pühapäev, 29. juuni 2008

Kui jõudsin türki siis oli kaks toredat asja. Esiteks, et päike ei läinud enam nii vara looja kui läheb seal keskel ja teiseks see, et kui oli õhtu, siis ilmus õhku veidi jahedust - noh, et mitte külm oleks olnud aga kuidagi selline lahedam. Need olid kindlad märgid sellest, et kodu hakkab lähemale tulema. Türgis kahjuks ei saanud ööbima selle juba tuttava arstipoisi poole, kuna ta oli valves. Läksin siis ühte hosteli, millel oli mingi tiitel, euroopa üks paremaid hosteleid mingil aastal olnud. No oli küll päris tubli, eriti huvitav oli wc-s kus kui käe panid seebi alla siis seep ise tilgutas sulle ühe törtsu käe peale, ilma et midagi oleks puudutanudki. Tekkis väike kiusatus jääda türki seni ajani kui seal on ära see poolfinaali mäng aga ikka mõtlesin, et kodu juba ootab ja siis võtsin rongi. Seal hostelis andsin pesu pesta ja siis kogemata nad unustasid selle kuivama panna ja siis kui ma jõudsin pool tundi enne rongi väljumist, siis hakkasid nad seda mingi aparaadiga kuivatama ja ütlesid, et oh küll jõuad siit läheb ainult 5-10 min. No kui nad just nii ütlevad. Siiski aimasin halba ja asusin koos märja pesuga jooksujalu 15 min. enne rongi väljumist jaama poole teele. Päris närvesööv teekond oli - ja päris pikk. On ikka küll mehed - 5 -10 min. Siis lõpuks jõudsin oma kottidega kohale täpselt või siis 1 minut varem. Üks ametimees näitas kust see rong peaks minema ja ma kihutasin sinna. Seal aga uksevahelt üks teine ülemus ütles, et see rong läheb hoopis Sofiasse.ja et mine edasi. Kell oli juba õige aeg läbi ja ma siis jooksuga läksin edasi... mingid mehed vahepeal hüüdsid mulle midagi, aga olin harjunud juba tsurkadest mitte välja tegema ja jooksin edasi. Siis aga lõppes rongijaam üldse ära ja kust see minu rong pidi minema seda ikka ei teadnud. Oi küll. Juba mõtlesin, et nüüd jään maha ja jooksin jälle tagasi. Tuli välja et minu rong oli otsapidi selle Sofia rongi otsas, nii et ma pidasin neid üheks rongiks ja siis need mehed mulle seda ka üritasid hüüda. Noh igatahes jõudsin üli napilt peale ja piletimees veel küsis, miks nii hilja tuled, nii ei tohi.
Kupees oli kuus kohta - 2 nari üksteise kohal. See tähendas seda, et ruumi oli üsna vähe. Ka konditsioneeri ei olnud. Minu toas olid kaks malaisia poissi ja siis 2 euroopast. Malaisia poisid olid hästi rikkad - isa oli mingi kuulsa firma poss ja poisid ka otsapidi töötasid seal. Suund mul oli Bukaresti nii et teistes tubades oli ka Rumeenia tädikesi juba näha liikumas. Et nii palav ei oleks siis palju aega möödus akna peal - no nägi ka nii loodust. Juba meenutas kõvasti Eestit. 
Ühes jaamas tuli üks tsurka mulle müüma kokakoolat ja võileiba. Ma juba olin lasknud kuldsetel põhitõdedel, et kõigepealt tuleb hind kokku leppida, unarusse vajuda ja nii ta tormaski kusagile võsavahele mulle neid asju tooma. Siis tuli tagasi ja tahtis muidugi rohkem raha, kui ma tahtsin anda. Siis kõva 15 minutit kauplesime. Kohalikud Rumeenia tädikesed raputasid pead ainult selle peale ja ütlesid, et mingu ma lihtsalt oma tuppa. See mees nägi küll natuke selline pätt välja jah aga lõpuks ikka tegime kompromissi ja võtsin talt aint võileiva siis väiksema raha eest. Tädikestele läks aga see vahejuhtum päris hinge ja võibolla ka ajendatud minu mitte just väga sotsiaalsest väljanägemisest koostasid nad mulle endal kaasasolevast väikese toidukoti - kurki, küüslauku, tomatit, üks õun ja üks terve sai, purk hapupiima ja laast pat not liist - caltsiumi ja A-vitamiini lisanditega sool. Ma olin muidugi väga tänulik. 
Praegu kui ma seda asja kirjutan, siis sõidan rongiga juba Kiievist Varsavisse. Varsti jõuame Poola piiripeale ja üks tädi siin lõikab usinasti madratseid puruks, et sinna sisse peita suitsupakke. Tundub, et ta on päris profesionaal - väga ilusti paigutab need ära ja siis klambritega kuidagi kinni - ma küll ei leiaks üles. Kohalik miilits ka ilmselt mitte, kui ma neile just ei ütle, mida äkki oleks päris huvitav teha ?! Peab vaatame, et ta kogemata mõnda asja mu kotti aint ei pane.

Rongiga olengi sõitnud kõik vahemaad. Bukarestist Kiievisse oli hästi tühi rong. Oli üks ameerika misjonäri pere, kes läks mingit laagrit tegema. Siis üks kohalik naisterahvas ja veel üks ameerika tüdruk, kellel urkaina peika. Nendega siis ikka ajasime juttu niipalju kui viitsisime. Poolepealt tuli minu kupeesse Ukraina naisterahvas nimega Larissa. Temaga rääkisime pikalt juttu - lülitusin ümber vene keele peale. Oi küll see tuli raskelt. Aga teisest küljest jälle huvitav. Huvitav see just, et saad suvalise inimesega rääkida, kuna ukrainas kõik oskavad venekeelt. Larissa küsi mu käest, millised on tüüpilised eesti kassi nimed ja mul ei tulnud korraga mitte ühtegi meelde. Häbi lugu. Alles järgmine päev korraga tuli - - MIISU --- . Noh neil olid igasugu naljakad mida enam ei mäleta.
Vene keelest veel rääkida siis sain teada ühe väga nukra asja. Ukrainas on nii, et on popp rääkida vene keelt. Kiievis ja nii muidu suuremates kohtades kõik suhtlevad omavahel vene keeles. Suhtumine on selline, et kui kiieves hakkad rääkima Ukraina keeles, siis mõeldakse et oled "maakas" selle sõna halvas tähenduses. Minu meelest väga nukker... niimoodi oma keel kaotada. Ühe tädiga veel rääkisin linnapeal ja ta ütles, et tal on ka häbi aga ise ikka räägib vene keeles, ei saa midagi parata. Mõtlen, et huvitav, kas kunagi see ka meie tulevik - siis ilmselt inglise keelega. 
 
Kui rumeenia tundus selline suhteliselt juba arenev - oli näha aegajalt väga kalleid sportautosid tänaval ja muidu rikkaid, siis ukraina on ikka kõvasti tagapool. Üks norra hosteli mees ütles - eesti 20 aastat tagasi ja meenutas küll natuke. Kuigi mul nõuka ajast palju mälestusi ei ole aga ikkagi see hõng oli õhus igal pool. Suured kollased kaljatünnid ja nõukaaegsed poekesed, mõni leningi paistis siin seal. See muidugi ka et kõik rääkisid venekeeles tekitas sellise tunde. Kohe tuli tahtmine, et veel pikemalt siia idaeuroopasse tulla - pole ju kaugel. Valgevene vast on veel ägedam isegi, aga sinna on viisat vaja. Olete kaardipeal vaadanud kui lähedal meile on valgevene? väga lähedal!
Kui rong ühest Ukraina jaamast minema hakkas, siis tuli kõlarites pidulik vene muusika. Larissa ütles, et see muusika saadab kõiki ronge teele - noh, lihtsalt on meil siin niimoodi. Mulle andise väga kõva emotsiooni - üheaegselt nagu oleks olnud ajas kõvasti tagasi ja samas nagu mingis vene filmis. Kahjuks ei õnnestunud mul minna tsenroboli, kuna kõik oli pikalt välja bookitud ja tuli veel kusagilt luba taotleda, et militariseeritud tsoonist läbi minna - nii et ikka peab siia tagasi tulema. Kuigi üks kohalik poiss, kes seal käinud olid ütles, et seal pole midagi vaadata... võibolla tal ka õigus. 

Kõigis neis maades - Rumeenia, Ukraina, Türgi on hostelid rõvedalt kallid. Rongid ka ei ole odavad. Naljakas, et lennuk nii odav on - maad mööda tulles maksan mingi 4 korda rohkem umbes küll.

