Mõtlesin et mida siis veel tööd teha? Ja silma jäi üks selline hull töökoht. Telefoni teel asjade müüja. See tundub üks hullemaid töökohti mida võiks pidada sest kellelegi ei meeldi ju kui talle helistatakse ja midagi pähe määritakse ja mulle endale ka ei meeldi. Ja siis kuidagi tekkiski tunne, et peaks proovima, et see oleks selline paras eneseületus ja ekstreemsem kogemus.
Töö toimub seal üldjuhul kontoris, kus kõigil on selline oma laud, kus on arvuti ja kõrvaklapid ja siis sellised klaasist seinad on vahel. Covidi tõttu olid praegu aga paljud kaugtööle määratud, nii et kontoris oli peale minu veel 3-5 inimest.
Esimesel päeval siis kõigepealt ülemus tegi mulle väikese loengu, näitas mis tooteid ma müüma pean. Need olid erinevad tervise tooted - toidulisandid ja vitamiini taolised värgid. Ja siis rääkis kuidas see müümine ikka käib, et ei tohi eitava vastusega leppida ja siis mis need kõik trikid seal on kuidas ikka oma tahtmist peale suruda. Ja siis ta lasi mulle tutvustuseks paar siis sellist positiivset müügikõnet, positiivset selles mõttes, et kus siis inimene oli ostnudki selle asja ära. Need olid sellised kohe päris natuke hirmutavad. Vastu võttis tavaliselt mõni pensionär, kes siis kohe häälest oli aru saada, et oli väga häiritud et keegi jälle midagi pakub ja siis talle seal muutkui räägiti, et olete meie hea klient ja ikka peaksite ostma. Kõige hullem oli üks selline, kus tädi kohe algul ütles, et tal lihtsalt ei ole raha ja ta ei soov midagi ja siis see ülemus ise rääkis ja rääkis ja lõpuks küsis aadressi ja ütles, et siis paneme varsti posti. Siis ma küsisin, et ta ju üldse ei nõustunudki sellega, et talle midagi saadetakse, mille peale ülemus ütles, et tema meelest ikka jutu sees nagu ütles jah. Siis lasi selle jutu uuesti ja tegelt oli nii, et ta seal kõnes ütles, et saadame teile siis uue partii ja et kas aadress on sama. Ja siis tädi ütles selle aadressi küsimise peale jah.
Nii et tundus päris karm koht kus töötada. Mõtlesin, et mida ma siis ise nüüd pean tegema seal või kuidas käituma. Motivatsiooni andis natuke see, et kui ma ise helistan ja ei ole nii pealetükkiv, et siis ma nagu natuke nagu päästaks neid inimesi nende teiste müügiagentide käest. Otsustasin siis, et üritan olla selline helistaja keda ma tahaks, et mulle endale helistaks. Et ei ole pealetükkiv liiga ja kui inimene ikka keeldub, siis jõuga midagi suruma ei hakka.
Esimest kõnet oli päris raske teha. Seal on helistamiseks üks programm. Sinna pannakse kuidagi mingid numbrid sisse. Kust need saadakse seda ma täpselt ei teagi. Aga on sellised erinevad nimekirjad. Kõige rohkem helistatakse korduvatele klientidele, kes on juba kunagi midagi tellinud ja neid siis moositakse, et uuesti midagi telliks. Sealt saadakse ka kõige rohkem positiivset vastust. Siis on järgmine grupp, kellele on tehtud mingi küsitlus enne ja nad seal on midagi niimoodi enamvähem positiivset vastanud nendel teemadel. Ja siis on ka päris mingi suvaline, kus on mida iganes numbrid.
Tavaline kõne nägi mul siis välja niimoodi, et helistasin ja tutvustasin kust ma helistan. Ja siis kohe see inimene ütles, et ta ei ole huvitatud ja siis ma ütlesin, et olgu siis peale. Selle peale muidugi siis ülemus mulle jälle ütles oma laua tagant, et ma pean ikka rohkem müüma ja ei tohi lasta nii kergelt ära panna telefoni. Seal kõik kõned lindistatakse ja siis ülemus saab neid kuulata pealt. Ja siis muutkui niimoodi helistadki. Kui üks kõne lõpeb, siis teine number automaatselt hakkab helistama. Nii et päevas ikka helistasin ma pakun mingi 300-le inimesele vast küll.
Seal nende varem juba midagi tellinute grupis olid enamus inimesi pensionärid. Neist oli kahju küll, sest tundus, et paljudel oli see probleem, et tegelikult ei oleks tahtnud tellida aga kuidagi oli ikka neile midagi ära sokutatud. Päris mitmed ütlesid, et nad juba ainult mingeid kapsleid söövadki, et tahaks tavalist toitu ka vahepeal süüa. No ja siis oligi päris tore vahel näha, et kui sa kohe ütlesid, et no kui ei taha ei peagi ostma, et siis hääl läks neil kohe palju rõõmsamaks.
