Eelmisel neljapäeval käisin orienteerumas. See toimus ühe vana karjääri aladel kus olid suured kraavid, mis olid nagu väikesed järved, hästi kõrgete kallastega ja nende vahel erineva kõrgusega istutatud mets. Sain kaardi kätte ja siis jooksin ja otsisin neid punkte. Kuna alustasin suhteliselt hilja siis päike hakkas juba vaikselt loojuma ja oli juba selline natuke kollasem kui päeval. Madalamates kohtades metsa vahel tekkisid tihedad udupilved. Läbi selle noore metsa läksid risti rästi väikesed rajad, mida mööda teised enne mind olid jooksnud. Olin eelmisel päeval olnud öövalves ja siis pea oli suht unine. Siis jooksin seal mööda ühte rada nende madalate puude vahel, ümber udu ja linnu hääled - see kõik oli mingis mõttes kuidagi uinutav, nii et ma korraga enam nagu ei tajunudki mida ma teen ja lihtsalt jooksin, ilma midagi mõtlemata. Ja korraga tundsin, et ma olen nagu loom, nagu mingi kits, kes jookseb mööda neid metsaradu terve elu. Sellel hetkel ma justkui mõistsin kõiki kitsesid, tundsin, mida nemad tunnevad. See oli eriline hetk.
Kui ma lõpuks siis sellest seisundist välja sain avastasin, et olen eksinud. Aga ma arvan see oli seda väärt - parem üks päev kitsena kui üks päev lihtsalt feisbukis istuda.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Hea :)
Selles pole küsimustki, et kitsel on parem elu kui sel õnnetukesel, kes terve päeva FB-s passima peab.
Kas Tallinna või Tartu neljapäevakul olid?
Oleneb milline saatus saab kitsele osaks.
Kui küsimus oli mulle mõeldud, siis ei, olen Lapimaal hetkel.
Ma ikka Mati postitust kommenteerisin, mitte kommentaari :)
Haa.
väga loominguline kulminatsioon ja tõlgendus.
Rühmituslik ;)
Postita kommentaar