Kuidas ma Rauli 10km jooksus võitsin!

Just sellise pealkirjaga postitus on mul plaanis kirjutada järgmisel suvel ja sestap treenin hetkel jälle oma jalamuskleid, olles järjekindlalt kõige aeglasemini jooksev inimene, kes käib regulaarselt Keenias trenni tegemas.

Kui vaatad teisest rassist ja keskkonnast pärit inimest, siis on huvitav, et kuigi ta on mingis mõttes nii teistmoodi, siis miimikast saad nagu ikka samahästi aru. Saad aru kas inimene on rõõmus või ärritunud või tülpinud või noh sellistest asjadest. Samas on ka huvitavaid erinevusi. Kui keenia inimese käest midagi küsida ja ta tahab jaatavalt vastata, siis selle asemel et noogutada liigutab ta hoopis kulme niimoodi üles alla. Meie kehakeeles tähendaks see midagi nii et davai tule,  ma näitan sulle ühte sala asja, neile aga lihtsalt jah-i ilma mingi erilise emotsioonita.  See on omamoodi selline naljakas ja äge, teeb nad kuidagi salapärasemaks.

Teine tore asi on need häälitsused, mis nad teevad jutu vahele. Kui meie ütleme teisele vastates  ja-jah ja mhõh ja väga huvitav, siis nemad ütlevad ainult eeeeeee. Ja siis vastavalt et näidata emotsiooni,  ütlevad seda eri kõrguse ja eri tooniga. Mulle see väga meeldib.

Haigetel inimestel on silmad kuidagi tuhmimad ja läigivad rohkem, ilma et nende näoilme oluliselt muutunud oleks. Seda on väga raske vaadata, sest see tundub et räägib sellisest sisemisest varjatud kannatusest, mis on sees olemas, aga mida nad välja ei näita. Kuidagi nukralt ilus.