Et mul endal elu oleks natuke huvitavam, siis võtsin sellise eesmärgi, et ikka saaks mõnega natuke pikemalt ka rääkida. No eks see müügi kohapealt ka vist ole hea kui jutupeale saad, aga niisama ka nagu huvitav. Siis mõnega ikka sain niisama ka rääkida. Ühe pea 90 aastat vana inimese käest küsisin, kas ta II maailmasõda mäletab. Ta päris hästi mäletas ja rääkis kuidas neil maja ja laut maha põlesid ja loomad põlesid sisse ja siis nad koos oma raseda emaga ja 5 lapsega kuhugi ära põgenesid ja elasid 2 nädalat lageda taeva all. Paari inimesega läks jutt Jumalale. See oli ka päris huvitav. Üks tädi käest küsisin, et kas tal mingeid palvevastuseid on ka elus olnud ja siis ta seal hakkas rääkima ja samal ajal mul see ülemus siis tuli minu laua juurde ja vaatas mulle kurja näoga otsa. Eks ta oli pealt kuulanud meie kõnet. Ma ei saanud kohe ära ka lõpetada, sest ta nii innustunud rääkis. Siis kuulasin ja vaatasin ülemusega tõtt. Eks ma siis pärast sain pragada. Üks tädi rääkis, et ta müüb kindaid muidu turul aga nüüd on otsekui vangis selle Covidi tõttu kodus. Temalt ma siis hiljem kui Tallinnas käisin ostsingi käpikud, sest mul oli just üks kinnas ära kadunud.
Kui niisama rääkida oli tore, siis seda sain küll aru, et sellist müügi juttu ma ikka eriti ei oska rääkida. Kui mõni küsis täpsemalt nende asjade kohta mida ma siis müüsin, siis suht konarlikult ikka läks see seletamine ja kokutades. Natuke vast läks aja jooksul paremaks ka, aga mitte ka eriti.
Kui mõnele siis õnnestus see asi ära müüa, siis ise said selle pealt 5 euri (kui oli vana klient, uutele müües sai rohkem). Mul esimesel päeval õnnestus müüa 5-le. Kõik kellele müüsin, need nagu ise enamvähem tahtsidki. Natuke tekkis vahel süümepiin ka, et kas tal nüüd ikka oli seda vaja.... Eks need asjad enamuses ikka kallimad olid, kui apteegis. Õnneks aga ikkagi meditsiinilises mõttes sellised asjad mida ikka organismile vaja. Mäletan üks inime oli kuidagi eriti veel tänulik, siis oli ikka selline natuke petja tunne endal.
Tore oli see, et enamus inimesed olid ikkagi väga viisakad. Seda et keegi väga sõimama hakkaks praktiliselt ei olnudki. Halvimal juhul lihtsalt katkestati kõne ära, aga enamus ikka tänaski pakkumise eest ja nii. Üks mees ütles ka et helistage siis ikka varsti jälle uuesti :)
Kord oli selles töökohas suht karm, nagu arvata võiski. Nii kui mingi 5 minutit ei helistanud, hakkas ülemus küsima, et kas on mingi tehniline probleem. Ükskord võtsin oma telefoni vastu tööajal ja läksin rääkisin 5 minutit puhkeruumis. Siis kutsuti mind oma kabinetti ja räägiti reeglid üle. Lõunapaus oli 30 min. ja lisaks veel kaks 10 min. pausi. Kui terve päeva olid helistanud, siis lõpuks läks mul pea nii paksuks, et oli väga raske rääkida, olin nagu poolunes või mingis ma ei tea kuskohas.
Üritasin ka natuke seda rääkida, et kas oleks võimalik äkki seda kuvandit muuta, et helistamised ei oleks nii agressiivsed ja et siis äkki lõpuks oleks nii, et inimesed pigem ootavad et keegi helistab ja midagi pakub, selle asemel, et seda kardetakse. Aga noh, need ideed väga heakskiitu ei leidnud. Suhtumine oli pigem ikka selline, et kui ei müü siis raha ei saa ja raha me ju tahame, nii et järelikult müüme mis iganes meetodiga.
Kokku töötasin seal 5 päeva. Esimesel päeval õnnestus müüa 5 asja, siis 1, järgmisel päeval 3 ja kahel viimasel päeval ei müünud ma midagi. Selle peale mind vallandati. Eks see oli natuke selline ootuspärane asi. Sellest tulid vastandlikud tunded - ühest küljest oli hea, et sai sellelt töölt minema, sest seda oli ikka suur pingutus mulle teha. Samas on see ikka kuidagi ebameeldiv tunne ka kui sulle keegi ütleb, et oleks parem kui sa homme enam ei tuleks. Aga no vast on seegi elus selline vajalik kogemus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar