on kõigil huvitav valget oma kodus näha
ja see olevat selline au asi lausa kui valge mees külas käib. Kodud on neil üsna vaesed - vähemalt minu sõpradel olid. Maja näeb väljast välja nagu
puukuur, millel on siis vastavalt pikkusele mitu ust. Iga ukse taga elab üks pere. Vasematel ongi ainult üks tuba. Elutoa moodustavad toolid
ja diivon, siis on eesriie ja selle taga on voodi. Paljudel ei ole elektrit ja õhtuti kasutavad nad õlilampe. See on muidugi päris selline hõdus - õlilamp ja siis tavaliselt
veel ka hõõguvad söed, mille peal mingi söök podiseb. Samas lastel jälle õppida pimeda võitu. Elekter pidi olema iseenesest odavam kui lamp, aga selle sissepanemine
maksab u. 350euri, ja on paljude jaoks kallis. Paljudel ei ole ka veekraani.
Käisin ühe 13 aastase tüdrukuga (sama vana kui Helina) koos vett toomas. läksime läbi mitme õue, kuni jõudsime vända ja võlliga
kaevuni. Kaev oli jube sügav. Siis tüdruk vinnas pangega sealt vee välja. Vedamiseks oli tal suur kanister millele käis kork peale. Kaalus mingi 25kg vähemalt
või nii palju et ma seda tassides iga u. 20 sammu tagant kätt vahetasin. Tüdruk aga tassis seda niimoodi, et sidus nööri mõlemale poole veepotti ümber ja siis vinnas selle selga niimoodi, et nöör
jäi kandma tema laubale. Proovisin ise ka niimoodi kanda - päris imelik oli. Ei kujutaks eestis ette väikesi tüdrukuid sellist tööd tegemas.

WC-d on sellistel elamutel väljas ja need on suurema kogukonna peale. Süüa tehakse ka tavaliselt väljas. Nagu ma juba ütlesin süte peal. Söed on seal lahedad - ajad punaseks ja siis hoiavad kuuma
mingi vähemalt 3 tundi... eestis kustuvad kohe varsti ära. Mõnel on tehtud selline riidest seinaga väliköök, mõnel on lihtsalt selline madalam lohk.
Selline elamine maksab 3-5 eurot kuu. Nii et väga soodsalt saab ära elada seal. Meie maksime ühe päeva! ees oma võõrastemajas tublisti rohkem. Aga tekkis täitsa isu, et kui uuesti peaks tulema,
siis üüriks samasuguse maja nagu kohalikel.
Paljudel peredel on nii, et üks lapsevanem käib kusagil kaugemal tööl ja mõnel elavad aegajalt lapsed omapäi. Aga nagu ma juba varem mainisin, siis kõik on juba maast madalast
väga asjalikud ja valmis üksteise eest hoolitsema.

Kui jooksmas käid siis on nii, et igast põõsast hüüab peen lapsehääl - how are U? see on kõigil nii sees. Siis vastad vahel kui jaksad, vahel ei vasta midagi. Vahel on juba kaugelt näha kuidas
lapsed seisavad käed pikalt ees, et sa neile plaksu lööksid. Ja kõik on muidugi sellised üli rõõmsameelsed ja naeratavad. Aeg-ajalt tüütas see ära, vahel jälle kui ei viitsinud väga joosta, siis
ajasin nendega juttu. Ükskord sattus nii, et kõik lapsed olid mingi 2-4 aasta vahel -- sellised päris pisikesed - kokku vast mingi 8 last. Siis natuke aega istusime teeserval ja saime sõpradeks.
Siis oli nii naljakas, et kõik kukkusid suahiili keeles hirmasasti seletama ja ei saanud kuidagi aru, et ma midagi aru ei saanud. Vahel kui jooksed siis hakkavad kooliõpilased kaasa jooksma. Jooksevad
kuni kodutee ära keerab. Viimastel päevadel oli mul jäneseks üks 8 aastane laps meie naabrusest - noh, eks see minu tase umbes selline olegi hetkel :)

Mõned lapsed kardavad ka ikka valgeid. Sellised väikesed, kes pole enne näinud, siis hakkavad nutma ja jooksevad peitu. Üks päev olin jälle jooksmas ja suur lastekari ootas mind teeääres. Siis kui sinna
lähemale jõudsin panid kõik karjudes jooksu, noh nii pool naljapärast tundus. Siis ma ajaviiteks hakkasin neid taga ajama - seda keegi ei oodanud. Algul mõtlesid et teen mõne sammu nende poole, aga kui nägid
et ma ikka järgi jooskin siis panid niimoodi röökides koduõue välja. Seal õues istusid mingi 15 täiskasvanud inimest, kes siis üsna imestunud kõik mind vaatama jäid. Tekkis selline huvitav vaikuse hetk!
Kui me siis kõik toibusime veidi hakkasid nad mulle oma ürgse väljanägemisega maju näitama ja muidu juttu ajama ja kutsusid, et tulgu ma homme jälle. Selline see valge elu
aafrikas on -- tee mis sa teed, ikka kõik on nagu rahul ja rõõmsad lihtsalt sellepärast, et sa oled nii teistsugune.

Mõni ilmselt loodab ka saada raha. Sest ega näiteks see aafrika inimesele pähe ei mahu, et valge võiks olla vaene. Ja noh, eks enamus meist ju ole ikka kõvasti rikkamad kui nemad. Vahel nad uurivad, et kas meil on ka kodutuid ja nii.
Üritan siis seletada, et meil on rohkem raha aga hinnad ka kõrgemad. Mõned nagu saaks aru.

Ja siis nad räägivad oma raskest elust ja sellest kuidas raha on vähe ja siis on raske hetk -- iseenesest tahaks kõiki aidata ja mõtled, et näe eesti mõistes väike rahasumma oleks tema jaoks suur.
Samas aga kardad seda, et kui ühele annad, siis on kohal 10 uut inimest ja lõpuks ei saagi elada. Ei suutnudki välja mõelda mis see õige oleks või kas ja kuidas neid aitama peaks.
Kui koguaeg annad tekib endal jälle varsti selline ärakasutatud tunne, et on küll toredad inimesed, aga suhtlevad sinuga ilmselt selle pärast, et ikka midagi saada. Samas kui mõelda, oma lapsepõlvele, siis ootasin samamoodi et soomlased mõne jenki annaksid..... Ühesõnaga raske teema on see...

Panen siia veel ühe pildi, mis iseloomustab seda kui suur pildile jäämise tahtmine aafika inimestel on. Muidugi just lastel, aga tegelikult ka täiskasvanutel. Suuremad algul küll nagu on natuke tõrjuvad aga kui pildi ära
teed siis tõttavad samamoodi trobikonnas seda vaatamas. Antud pildiga oli nii, et mul oli fotokas kaasas ja tegin kohalikus majaõues pilte - lapsed kõik tunglemas, et saada pildile. Siis üks tüdruk tuli heale mõttele - ronis
puuotsa ja hüüdis mulle et tee pilti. Vaatasin et tuleb päris ilus pilt vist sedasi ja siis tegingi. Sellepeale said kõik teised aru, et ainus võimalus nüüd veel pildipeale saada on kaa puuotsa ronida ja mõne hetke pärast olidki viimane kui
üks puuotsas...






















Nüüd siis on mul plaan selline, et lendan amsterdami ja sealt bussi või rongiga hamburgi Markusele külla, kellel on mingi 3 kuune kooltus seal. Sealt lendan edasi iisraeli...

1 kommentaar:

MLR ütles ...

Kas mõtled ka veel tagasi minna? tekkis selline tunne?