Vietnam oli natuke korralikum kui kambootsia. Tänavad puhtamad just selles mõttes. Nii kui bussipealt maha tulime rääkis üks naine meid peaaegu surnuks - nii kiiresti rääkis ja kõvasti ka ja üldse vaikseks ei tahtnud jääda. Raamatus ka kirjutas, et nad on temperamentsemad kui mõned teised. 

Mis jäi meelde oli see, et sõitsime koguaeg ööbussidega. Isegi magamisbussiga - see oli natuke kitsas aga ikkagi horisontaalselt sai olla. 

Sattusime ühte naljakasse pulma, või noh oli see naljakas või halenaljakas ei teagi... sellest praegu ei kirjuta. 

Kõige rohkem aega veetsime põhja Vietnamis. Seal elasid väga isevärki rahvas...  Algul tundus kõik tavaline ja läksime rahulikult sööma kui järsku ilmus uksevahele järgmine tegelane:

Seisis seal ja vaatas meid. Me ei teadnudki nüüd mida teha täpselt. Vaatasime talle vastu ja siis ta pikapeale läks ära.  

Seejärel astusime välja ja nägime juba rohkem kohalikke elanikke. Tuli välja, et oleme sellel maal hiiglased. Küllap sellepärast kõik meid nii suurte silmadega vaatasidki. Markusega hakkas rääkima üks selle rassi ilmselt kõige vanem inimene - külatark - kes tahtis talle müüa ühte tekki. Küllap ta mõtles, et Maqle saab anda hästi suure teki, sest ta on nii suur ja siis ta saab küsida rohkem raha - noh hea plaan meie meelest ka ja eks me sellest saimegi aru, et ta on tark. Kõrvarõngaid oli tal ka palju - küllap sellelgi oli oma tähendus.  

Olime kuulnud, et selles paigas on imeilus loodus ja otsustasime seda vaatama minna. Kõndisime mööda kitsast rada ja palju ei läinudki aega kui jõudsime orgu, millist veel meie silmad enne ei olnud näinud. Kõik oli täis treppe ja trepid ei olnud kivist ega puust nagu tavaliselt, vaid seal kasvasid rohelised kõrred, mida kohalikud nimetasid riisiks.  See erines täiesti meile tuntud riisist, sest ta oli üleni roheline ja teri ei olnud kusagil näha.  Tegime sellest kohast mitu pilti ja läksime edasi.

Korraga sattusime väikesesse külla. See oli väga tore koht, kuna kõik loodu elas seal harmoonias ja me ei märganud mingit vägivalda kogu selle aja, mil seal viibisime.

Kuna me ikka tahtsime veel edasi minna, siis läksime edasi. Olime mõnda aega astunud kui meile korraga teekäänaku varjust 2 haldjat vastu jalutasid. Neil olid imetabased riided, mida me enne veel oma silmaga polnud näinud. Neiud peatusid õrnalt ja nähes meie armetut olukorda - lõhkisi pükse ja musti särke - tahtsid meid riietada sama moodi kui nad ise olid riietnud. See tundus olevat väga tore ettepanek ja innukalt hakkasime proovima kõiksugu head kaupa, mis tuli nende korvidest.  Samal ajal kui me asju proovisime ümbritses meid tasapisi järjest rohkem kohalike olendeid. Nad ei öelnud ühtegi sõna ainutl vaatasid.
 Lõpuks oli proovimine lõppenud ja maq nägi välja nagu oleks ta sealsamas mägede vahel sündinud 28 aastat tagasi. Saime kõik mida tahtsime ja isegi kõik mida me ei tahtnud, nii suur oli selle koha lahkus.  

Kuna haldjad on alati väga abivalmis, siis ka meie omad tulid meiega kaasa, et näidata meile kõik selle koha saladusi.  Lõpuks jõudsimegi haldjariiki. Seal oli väga palju sarnaste riietega naisterahvaid ja neile kõigile meeldisid  Markuse kirevad püksid - küllap tundus neile, et Markus oleks justkui seal samas sündinud, mitmeid aastaid tagasi.  Tuli välja et haldjad ei olnud lahked mitte üksi meie vastu vaid kõigi vastu, kes nende riiki saabusid. Igaüks tahtis külalisi esimesena tervitada.

Peale maitsvat lõunasööki liikusime edasi ja jäime ööseks ühe mäe otsa ööd veetma. Tsungli hääled meid ei kohutanud, kuigi väike hirm oli ikka mõlemal sees. Vana legend rääkis, et selles metsas elavat nii elevant kui tiiger. Õnneks koitis peagi hommik ja alustasime tagasiteed. 

Kuid kõik ei läinud nii lihtsalt kui mõtlesime. Mets läks ikka tihedamaks ja rada kitsamaks. Eelmise päeva ilusad mälestused olid kui käega pühitud.  Päev kaldus juba lõunasse kui markus korraga tundis imeliku torget oma varba regioonis. Kiirelt võtis ta sandaali ära ja avastas, et oleme sattunud kohalike kaanide vereimemise ohvriks.  Markus kitkus kõik kaanid kiirelt lahti ja viskas iga kaani ise ilmakaarde ja ise jäi keskele. Palju ei läinud aega kui näljased kaanid hakkasid tagasi Markuse varvaste poole viskuma. Nüüd oli meil küll tuli takus. Verevool aga ei peatunud. Mitu tilka tuli lihtsalt varba vahele ja määris selle punaseks. 

Lõpuks siiski õnnestus meil sellest kurjast metsast lahkuda ja loodsime, et kõik halb on selleks korraks möödas. Aga me eksisime. Mäest alla laskudes saabusime ilusale välule. Seal olid need samad rohelised astmed - kõik oli väga kena - bambuse mets ümbritses lagendiku ja pikkamisi saime aru, et kõik on liiga ilus selleks, et olla tegelikult ka nii ilus. 

Ja meie eelaimdus osutus õigeks. Peatselt seisis meie ees haldjas, kes ei olnud keegi mu kui haldjaks maskeerunud nõiamoor. Ta käskis meil kotid maha panna ja ütles, et nüüdsest töötame igavesti tema orjadena riisipõllul seni kuni ta tahab. Meil ei jäänudki muud üle, sest me ei tahtnud talle midagi vastu öelda. Töötasime palava päikese käes pikalt pikalt. Siis viis nõiamoor meid enda koopasse. Seal olit tal paar järeltulijat ja suur pada kus ta oma jooke keetis. Ta otsustas meile süüa anda, et me suudaks teda igavesti teenida ja mitte ei istuks maha ja hakkaks streikima, et meil on kõht tühi.

Peale sööki hakkas naine nõusid pesema ja me kasutasime selle hetke kenasti ära ja hiilisime uksest välja.

Otsustasime, et vietnamis me igaks juhuks rohkem ei ole ja läksime malaisiasse.