teisipäev, 24. november 2020

 Alates esimesest klassist kuni põhikooli lõpuni käisime me millegi pärast Pärnust maale kooli. No küllap see oli sellepärast, et mu vanavanemad elasid seal maakooli lähedal ja vahel ööbisime seal ka. Aga enamasti ikka sõitsime linnast. Nii et minu elus on olnud päris palju bussi ootamist. Hommikusi ootamisi niipalju ei mäleta, sest siis olid alles unest pool sassis, rohkem meenuvad need muusikakooli järgsed õhtused bussiootamised, kui oli juba pime ja külm.  Seisad ja vaatad sinna surnuaia poole, mille taga see tee Tallinna poolt tuli ja muutkui ootad. Lõpuks õpid juba kuidagi tunnetama, et millal see sinu buss tulema hakkab. Kõigepealt kostab hääl, selline vaikne undamine ja selle järgi saab juba suht selgelt aru, et kas on auto või mingi suurem masin. Siis hakkavad paistma tuled. Nende järgi juba oskab öelda täpsemini, et kas on buss või veoauto. Siis järgmine asi mida peab eristama, et kas on see aeglane buss mis peatub, või kiire Tallinna buss, mis sõidab mööda. Siis vaatad pingsalt seda esiklaasi alaäärt kus on number, ja kui oli 42 siis oli meie buss. Korraks selline soe ja hea tunne käis läbi, saab sooja ja kodupoole minema. Vahel oli isegi esiiste vaba, vanasti oli bussidel see ainuke selline mugav iste, teised olid kõvemad ja ei käinud alla. Aga vahel pidi ka püsti seisma. Juhil rippusid seal aknapeal erinevad vimplid ja vedrutavad asjad, huvitav oli vaadata kellel mis oli. Ainult seda tuli kiirelt teha, kui just ette istuma ei saanud, sest bussijuhid olid siis veel kurjad. Tavaliselt mängis ka raado, kust tulid 80-ndate hitt lood. Mäletan, et alati ootasin et tuleks  Kuldse Trio "Kes ei tööta see ei söö", sest see oli selline naljakas laul. Ja siis niimoodi sõitsin seal, vaatasid aknast välja ja mõtlesid omi mõtteid...

Sellest ajast siis ongi jäänud, et 42 on natuke selline erilisem number kui kõik teised. Selline tuttav ja natuke soojem.  Paar nädalat tagasi sain 42 aastaseks. Kui sellele mõtlen on kuidagi ka natuke huvitav tunne. Kõik aastad olen elanud ja oodanud ja nüüd on lõpuks minu buss siis saabunud. Saan sellega aastakese sõita. Huvitav, kas esiiste on vaba või peab seisma?

2 kommentaari:

Merike ütles ...

Mul seostub siiani see lugu Arest Pärnusse sõiduga, tuli tavaliselt selles poole kolmeses bussis :)
https://www.youtube.com/watch?v=6PDmZnG8KsM&list=PLJDH45xvxB7XPeFVSPiBzQY1VfXLaAoW3&index=1

Anu ütles ...

Jõudu nii töö tegemises, kui blogi kirjutamisel.
Anu