neljapäev, 14. veebruar 2008

Mõtlesin, et alustaks seda juttu niimoodi, et käisin vihmametsas aga seal küll vihma ei sadanud. Et oleks selline hea nali kohe soojenduseks. Samas jälle pole see naljakas, sest see on vana nali ja kui ta uus ka kunagi oli, siis ei olnud see isegi uuestpeast naljakas. Kuigi kui seltskonnas seda rääkida, siis viisakusest mõned kindlasti naeraks. Huvitav, kas lugedes ka keegi viitsib viisakusest naerda. Teisest küljest jälle, võibolla see oleks nii lame nali, et just see ajakski naerma, et keegi paneb kirja sellise nalja, mis ta teab et naljakas ei ole. No igatahes kõigest hoolimata, ikka vahel mõtlen, et miks vihmametsa nimi on just vihmamets.

Vihmametsas on kõik asjad omavahel sõbrad. Pooled taimed kasvavad teiste peal, või ripuvad kuidagi küljes. Suured trossid tulevad puude otsast alla - ei teagi kuidas nad niimoodi saanud on kasvada. Kõik teised juba kirjutasid sellest kuidas neile meeldis see puu väga, mis hakkab kasvama võõra puu peal ja lõpuks läheb päris selle ümber, nii et see puu, mis sinna sisse jääb kuivab ära. Need on hästi suured ja võimsad puud ja tegelikult mulle meeldisid nad kõige esimesena!

Vihmametsas polegi vaja palju käia ringi, sest põnevam on võtta üks koht ja hakata vaatama, kuidas kõik on üksteisega kokku kasvanud. Noh ma nendest enda õpetussõnadest hoolimata tuulasin ikka pikalt mööda metsa ringi, sest käisin ühel rajal, mis oli päris pikk ja läks mäkke. Seda vist eriti paljud ei olnud käinud, sest nagu ma peagi oma näoga tunnetasin, oli seal väga palju ämblikuvõrke rajapeal risti ees. Hakkasin siis käima nii, et vibutasin oma käega ees, et võrgud mulle näkku ei tuleks. Noh tulemuseks oli see, et võrgud tulid mulle käe ümber. Olen julge mees küll, aga kasvanud üles koos kolme õega, kelle poolt on ka minu alateadvusse kirjutatud see, et ämblikud on targem karta kui kahetseda. Nii et isegi imestasin vahepeal kui kiiresti mu käsi võib liikuda kui mõni ämblik hakkas ronima selle peal. Noh siis võtsin pulga kätte ja hakkasin sellega vehkima. Kui alguses olid olnud ämblikud sellised väiksemat sorti siis mingi hetk nägin ühte päris suurt... tegin siis sellest paar pilti nagu oskasin ja siis tegin võrgu oksaga puruks ja hakkasin edasi astuma ja siis mingi kahe sammu pärast oli sellest suurest ämblikust veel 2x suurem ämblik mul näost mingi 5cm kaugusel. Jälle liigutasin päris üllatavalt kiirelt. Tegin ka sellest siis pilti ja olgu see siinkohal ka ära toodud illustratiivse materjalina.



Ma igaks juhuks ei julgend kätt panna nii lähedale ja siis et ikka aru saada oleks, et oli suur siis niimoodi oksaga tegin. Olgu öeldud, et see ei olnud kõige suurem ämblik keda ma kohtasin sel metsateel. Kõige suurem oli see, mille pilt kohe tuleb. Kui olin üles jõudnud siis leidsin enda jala küljest mõned kaanid, keda ikka pidi siin olema rohu sees. Valus isegi ei olnud aga lihtsalt kaanid on nii rõvedad, et siis oli natuke aega rõve olla endal ka.


 Mäest alla tulles juhtus selline, et mul läksid asjad natuke sassi, sest teised juba ootasid ja siis ma hakkasin kiiruga jälle kogemata mäest üles minema. Tükk aega kõndisin sama teed tagasi ja siis sain aru, et ma käin valele poole ja pöörasin ringi. Kõndisin jälle natuke aega tagasi suunas ja siis jõudis kätte hetk, et ma ei saanud enam aru üldse, kumbale poole on mäest üles või kuhupoole mäest alla. Võibolla see ongi hea pilt vihmametsast - kui sinna sisse lähed on kõik nii tihedalt taimi täis, kaugele ei näe ja sellest ka naljalt aru ei saa, kas oled samas kohas juba olnud. Lõpuks võib öelda, et mulle väga tegelikult meeldis see mets.


Mingi hetk sattusime ka randa. Rand oli täpselt nagu nendes üksikule saarele sattumise filmides. Ühtegi inimest ei olnud, ilus liivane rand ja siis eemalt hakkas vihmamets. Isegi mõned palmid olid. Noh vesi oleks võinud natuke sinisem olla. Rannas elasid pisikesed krabid, kes ajaviiteks tegid väikesi pallikesi.


Esimest korda nägin sellist silti, mis hoiatab, et sinuga samas jões ujub ka krokodill. Noh, muidugi me neid ei näinud. Käisime ühes jões ujumas ka, see oligi nagu kaardile märgitud ujumiskohana. Sai seal nii ujuda, et oled hästi kõva vooluga kohas ja hoiad samas ise liaanidest kinni. 50m sellest kohast allavoolu oli aga jällegi silt, et krokodillid võivad tulla. Peaaegu oleks oma fotoka sinna vette jätnud. Tahtsin minna ühele väiksele saarele pildistama aga kui hakkasin paljajalu läbi jõe minema, siis olid seal nii teravad kivid, et polnud võimalik eriti käia ja päris libe ka. Omamoodi jube hetk.


See siis sellest. Nüüdseks oleme jõudnud niikaugele, et jätsime oma farmiga hüvasti - tahtsime minna snorgeldama aga ilm on siin vihmane ja tuuline. Täna sõidame Townsville'i kus on meie uus töö meid ootamas peaks olema... seal ka vist natuke üleujutusi keegi raadiost kuulis aga eks näeb. Hommikul veel vaatame, äkki lähme kalale või midagi.

Noh käisimegi kalal ära.... ei saanud. sõitsime mingi väikese mootorpaadiga ringi troopilisel jõel - natuse liiga palav oli algul. Krokodille ei näinud. Tagasitulles oli huvitav, et päris suured lained tulid ja pritsisid meid märjaks. Meenus pakril käik.

Tahtsin farmis teha pildi sellest kuidas konnad püüavad keelega putukaid. Ma varem ei olnudki näinud seda, aga siin õhtuti paras möll käib. Konnad hüppavad nagu kassid mööda seina üles, et saaks kedagi kätte ja keel käib tõesti pikalt suust välja. Küll ma siis tegin neid pilte, aga nii kiiresti käib see keel neil, et ei õnnestunud tabada kordagi. Kahju. Siin on kahte eri tüüpi konni. Ühed on sellised liikuvad - kui tuled siis jooksevad nagu oleks loomad. Kui ma õhtuti telki hakkan minema, siis alati näen ühte teistsugust konna. See seisab nagu ilma sammas ja ei liigu, et kasvõi astu peale. Siis alati moblaga või millegagi valgustan oma teed ja alati ta on seal kusagil, ma ei ole kunagi üksi.. Tegelt on veel ühed kolmandad konnad, kes krooksuvad hästi kõvasti ja on rohelised. 


Avokaadodest vist midagi ei kirjutanud?! neid korjasime u. kaks nädalat. Oli kergem korjata kui mangosid, sest nad ei pritsi seda mahla välja. Ainult natuke raske üles leida, sest nad on rohelised nagu lehedki. Tore oli kuulda, et Maili ja Tiidrek eluga tagasi jõudsid keeniast. Meie farmer on pärit lõunaafrikast ja rääkis päris koledaid lugusid sellest, mis juhtub siis kui neegrid muutuvad rahutuks. Neil oli nii, et üks tööline pandi põlema, kuna ei söönud pesupulbrit ära, mis ta valgete poest oli ostnud. Et siis selliste asjade pärast nad tulidki ära austraaliasse.

Mangosid pole nüüd enam kaks nädalat korjanud, aga mul alles praegu lõi välja allergia, mis päris paljudel tuleb. Kõht läks täpiliseks ja käsi läks täpiliseks kaa. Nüüd siis vabal ajal saab tegelda sügamisega. Ühtlasi mõistan paremini kõiki väikseid allegria kimbus vaevlevaid lapsi. 

Mulle ka kusjuures meeldib niisama autos istuda vahel.

2 kommentaari:

Maliri ütles ...

Nii tore on ikke su jutte lugeda... ja komasid on ka rohkem juba tekkinud :)
Jõudu!

Konn ütles ...

Konnadest võiksid isegi rohkem kirjutada.