Kõik suitsud on nüüdseks ilusasti peidetud - mitte ainult madratsi sisse vaid ka lae ja seinaplaatide vahele. Ootame siis kontrollimehi....

Sõidu alguses olla üks mees hüpanud siin rongi aknast välja. Ise seda ei näinud aga nii kisa kära kuulsin, nüüd üks ukraina poiss ütles, et koguni sai surma. Miks hüppas seda ei tea - vist ilmselt oligi enesetapu katse.

Ukrainal on teiste raudteedega võrreldes kitsamad rööpad, või siis laiemad. Nii et kui rong jõuab piiri peale siis tõstetakse see üles ühtede postidega, nii 2 meetri kõrgusele umbes ja vahetatakse rattad ära. Kummaline küll, aga nii pooleteist tunniga saavad tehtud asja.

No nüüdseks käis miilits meil ära. Algul vaatas niisama kupeesse sisse ja läks edasi. Siis aga tuli välja tädi saatuslik viga. Suure peitmise ähmis ei pannud ta tähele et kusagilt lae vahelt kukkusid mingid valged purud põrandale. No miilitsamehed nägid seda ja varsti olid mingite kõverpeeglite ja muude vahenditega puldis. Leidsid üles võibolla ühe neljandiku peidetud suitsudest. Ei tea mis tädiga tehti aga korra ta ära käis. Öösel aga oli jälle platsis ja asus siis suure kolina saatel neid ülejäänud pakke välja võtma. Ei saand magada sellepärast... 

Jõudsin Poola ja nagu ikka igal pool, nii võtab siingi kõiki reisijaid vastu McDonalds

11 kommentaari:

zorroh ütles ...

kas tädi sulle vaikimise eest tasu ei pakkunud?

Maliri ütles ...

teretulemast kodumaale
http://www.youtube.com/watch?v=L3n73SbAvu8

kristi ütles ...

sa pead küll kaugelt tulema, kui türgi juba eestit meenutab :)

zorroh ütles ...

austraalia on vist piisavalt kauge...

Anonüümne ütles ...

no tseburaska! millal siis kodumaale jõuad?

Anonüümne ütles ...

http://www.youtube.com/watch?v=j95qCtdpmlc&feature=related

zorroh ütles ...

mis on esimesed kodu muljed?

Gabriela ütles ...

kirjusta eestist ka

Maliri ütles ...

Ära pliiatsit nurka viska ega oma talenti maha mata!!! oleks ikka tore siit vahel üht-teist avastada.

marivivian ütles ...

Keeleinimesena jäi silma see Ukrainas vene keele rääkimise komme. Ma ei teadnud seda. Aga vene ja ukraina keel on hästi sarnased, raske on neid isegi erinevateks keelteks pidada. Nad sarnanevad omavahel minu arvates rohkem kui eesti ja soome keel või eesti keel kõigist eesti murretest. Ma ütleks, et vene keele mõikajana saan ukraina keelest enam-vähem aru. Võrdluseks näiteks tšehhi keelest, mis on ka slaavi keel, nii kergelt aru ei saa, ega ka poola keelest.
Olen kuulnud ka venelase suust seisukohta, et ukraina keel ongi vene keele dialekt, ja ma ei imestaks.
Nüüd selles kontekstis on natuke arusaadavam isegi vene keele eelistamine. Või kas pole? See oleks justkui sarnane sellega, et Tallinnas räägiks keegi murdekeelt. Mitte muidugi päris, sest tegemist on seal ikkagi riigikeelega.
Aga siis tooks teise võrdluse, mis mind ennast natuke kurvastab - Iirimaa. Iiri keelt küll õpitakse koolis kogu keskkooli aja, tänava sildid on kakskeelsed jne, ent reaalselt osatakse iiri keelt ikkagi vähe. Üks iiri kutt siin kommenteeris, et keeleõppe metoodika pole teab mis efektiivne ja keel tema enda arvates on tüütu. Aga eks tema on selline moodne linnainimene. Mõnes piirkonnas Iirimaal suhtutakse iiri keelde jällegi suure austusega ning selles kõneldakse meeleldi. Nii et ära selle Varvara juttu ka ainsa tõena võta: temagi esindab teatud ringkonda, seltskonda, piirkonda, sõpruskonda. Kindlasti on neid, kes ukraina keelt räägivad suure uhkusega. :)

marivivian ütles ...

Larissa juttu, vabandust :)