Jäigi siia blogisse kirjutamata, et jõudsime kenasti reisilt tagasi. Kokku olime siis teel 2 ja pool nädalat. Praegu ei hakka enam väga detailselt kirjutama, et mis veel juhtus, kuna paljudega olen juba sellest rääkinud.

Küsitakse mida me õppisime... No üks asi mida mina õppisin on kindlasti tänulikkus ja abivalmidus. See on väga ilus hetk, kui sulle keegi lihtsalt niisama midagi annab, lihtsalt et aidata. Teinekord tekkis suur tahtmine kuidagi tasuda seda head aga kuna see tihti võimalik ei olnud, siis tasume selle tulevikus teistele inimestele.

Lisaks sellele õppisime veel palju muud, osad nendest asjadest olid vanad elutõed, mida kõik teavad aga nüüd said need ka praktikas ära proovitud:

kui palud siis saad, kui koputad siis tavaliselt avatakse, kui ei koputa, siis keegi ei ava, sest nad lihtsalt ei tea et sa uksetaga oled.

Õppisime, et alati tasub küsida, sest mõne inimese lahkus võib olla ootamatult suur.

Inimese lähedal viibimine ja kasvõi vaikimine sünnitab pisitasa sõprust - nagu ma juba varem siin kirjutasin - toimis ka seekord.

Rekkad ei viitsi peatuda kui neil on suur hoog sees.

Turvaline koht linnas magamiseks on trepikoda.

Raha saab kiiremini küsides kui mütsiga kerjates.

Pealtnäha kurjad inimesed võivad osutuda väga lahketeks.

Tühi kõht on parem kui liiga täis kõht...

Jumal teab kuidas on kõige parem, nii et tasub teda usaldada ja oodata vaadata mis tal plaanis on.

Ümber linna ei tasu jala minna, tuleb sõita linna sisse ja siis linnaliini bussiga sinna teeäärde kuhu lähed hääletama - hoiad palju aega kokku.

Noh, vot igasugu selliseid asju... Valduriga oli huvitav rääkida elust ja kõigest - tuli välja, et meil on palju sarnaseid mõtteid.
Kui rääkida sellest, et kui madalale me siis laskusime oma kodutu eluga siis võibolla oli see siis kui ükskord mööda tänavat käies leidsime maast ühe pooliku küpsise. Kõht oli parasjagu väga tühi ja küpsisel oli kreem vahel, nii et me tegime selle pooleks ja sõime ära. Prügikastist otsimiseni me sellel reisil ei jõudnud.

Nüüd on aga nii, et käin jälle tööl ja õhtul poest läbi minnes teinekord ikka mõtlen, et vaata kui lihtne - tahan jäätist ja muutkui ostan.

Sel nädalavahetusel on plaan teha üks eesti sisene matk. Idee on selline, et minna sirgjoones ühest punktist teise, nii et ei lähe mööda teed ega midagi vaid lihtsalt lähed otse. Miks see mulle lahe tundub on, et nii vast näeb kohti ja asju mida tavaliselt ei näe ja kuhu muidu ei satu. Selline mõnus võsas ragistamine vast tuleb!

Lõppu panen Ukraina reisi  alguse ja lõpupildi!