Laupäev, 24. oktoober 2020

Palverännakust

Palverännak võttis mul aega kokku 3 nädalat ja 2 päeva. Kokku oli kirjade järgi 465km. Nii et päevas siis käisin ~20km. Seda on ikka suht vähe. No tegelikkuses vast keskmiselt käisi ikka nii 25km kuid mõne päeva tegin 10km ka, sest mõtlesin, et kus mul kiiret ja nii et siis sellepärast. Kõige pikem oli vast mingi 33km.



Alustasin ühel teisipäeva hommikul nii et käisin Pirital hommikusel missal ja siis hakkasin astuma. Või no tegelt läksin ühe hotelli fuajees netti ja üritasin tõmmata veel muusikat mida kaasa võtta ja siis õhtul jätsin arvuti oma koorijuhi kätte hoiule, kelle majast tee juhuslikult mööda läks.

Mõtlesin, et on parem internetti mitte kaasa võtta, kuna siis oled ikka ühe jalaga looduses aga teisega feisbukis. See oli veidi tülikas, kuna see rada looduses tähistatud ei ole ja siis pidin enne kõik kaardid välja printima kodulehelt printscreeniga. Kaart toimis päris hästi, ainult kui olid sellised päris metsarajad, siis eksisin tavaliselt ära. Tihti oli nii et väike metsarada ja siis oli mets maha võetud ja mingi risune lagendik kust mingit rada ei läinud. Siis ekslesin kuni jõudsin mingi teeni.

Huvitav miks need reavahed nii erineva laiusega tulevad....

Rada läks põhiliselt mööda väikesi külasid, kus olid vanad kirikud ja mõisad. Vahepeal ka natuke metsa ja rabasid, mõnel lühikesel alal kattus ka RMK matkaradadega. Suurim linn oli Põltsamaa.












Tunne oli nagu natuke selline maailmalõpuline, sest eriti inimesi kusagil ei liikund, siis vaatad neid mahajäetud ja lagunevaid mõisaid ja lehti langeb ja nagu oleks üksi siin maailmas.
Aegajalt olid raja
äärde pandud palvepingid. Need olid ainukesed asjad mille järgi sai aru, et ei kõnni niisama mööda külavaheteid vaid on ikka mingi kindel rada ja eesmärk. Pinkidel oli tavaliselt kirjas ka mingi mõtisklus või väike sõnum. Seal siis sai istuda ja mõelda ja palvetada.




Süüa tegin priimuse peal. Tavaliselt nii et keetsin vett ja siis jõin lahustuvat kohvi ja sõin paki kiirnuudleid. Siis panin kuuma vett termosesse ja nii sai lõuna ajal süüa sama asja aga vett ei pidanud eraldi keetma hakkama, päris kiire lahendus. Õhtul siis tuli jälle vett soojendada, söögiks valisin taaskord kiirnuudlid. Ja üllatav küll aga ära väga ei tüüdanud. Ja nälg ka väga suur ei olnud. Vahepeal siiski vahele sõin mõne kommi või halvaatüki ja siis ka loodusest õuna või marju mida leidsin. Ühekorra õnnestus püüda ka üks kala, mille praadisin lõkkes ära. Ühtede sõprade juures lüpsin ise kitse, et saada piima kohvi peale. 



Ööbimisega oli nii, et ööbisin kas telgis, mõne sõbra pool või raja poolt ära toodud ööbimiskohtades. Need kohad olid tihti mingid vallamajad või rahvamajad. Enamasti seal ööbimise eest raha ei küsitud, kui helistasid (tavaliselt samal päeval helistasin) tuli keegi ja tegi maja lahti ja näitas asjad ära. Need kohad olid päris huvitavad, kuna nägi sellist kohalikku olu natuke, aint see oleks tore veel olnud kui seal oleks inimesi ka olnud, tavaliselt pigem nii et sain võtme ja siis istusin seal omaette. Kui helistasin ühele kirikuõpetajale, et küsida ööbimist pastoraadis, oli kirikuõpetaja lahkelt nõus, kuid lisas igaks juhuks ka väikese õpetussõna: "vaata et sa siis pattu ei tee!". Üritasin mitte teha. 













Telgiga võrreldes olid sellised majutused ikka luksuslikumad - sai pesta ja köögis vett keeta ja soojem ka. Paaris kohas kohtasin ka inimesi. Üks selline koht oli Pilistvere, kus pastoraadis elas päris suur hulk inimesi - üks selline kommuun lausa ja siis veel mõned Ukraina ehitajad. Seal oli mul lausa kuninglik vastuvõtt, kuna inimesed olid väga sõbralikud ja avatud. Rääkisime palju palverännakust, erinevatest radadest ja üldse reisimisest. Õhtul tehti sauna, kus sai otse jõkke hüpata. Hommikul tehti mulle hommikusööki ja kaks inimest kõndisid umbes nii 5km minuga kaasa.

Teine kord kui inimestega kohtusin oli Kambjas, kus tahtsin ööbida pensionäride päevakeskuses aga see naine kes mulle ukse lahti pidi tegema oli just minemas piiblitundi, mis toimub Kambja kirikus 1x kuus. Nii et päris hea ajastus. Siis läksin ka sinna ja sain arutleda teemal: kes pääsevad taevasse? Osalejaid oli nii 7-8. Pärast tuli välja et ka kohalik kirikuõpetaja on kõva palverändur. Tema oli kõndinud päevas umbes nii vähemalt 40km ja arvas, et palveränduri kott võiks kaaluda mitte rohkem kui 7kg. Minu oma oli 20 kg ringis.










Ja siis kolmas ööbimisvarjant oli muidugi kõige toredam -- sõprade juures. Üritasin enne teeleasumist mõelda, kes võiks raja lähistel elada. Tänapäeval on muidugi see, et tead pigem inimese e-maili aadressi kui päris aadressi. Aga mõned ikka leidsin -- kokku 8+ üks sõber kelle juures ööbisin pärast palverännu lõppu ja kellega sain Tartu. Need olid toredad õhtud, sest sai rääkida. Kui ikka mitu päeva oled omaette, siis hakkad rääkimisest puudust tundma. Omaette kõvasti hakkasin tegelikult rääkima juba teisel päeval. Paljudel ei olnudki kunagi külas käinud, nii et see oli ka tore ja huvitav ja see et sai paremini soojas toas välja magada ja head paremat süüa. Ka sauna sain sõprade pool mitmel korral. 

Telgis ööbisin siis kui parasjagu head öömajakohta tee äärde ei jäänud või kui oli nii ilus ilm, et tundus lahe kas lõket teha või tähti vaadata või oli lihtsalt mõni lahe koht. Mõned korrad kui jäin pimeda peale siis ööbisin ka mingis täielikus võsas.
Ilmad olid väga ilusad. Lihtsalt isegi uskumatu et nii soe ja päikseline oli enamus aega. Üks päev oli hästi tormine, aga pigem oli tugev tuul. Sellist suurt vihma ei saanudki. Paaril päeval oli veel veidi uduvihma, aga see eriti märjaks ei teinud. Jõudumööda käisin ka järvedes ujumas. Kahjuks mingeid suuremaid loomi ei näinud. Päris mitmed inimesed ikka mainisid oma juttudes ümbruses elavaid karusid ja hunte ja ilveseid aga jah, mina neid ei näinud. Ühes kohas nägin karu jälgi, asi seegi. Hommikuti ikka üritasin hästi vara tõusta, et oleks ilus ja näeks loomi, aga telk läheb siis just nii mõnusalt soojaks et väga raske oli tõusta. Mul on alati olnud raske vara ärgata.




Teepeal siis mõtlesin omi mõtteid. Mõni päev oli päris raske ka ikka, kui hakkasid mõtlema selliseid raskeid mõtteid. Teine päev jälle oli kergem. Kui väsisin oma mõtetest ära siis kuulasin audioraamatuid. Mul oli selline kõlar, mille saab panna kaela ja siis oli väga hea kuulata. Ja siis kõige lõpuks tavaliselt kuulasin lihtsalt muusikat. Vahel tekkisid sellised ilusad harmoonia hetked muusika ja looduse vahel, et kuidagi sobis kokku. Pauside ajal lugesin Piiblit ja muid raamatuid, mis kaasas olid. Vahepeal koorisin palverännu keppi ja tegin sinna natuke mustreid ja asju noaga. Ühele kampsunile tegin puust nööbid - isegi täitsa toimisid.

Kaks päeva olid sellised kus sain käia koos sõbraga. Oma õe Merikesega käisme kokku vist ligi 31 km. Ta pidas päris hästi vastu, või vähemalt mulle ei kurtnud väga. Oli väga tore elu ja asju arutada. Teisel päeval kõndisin koos Oliveriga, tema juures ööbisin ka paar päeva varem. Tagant järgi mõtlen, et ma vist rääkisin ikka väga palju, noh oli see suhtlemise defitsiit. Ideaalne palverännak vist ongi selline, et mingi aeg kogud üksi mõtteid ja siis saad neid arutada kellegagi ja saad teistelt uusi mõtteid. Ühel päeval käisid mul külas ka vanemad.











Nii see käimine siis oli. Selles mõttes hea aeg, et päev on paigas -- ärkad üles ja muutkui kõnnid. Ei pea pead murdma, et mida teha vaid muutkui lähed ja vaatad mida elu toob. Mäletan, et kui 100km oli veel jäänud, siis korra isegi ehmatasin, et oih, juba saab läbi.  Ja siis käisin natuke aeglasemalt veel. 

Loodan et sai natuke elu üle järgi mõeldud ja ennast kõrvalt nähtud. Eks need mõtted veel vast settivad mõnda aega, võibolla veel kunagi kirjutan sellest. Aga nüüd olen juba järjega Tartus ja juba leidsin ka tööd. Eks sellest kirjutan varsti täpsemalt. 
Igatahes kellel huvi on siis tasub täitsa käia läbi see rada. 








1 kommentaar:

Kaur ütles ...

Tore matk ja huvitav kirjeldus, aitäh!