Oleme jõudnud järjega musta mere äärde, oleme külas Alinal, kes on üks tuttav eesti/ukraina tüdruk, õpib Krimmis. Elu on huvitav, sest kunagi ei tea, mis saab järgmisel päeval, mida sööd või kus magad. Praeguseks oleme ööbinud järgmistes kohtades: bensukas, rekkas, poemüüa poja sõbra kodus(mina, Valdur ja kass), hotelli rõdul, tänaval, kiievi 23korruselise maja katusel, rongijaama kohviku lastetoas, rongis, hotelli fuajee diivanil teeseldes istumist.

Laupäev oli näiteks selline päev:
Ärkasime pargis, kus meid kolmandat korda ära aeti. Hommikusoo;giks soime ta'naval yhe puuotsast mureleid. Tahtsime leida internetti. Läksime uhkesse hotelli ja küsisime - nad ütlesid et net maksab aga andsid muud infot ja helistasid ühte turismibüroosse, et me tuleme. See oli väga hea, sest selle kõne peale kohtlsid nad meid väga viisakalt (muidu on ukrainas ikka kõik teenindajad väga kurjad), andsid meile tassi kohvi ja lubasid ka oma arvutit kasutada. Sealt lahkudes oli meil kõht tühi ja küsisime inimestelt supiköögi kohta. Esimene mees ütles, et kiievis ei olegi supikööki aga andis meile 40 kohalikku raha. Üks kodutu aga seletas lahkelt kus supiköögid on ja me läksimegi seda otsima. Teepeal astusime sisse ühte kohalikku jõusaali nimega "bicseps". Seal võttis meid vastu Ukraina esikulturist, kes ütlses, et esimene proovitreening on tasuta. Panime aja kirja õhtupoolikuks ja läksime edasi. Supikööki otsides ronisime üle ühe aia ja sattusime eksikombel Aserbaidzaani saatkonda, kus üks mees (tõenäoliselt saatkonna kaitseall)hakkas ärevalt valvurit hüüdma. Midagi hullu meiega siiski ei tehtud - saadeti lihtsalt minema. Supiköögis sõime kõhu täis, mille järel nunnad soovitasid meil tungivalt lahkuda. Seejärel oli meil vaja saada endale kaks särki, et minna eelmainitud trenni. Uurisime poodide kohta, kuid läheduses midagi ei olnud. Astusime sisse teepeale jäänud hostelisse, kus meid tervitas viisakalt Tanja. Ütles, et üks öö maksab 150 krooni ja lubas teha meile 130-ga kuna me oleme nii vaesed. Meil aga oli ainult see saadud 40 raha. Küsisime siis särke. Ta isegi läks otsima ja lõpuks leidiski kaks särki (ilmselt ühe tema külalise omad). Lubasime pärast tarvitamist tagasi tuua. Meie treeneriks sai musklimees nimega Dimitri, kelle onu elab ka eestis. Pumpasime usinasti - rind, selg, delta, bitseps, kõht. Tundsime ennast meestena. Seejärel täitsime trenni põhieesmärgi - pesime oma riided ja ka ennast - hea tunne jällegi puhas olla. Viisime riided tagasi hosteli, kus meile lahkelt teed pakuti ja küpsist ja jalkat vaatasime ka. Tundsime end juba nagu kodus kui oli jällegi aeg tänavale kasida. Teel metroo peatusse nägime ühel platsil uhket pidu - valged uhkelt kaetud lauad, ülikondades mehed, pikkades kleitides naised. Peopaikk oli ümbritsetud aiaga mida valvasid profesionaalsed turvamehed. Peitsime asjad põõsastesse, panime jalga kaltsukast tasuta saadud peopüksid ja asusime hiilima. Peotelgi tagaosast jalutasime enesekindlalt vesteltes nurgataga suitsetavate peoliste sekka ja seejärel juba telki. Istusime lauda ja viipasime kelnerile - "One coffee please!". Kelner: "American or latte?". "American pleas". "Just a moment", ja kelnerlikul kombel tõtates läkski ta meile kohvi valmistama. "We were in!!!" Kahkjuks oli enamus sööke juba söödud, nii et saime vaid saia, leiba, torti, ohtralt apelisini ja õunamahla. Lasime kohalikul fotograafil ka selle kauni hetke jaa'dvustada, vast netist leiame kunagi pildi.
Lahkudes pistsime veel veidi leiba saia taskusse, nagu ikka ka kooliajal sai tehtud.
Jo]udsime viimase metroo peale ja so'itsime linna serva. Ja'litades kohalikke noori saime yhe 23 korruselise kortermaja altuksest sisse. Huvitaval kombel olid ko'ik vaheuksed lahti, nii et paa'sesime katusele, kust avanes romatiline vaade o'isele kiievile - meie seni ko'ige ilusam oo;bimiskoht. Isegi mo'ned pappkastid leidsime kylje alla.



Pilt meie treenerist