Reede, 5. märts 2021

 
Aeg on läinud ja ka mina olen Grossipoest läinud. Töötasin seal kokku umbes 3 kuud. Tulin ära, sest mul oligi nii plaanis, et ei tööta ühes kohas liiga pikalt vaid proovin erinevaid töökohti. Seda ütlesin ka poes juba ette kui läksin. Mida siis kokkuvõtteks öelda. No ikka sai seal rabatud korralikult, see oli ikka raske töö. Tihti oli nii et kui tööpäev hakkas kella 6.45-st, siis esimest korda kui istuda või hinge tõmmata said oli kusagil 12 paiku. Kõige raskem oli lõpuni välja mulle see kauba vastuvõtmine, kui pidi kontrollima paberite pealt, et kas õige nimega kaup ja kogus, see oli nii tüütu. Nimed olid nii sarnased ja tihti otsid nagu lollakas seda mingit kindlat asja, mõtled et ei ole aga tegelt ikka on. Lõpuks ma juba teadsin, et kui olin 3 korda kontrollinud, siis ikkagi tegelikult see seal kusagil on... tekkis selline veendumus oma mittemärkamisest, usk enda ebatäiuslikkusesse.  Teine asi miks see vastuvõtmine oli nüri oli see, et tavaliselt oligi kaupa niipalju kui kirjas oli, nii et siis tundus, et nagu suurt tulu ei olnud ka selles tegevuses, mis võttis palju aega. Äkki võiks teha seda pisteliselt, nii kord nädalas? 

Kõige rohkem meeldis mulle ikkagi see kauba väljapanek ja see kui mõni inimene tuli küsima kus midagi on. Kuna kõik sai lõpuks ikka päris hästi selgeks kus midagi on, oli kohe päris mõnus tunne näidata neid asju. Isegi see kui mõni vahel sõimas oli huvitav, kuigi mind praktiliselt ei sõimatud vaid kõik olid pigem lahked. Rohkem probleeme oli sellega vorstileti töötajatel ja kassapidajatel. 

Mis oli veel raske oli see, et reeglid olid hirmus karmid. Tundus, et pood nagu eeldas sust halvimat - et sa varastad kui saad, jääd hiljaks niipalju kui võimalik, teed nii vähe tööd kui võimalik ja lõhud asju meelega ära kui igav on. Ja siis iga selle asja vastu oli reegel, mis siis aitas sind korrale kutsuda. Kui sa aga juhtumisi tahtsid seal töötada lihtsalt noh heast meelest, siis muutusid need reeglid kiiresti väga ahistavaks. Näiteks kui jäid 1 minut hiljaks, siis see näotuvastus programm pani sulle kirja 15min hilinemist, kui lõpetasid pool tundi hiljem, siis see midagi ei lugenud. Kui lõunapaus kestis 5 minutit kauem tuli juba väike märkus jne... Mõtlesin ise, et siin on väga tähtis roll ülemusel. Et tema on selline vaheisik karmi süsteemi ja töötaja vahel ja peaks siis jälgima, et kui palju vaja on kellelegi seda rakendada. Kui aga ülemus paneb kõigile ühtemoodi täie rauaga siis on raske. 

Ülemuste puhul oli see aga jälle tore, et nad ise ka ikka aitasid kui vaja ja üleültse olid kõik kuidagi hästi töökad. Algul ma mõtlesin küll, et lähen sinna ja noh kuna vabatahtlikult lähen (selles mõttes, et mitte niipalju raha kui kogemuse pärast) siis teen hästi tublisti tööd ja palju aga tuli jah välja, et see ongi selline tava norm, et kõik teevad palju ja muidugi veel kiiremini kui mina.  

Tore oli ka allahinnatud kaupa välja panna. Seal sai siis natuke ise kujundada, et kuidas need kaubad on ja et paistaks hästi välja ja et siis inimesed ostaksid. Vahel mul omast arust oli päris ilus kujundus.
 
See oli naljakas, et seal ikka käisid ainult vanad inimesed. Enamus hästi toredad kusjuures. Olen kuulnud, et arvatakse et joodikud rohkem käivad seal aga tegelikult on enamus ikka sellised tavalised vanaemad vanaisad, kes hästi sõbralikud ja armsad. Kuna enamus käis seal regulaarselt, siis mõni sai juba natuke tuttavaks isegi. Vahel siis kui poest ära läksin ja tänaval mõnda noort inimest nägin oli korraks selline imelik tunne, algul ei saanud aru miks, aga siis sain aru, et ta lihtsalt on nii noor, et see oli kuidagi harjumatu näha :)

Ära lõhkusin ühe moosipurgi, ühe õlupudeli ja paar kuivaine pakki (need pidi ise kinni maksma). Päris hästi minu arust. 

Peale seda poetööd ma läksin 3-ks nädalaks Võru haiglasse Covid osakonda hooldajaks. Kirjutan sellest ka varsti! 

Kommentaare ei ole: