Minu esimene maraton.

No peaks ütlema, et kuigi ma olin ikka ammu juba planeerinud maratonile minna, siis siiski ei suutnud enne sellist õiget trenni teha. Öeldakse, et maratoniks valmistumisel tuleb joosta kord nädalas pikk maa. Mul aga oli nii palju vaja tööl käia, et ei saand mahti, ikka nii kolme päeva tagant käisn jooksmas u. 10 km. Ühe korra jooksin ka 20km, seda mingi poolteist nädalat enne maratoni... 

Ühekorra kui jooksin kadrioru pargis juhtus selline lugu, et kõigepealt ma jooksin nendest sõduritest mööda, kes lossi valvavad. See on väga huvitav, sest nad ei tohi vist pead ka isegi pöörata. Siis peavad sind silmadega jälgima.  No vat ja siis istusin sinna pärast lossi taha ühele pingile, kus on ka see aed rohkete lilledega. Siis vaatasin seda. Vahel ikka peab laskma looduse ilul endasse voolata ka.  Kõige rohkem mulle meeldis üks vana tammepuu  mis seal aias oli - selline hästi harali okstega ja mitte väga suur. Meenus, et kui me seda otsematka tegime, siis nägime sarnaseid puid ka suvalises metsas. Raul teadis rääkida, et need on sellepärast seal, et kunagi oli metsa asemel lagendik ja sellepärast puudel kasvaski palju oksi igale poole aga siis mingi aja pärast kasvas ümber mets. Need metsa harali puud olid tegeltikult päris õudsad, sellised pool kuivand. Ma siis istusin seal ja mõtlesin, et huvitav kas kunagi sinna parki ka mets kasvab... võibolla kunagi kasvab kui tuleb mingi katastroof või midagi.  Vahepeal käisid sealt ajast suured turismivoorid läbi. Neid on niimoodi kõrvalt väga naljakas vaadata - nagu mingi omaette liik.  Aga siis järsku juhtus asi, mis minuga esimest korda elus juhtus, nagu ma ka maratoni plaanisin minna jooksma esimest korda. Nimelt lendas mu põlve peale väike tihane.  Natuke aega istus seal ja siis lendas jälle ära. Ta oli selline kerge.  See oli väga tore hetk, sest tavaliselt ju linnud kardavad inimesi ja noh muidugi oleks veel ägedam olnud kui see oleks juhtund metsas, sest mõnes mõttes võib ju arvata, et eks see üks saiatüki tihane oli, kes oli lihtsalt nii jultunud, et lendas mulle nii lähedale. Aga kuna mul toitu ei olnud ja see ilus aed oli ümber siis oli see ikkagi üks täitsa suht metsik tihane, kes lendas mu põlvele sellepärast, et olin hetkel loodusega nii üheks saanud, sest ma ju mõtlesin nendest puudest ja muust loodusest, mida ma just kirjutasin ka.

Maratonile läksin koos Kuldariga. Algul pidi tulema rohkem sõpru, aga siis neil tuli igasugu asju ette või vigastusi tekkis. Saime Kuldariga kell 8 kokku jaani kiriku ees ja tegime veidike soojendust ja arutasime kui ikka raske saab olema - see arutamine ongi selline väga mõnus osa jooksust, sest joosta on raske aga arutada on kerge. Stardis oli nii, et alustasime eri kohtade pealt ja siis pidime varsti kokku saama. Kuna ma trenni ei olnud palju teinud, siis võtsin kaasa kaks asja, mis mind kindlasti lõpuni pidid aitama. Üheks asjaks oli Kaarli  imekell, mis mõõtis aega ja satelliitidelt tee pikkust ja igast siukseid asju. Teiseks ostsin endale jooksusokid, millel oli peal vähemalt 8 asja kirjutatud, mille pärast need ikka head pididi olema. Kellaga läks nii, et napilt sain selle ikka käima enne starti kuna ta nii pikalt otsis satelliite, et olekski peaaegu jäänd aeg mõõtmata.  

Aga siis läks start käima ja juba me jooksimegi Kuldariga kõrvuti mööda pirita teed. Teadsime et tempo tuleb hästi aeglane võtta ja seda me ka tegime... väga muhe oli niimoodi sörkida... päike ka tuli välja ja...  Siis jooksime ja arutasime, kuidas me seda hetke kunagi oma lastele räägime, et nemad siis kujutavad kuidas me kusagil eesotsas higistame aga näe, meie siin vaikselt sörgime kahe vanatädi kõrval, kes ka meiega samas tempos vaikselt liikusid.  Algul inimesed kõik liikusid meist mööda aga noh kuna me teadsime, tarkade taktikutena, et nad alustavad liiga kiirelt ja lõpus me jookseme neist kõigist mööda, siis oli juba ette hea tunne.  Natuke isegi muretsesin, et äkki ei väsigi ära, et see oleks küll mage niimoodi maraton lõpetada...

Ma muutkui jälgisin kella, et püsiks õiges tempos, sest plaanisin joosta 4 tunniga - olin endale käe peale kirjutanud kõik ajad täpselt välja. Mingi hetke pärast siis eraldusime Kuldariga, et kumbki saaks endale sobivas tempos joosta.  Laudade pealt võtsin jooke ikka iga lauapealt - esimeses punktis oli järjekord aint nii pikk, et pidi peaaegu minuti ootama.  Kui viimsi poolt tagasi tulema hakkasin, siis peale 10-t km-it hakkasid jalad juba vaikselt tunda andma midagi ja mõtlesin, et kas peaks wc-s käima või mitte - olin vist enne veidi liiga palju joonud, nii et kuidagi andis tunda. Samas ei tahtnud jälle aega ka kaotada... lõpuks ikka käisin, mõtlesin nii, et siis saan lõpus rahulikult oma väsimusele keskenduda ja ei ole segavaid tegureid - nii ka läks! 

Kui esimene ring sai täis siis oli täitsa selline tunne küll, et võiks nüüd lõpetada - jalad olid parajalt kanged ja väsimust ka ikka juba oli. Inimesed ka ergutasid nii intensiivselt, et mul koha tekkis tunne veel rohkem, et näe kuidas nüüd ergutavat, et jah ma ju olengi väsinud ka ja siis kilomeetri läbimise aeg läks sellepärast kohe minuti võrra aeglasemaks - näed kuidas hea asi võib vahest halvasti mõjuda. Siis aga võtsin ennast kokku jälle ja jooksin tempos kilomeeter 5.40-ga, nii et 4 tundi oli veel täiesti reaalne. See oligi vast mõnes mõttes kõige ilusam lõik see 20-30km, sest jõudsin veel tempot hoida, vaikselt juba möödusin teistest inimestest nagu algul plaanitud ja siis oli parajalt suur väismus ka peal, et said ikka aru, et jooksed maratoni.

Siis aga järsku peale 30-ndat kilomeetrit või midagi nii juhtus see millest ikka räägitakse - algas tegelik maraton. Jõud sai kuidagi otsa... aeg läks minut, poolteist aeglasemaks ja hakkasin järjest rohkem muutkui mõtlema, et kui tore oleks hoopis kõndida.  Jooksin jooksupunkti jõudmise nimel, sest seal sai juua ja korraks siis sellel ajal seista või kõndida.  Mingil hetkel kohtasin Kuldariga - jooksima vastassuundades üksteisest mööda - hüütsime üksteisele innustuseks, et oleme suremas ja tunduski nii, et olime väsimusastmelt suht sama pulgapeal. Siis jooksis must mööda üks reibas naine ja ütles, et mis te surete kohe ju tuleb lõpp. No täitsa hull ikka! Ta nägi välja nagu lihtsalt jookseks mingit väikest tiiru maja ümber... siis vihaga võtsin talle sappa ja no mingi aeg isegi kuidagi jaksasin aga lõpuks ikka ei jaksand.

Umbes 36km üritasin mõelda, et nii palju on juba joostud, et no antku see mõtegi mulle nüüd veidi jõudu, aga kui siis mõtlesin et samas on veel 6km joosta siis ei olnud selles nagu midagi lohutavat -  kui jooksed  10km, siis on see ju veel üle poole.  Lõpuks jooksingi lihtsalt selle nimel, et mida kiiremini ma jooksen, seda kiiremini see jooks lõpeb, sest ega ka aeglasemalt joostes ei olnud enam teps mitte kergem.  

Mingi 38km kohtasin teeääres silti - "sa old nii värske". 

39km-l jõudsin mõtteni, et kindlasti ei jookse ma kunagi enam ühtegi maratoni.

40km hakkas vasaku jala terve reielihas krampi minema... selline väga kange oli aga õnneks ikka kuni lõpuni päris kõvasti niimoodi krampi ei läinud nagu vahest säärelihas läheb. Aega ma juba ammu ei jälginud, sest oli selge, et ikka jooksen üle nelja tunni.  Tempo oli selline, et minu ees üks mees vahepeal kõndis vahepeal jooksis ja kuigi mina koguaeg jooksin, siis ikkagi temast mööda ei saanud. Kohati hakkas pilt isegi veidi niimoodi vilkuma või kõikuma, et ikka üritasin tasa ja targu minna, sest nii lõpupeal ei tahtnud enam katkestada küll... 

... ja siis lõpuks see lõpp juba paistis.  Siis päris veel lõpus tegin ühe rootsi pensionärgia hirmsa lõpuspurdi pool longates ja saime vist sama aja.  Aeg tuli 4.17.58. Kaela sai medali ja asusin kohe kohta otsima kus saaks istuda või pikali visata aga seal olid igalpool need munakivid, nii et pidi päris pikalt edasi vaaruma enne kui sain veidi istuda.  

Nägin Tommit ja ajasin veidi temaga juttu, siis läksin edasi... kui algul nagu süda ei olnudki hull siis natukese aja pärast läks süda pahaks - mõtlesin, et kas selle spurdi pärast või millest aga mingi pool tundi oli nii et süüa ei tahtnud... siis juba läks paremaks. Käia oli ikka väga kange  ja seda ka järgmisel päeval.  Kanged olid just need lihased reie tagant ja puusad olid valusad, aga imelik imelik, et juba mingi teisel päeval ei olnud eriti midagi viga - päris kiirelt läks kõik ära. Võibolla sellepärast, et Tiidrek andis mulle ühe Magneesiumi pudeli, mille ma peale jooksu ära jõin - see pidi aitama taastuda.

  Jalale tuli paar villi ka aga muidu midagi väga ära ei hõõrund. Enne just mõtlesin, et soovitatakse vaseliniga määrida ja plaasterid panna, aga ma ei pannud - näed, polnud vaja kah.

Ja nagu nende asjadega ikka on, nüüd juba vaikselt mõtlen, et millal võiks uue maratoni joosta, et ikka saaks alla 4 tunniga.